Teekond El Nidosse

Tänan õnne, et mul pole autohaigust, sest täna saime mööda kurvelisi teid liigelda lausa 6 tundi. Nii paljust, kui kohalikega olen ühes autos sõitnud, on mulle mulje jäänud, et need ei kannata küll eriti autosõitu. Nuusutavad oma eukalüpti/mentooli ja avavad vahepeal akent, et kuidagi ellu jääda. Lapsed aga üldjuhul ei suuda oma magu vaos hoida ja onu Robert tuleb üsna kergesti külla.

Ühesõnaga, hommikul sõitsime Puerto Princesasse, kust meid võeti minibussi peale, et alustada teekonda El Nido poole. Kilomeetreid kõik kokku 320.

Vaated sellel teekonnal olid üsna ühesarnased – metsad, põllud, mäed ja hajaasustuse hütikesed. Eluasemed tõepoolest on siin kohalikel väga kehvakesed. Palmiokstest/roost katus jalgade peal maja kohal. Seinad mingisugusest punutisest. Mõni üksik ka krohvitud. Eks suurema tuule ja vihma hoiab eemale... Ainsad korralikumad ehitised paistsid olema koolid ja kirikud. Põhiline põllukultuur, mis hoobilt silma hakkab on loomulikult riis. See ju kohalikule filipiinlasele maitseb hästi. Turul on tavaliselt ikka 5-6 sorti kilokaupa ostuks valida, iga toidukõrvale pakutakse väike pätsike riisi. Isegi KFC-s (kes käinud, see teab, et riis üldjuhul mujal maades ei kuulu seal menüüsse). Põldudel pole näha ühtegi traktorit. Kõik käib vesipühvlite (kohalikud nimetavad karabao) jõul. Tavalist lehma polegi kohanud. Ikka need hallid mudased pühvlikesed, kelle otsas isegi lapsed mööda tänavaäärt jalutavad.

Merevaade

Tee oli kohutavalt kurviline ja juhi jalg raske. Möödasõite ma õnneks sealt tagareast eriti ei näinud. Küllap on nii ka parem, sest peale pimedate kurvide seal teel midagi polnudki. Mina aina pingutasin  turvavööd, samal ajal kui peale eestlaste ei vaevunud seda keegi kinnigi panema. Umbes peale kahte tundi sõitu harjusin vast ära. Lisaks tuli kehale ja ajule meelde, et tegelikult olen kõike sarnaseid olukordi ka varem kogenud, läbinud ja üle elanud. Niiet küllap elan seegi kord.

Linnavaade

Kogu teekonna piin ja loksumisetüdimus sai kui käega pühitud niipea, kui silmasin esimest vaadet merele. Uhked kaljumürakad kerkimas  mitmetoonilisest sinisest veest, väiksed valged paadikesed lahel... Siin on tõesti nii ilus!! Turiste on küll hiiglama palju ning isegi esimesed (mitte meie poolt lausutud) eestikeelsed sõnad kostusid meie kõrvu täna! Meie muidugi kiirelt liikusime teises suunas J

Homme aga pühime selle saare tolmu jalgeilt ja aastavahetuse veedame hoopis merel. Kuivõrd ma autohaigeks pole jäänud, siis loodame, et laeval läheb elu sama edukalt.

Kaunist vana aasta lõppu kõikidele! Musid-kallid-paid!