Liigume koju!

Gödöllő loss

Üleeile hommikul tegime Ungaris oma esimese lossi-külastuse.  Meie mõistes oli see rohkem nagu mõis. Ei vaimustunud me sellest keegi. Lossiaed oli ka sisuliselt üks suur puudega muruplats. Ja sellele murule ei tohtinud isegi mitte astuda.

Slovakkiasse sisenedes olime õnnelikud, et taaskord on käibel eurod. Seljataha (ja rahakotti) on jäänud niipalju erinevaid valuutasid ja kursse, et enam isegi ei orienteeru selles rahahunnikus.

Loodus oli Slovakkias juba üsna sarnane koduga.  Mägesidki esimese hooga kuskil näha polnud. Põhjas siiski kohtusime Tatra mägedega, mis olid tegelikult väga kaunid.

Vaada Tatra mägedele

Linnavälised slovakid olid kummalisel kombel väga mägirahva moodi – sellised tõmmud ja mitte just liiga kenad. Võibolla viibivad lihtsalt palju värskes õhus. Sest korilased paistsid nad küll olema. Teede ääres seisavad inimesed (peamiselt mehed) seene- ja marjakorvidega, pakkudes neid mööduvatele autodele. Samas läbisime selliseid hõreda liiklusega kohti, niiet ei oskagi arvata kuivõrd tulus see äri üldse on. Aga võib arvata, et tulusam, kui töötuna kodus olla.

Ei tea, kas väsimusest, kolmandat päeva kestvast vihmast ja/või koduigatsusest visati Kesk-Slovakkias õhku idee, et võiks hoopis koju minna. Kuigi plaanid nägid ette veel Slovakkia päeva, Poola päeva ja siis kojusõitu. Lõunasöögilauas võtsime otsuse vastu, et ööbime Slovakkias ära, kuna majutus läheks muidu raisku ja hommikul varavalges asume teele. Mõeldud tehtud.

Ärkasime hommikul kell 5, et hakatagi kodupoole vurama. Eesmärgiks oli läbida kiiremas korras 1543 km  ja langeda oma kodusesse voodisse. Ja seda me ka tegime, täna varahommikul kell 5. Seega, kes soovib Slovakkiat külastada – kõigest 24h autosõidu kaugusel! Ilusat reisi!

Järgmiste emotsioonideni! Meie reis on selleks korrkas leidnud oma lõpu. Kui keegi need asjad nüüd lahti vaid pakiks...

Tagasi euroopalikus Euroopas

Vihmase hommikupooliku veetsime Novi Sadis. Tutvusime jalutades linnaga, sõime hommikusööki, selline puhkuse argipäev. Linn oli ilus ja puhas, kohe oli tunda, et tagasi Euroopalikus kultuuris.

Novi Sad

Kõik on tavaline. Ei oska kohe millelegi enam tähelepanu juhtidagi, midagi justkui ei pane pead pöörama.
Teekond Budapesti oli vihmane ja äikseline. Ei tea, mis koht see Serbia selline on, aga vaid seal oli vihmane ja jahe ilm (20 kraadi ringis). Nii kui jõudsime üle Ungari piiri, hakkas ilm jälle lõunamaisemaks muutuma.
Serbia-Ungari piir on senini selle reisi üks tüütumaid. Veetsime seal kenakese tunni, ilmselt tänu pagulastehirmule. Võib-olla.. Võib-olla mitte...
Avastasin Budapesti lähistel, et päevateekond oli meil täna lamedal maal! Uskumatu, väga meeldiv luksus.
Saabusime just "koju" oma Doonau jõe kaldal olevasse korterisse. Käisime Szechenyi termaalujulas sulistamas. Oli mõnus! Hämaramaks minnes üha ilusam ka!

Termaalspaa Budapestis

Koju jalutades siiski nägin midagi, mis siiski pani mind pead pöörama, lausa kohale kõndima. Eemalt juba paistis, et ühe valgustatud hoone kohal hõljuvad mingid helendavad täpikesed. Kohale jõudes selgus, et need on linnud, kes valgust naudivad. Pole enne kohanud sääraseid linde. Ilus oli igatahes :)

Helendavad linnud

Kohtumiseni Slovakkias!

Pilvede all (ja sees)

Kohalikust pagariärist kotitäis soojasid saiakesi kaasas, sõitsime Uvaci järve poole. Üritasime jõuda selle lähistel oleva Molitva mäe otsa.

Vaade Uvaci järvele

Paraku poolel teel andsime alla. Esiteks oli 1000m kõrgusel üsna raske palavaga turnida, teiseks hiilis üks kuri mürisev pilv mööda mäetippe. Ilmselgelt oli mõistlik otsus tagasi pöörduda, sest niipea, kui me auto juurde jõudsime, hakkaski sadama. Ei jõudnud eriti palju sõita, kui seisime tee ääres ja ootasime, et mingigi nähtavus tagasi tuleks. Vihma ja rahet lendas nii mis kole. Nüüd ma siis tean, mida tähendab "It's raining cats and dogs!"
Vahepeal temperatuur lausa 14 kraadini. Omateada pole nagu nii palju veel põhjapoole liikunud... Eestis vist siis juba puhta talv?
Teel Novi Sadi saime veel korduvalt vihma ja rahet Terve päev on pilves olnud, müristanud ja välku löönud. Mõned korrad sõitsime lausa pilve sees.

Pilved rippusid mägede vahel

Homme avastame linna! Täna vajame pikast sõidust ja kehvadest söögielamustest puhkust.

Vaiksel sammul kodupoole!

Alles hommikul nägime Kosovot päevavalges. Noh.. Küll ka tema areneb, mis ma oskan muud öelda. Hommikul vara, kell pool 5, kuulsime otse ruuporist aknasse suunatud kutset palvele. Suht häiriv. Üleüldse on siin (minu jaoks üllatusena) lõunapool väga palju mošeesid. Samas linnapildis nagu ei märka, et islamiusulised igal pool ringi liiguksid. Ei teagi.. Äkki ei oska vaadata.

Hommikusöögilauas otsustasime, et Makedoonia reisi jätame ära. Hakkasime selle asemel Serbia poole liikuma, seda aga läbi Montenegro, kuna siis peaks piiri ületamine kuuldavasti lihtsam olema. Niisiis võib sisuliselt öelda, et hakkasime koju liikuma.

Enne Kosovost lahkumist tahtsime vaadata ühte kohalikku juga ka. Sõitsime teel joa juurde paar korda õigest teeotsast mööda ja ka meie elektrooniline kaardilugeja suunas vale tee peale meid. Lisaks veel paar äpardust ja takistust...Võtsime seda kui selget signaali, et ju meil pole vaja sinna joa juurde ronida ja keerasime rattad Montenegro poole, et sõita läbi Rožaje linna Serbiasse.

Teel sinna saavutasime ka uue kõrguserekordi - lausa 1800m. Ühest küljest on mägiteedest juba suht siiber, teisest küljest hakkame juba ära harjuma. 

Serbia meeldib mulle väga. Sattusime sellisesele kummalisele kõrvalisele teele, mis viis läbi väiksemate kohtade. Kitsekesed jalutavad tänaval ja otsivad prügikastidest süüa; kohtasime nii hobuseid, lambaid kui ka lehmi mööda teed jalutamas. 

Inimesed teevad käsitsi heina, karjused jalutavad koos lammastega mööda põldu. Inimesed on rahulikud, neil paistab olema palju aega ja ei kuskile kiiret! 

Maaelu on lahe!!

Serbia mägedes hakkas temperatuur langema, jõudes sinna 20 kraadi kanti. Tundub, et mu eilne soov täitus. Ja taevas oli pilves! Isegi sellist asja oleme jõudnud selle nädalaga hakata igatsema.

Auto-eestalsed olid kohe hulga energilisemad ja rõõmasmeelsemad. 

Ja lõpetuseks üks väike mõistatus - Lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata? Serbia teed, justnimelt! 

Tervitused Nova Varošist!

Ikka on palav!

Hommikul ei hakanud me Kumbori peal linnaturistitama, vaid liikusime kohe edasi. Plaan oli jõuda esimese hooga välja Montenegro Long Beachi. Teele jäi linn nimega Kotor. Välja oli reklaamitud see kui dramaatiliselt kaunis vanalinn. Noh... Ei midagi suurejoonelist. Vana ja väsinud juba.

Põhjas on ikka kaunimad need vanalinnad. Vanalinna lähistel oli turg, kust ostsime elusuuruseid virsikuid. Nagu mahlapakki oleks närinud, selline tunne. Kõik tilkus :) Täna ostsime ühe piraka arbuusi ka tee äärest, see on veel avamata, ei oska veel seda kommenteerida.
Montenegro lõunaosa läks järjest tsiviliseeritumaks ja kenamaks. Kohe näha, et kuurort kuurorti otsa. Ranna ääres massides rahvast täis, tee ääres kohalikud seisavad oma Sobe reklaamidega (annavad korterid üürile).
Long Beach oli rahvast nii punnis täis, päikesevarjud seisid külg-külje kõrval, päike igatahes maapinnale ei pääse.

Hullumeelne, miks tahavad inimesed oma puhkust sedasi veeta. Vahemeri - kahjuks sa mulle liiga suurt muljet ei avaldanud.
Võtsime suuna Albaania poole, esimese hooga tundus ikka suht hirmus koht olema. Kiiruga võtsime esimesest poest külmkapimagnetid ära ja arvasime, et ega me rohkem vist autost ei välju selles riigis. Aga nälg oli suur. Leidsime ühe säärase hotelli-restorani, mis nägi täitsa usaldusväärne välja. Einestasime seal kauni jõe  kaldal, söök oli odav, aga maitsev.

Liikusime edasi ja teele jäi linn Shkodër. Suht naljakas koht oli see, äärmustest äärmustesse linn. Luksus ja mustus käsikäes. Auto tagaluugist müüakse nii telefone kui päikeseprille ja seda uhke maja ees, kus riidete hinnad on saja euro kandis.
Liiklus ja inimesed on samuti maru huvitavad. Inimesed jalutavad suvalises kohas üle ee, sõidavad rattaga keset sõiduteed, telefon näpus, autd suhtlevad omavahel tuututades. Keset sõiduteed "pargitakse", et kiiresti ostelda tee ääres olevas poekeses. Linnast väljas on teed suhteliselt sõidetamatud, tänava ääres nosivad kitsekesed muru ja noormehed sihvkasid.

Ja nüüd oleme Kosovas. Väga huvitav koht. Esimese hooga tundus täitsa tsiviliseeritud koht olema, aga see linnake (Prizren), kus me täna ööbime, on ikka suht Little-India. Räpakas, kaootiline, veider.
Jõudsime küll siia alles pimedas, aga võibolla ongi parem. Linna kiituseks võib aga öelda - inimesed on toredad :)

Homme peaksime kõigi eelduste kohaselt jõudma oma reisi lõunapoolusele, sealt edasi hakkavad kraadid (loodetavasti kiires tempos) langema. Kuum on meist teinud aeglase reaktsioooniga blondid vanainimesed.

Hommikul kell 7 ootab taas autopakkimine. FUN!

YOLO!

Tänane teekond nägi ette liikumist trajektooril Bosnia-Hertsegoviina ja Montenegro. Esimese hooga läkisme Mostari linna peale turistitama. Suurim vaatamisväärsus linnas Stari Most, üks sild, mis kunagi sõjas hävines ja nüüd on taastatud.

Stari Most

Sealt pealt hüppasid kohalikud kutid raha eest alla ka (vette ikka). No money, no jump!  kuulsin kõlamas lauset.
Seal samas saime käia reisi jooksul esimest korda ka turkal. Mõned suveniirid siis ka soetasime, kuid mida putka edasi, seda kallimaks hinnad läksid ja loobusime.

Turutänav Mostaris

Juurikate lettide juurde minnes olid meil vist dollarid ja eurod lausa näkku kleebitud (mitte ainult taskust välja pungitamas), sest siis tuldi ikka eriti agressiivsete müügitaktikatega peale. Lahkusime rutuga,
Mostar ise on kenasti sõjast taastunud, vaid nurgatagustes kohtades oli kuuliaukudega majaseinu märgata. Aga no ega need kodumaa nurgatagusedki liiga kaunid välja ei näe!

Vaade Mostarile

Ka B&H käsime juga vaatamas. Nimeks sel oli Slapovi Kravica. Taaskord - ilus, võimas, äge... Aga ei tekita mingit vaimustust. Liiga palju rahvast lihtsalt! Elu nagu loomaaias. Siiski kastsime end korra vette, et sellele hullumeelsele kuumale vastu hakata. Pool minutit oli vast abi ka. 36 kraadi siiski ju.

Siis hakkas pihta piiride ületamine. Tegime seda lausa neli korda täna. B&H - Horvaatia - B&H - Horvaatia - Montenegro. Piiriületus käis üsna ladusalt, enamasti vaadati passe - Hello! Estonians! You can go! Ilmselgelt oleme suht suvaline ja ohutu rahvus siinkandis. Ja üldse vist :)

Horvaatias kohtasime esimesi eestlasi reisi jooksul, kahte Tartu neiut samuti Euroopat avastamas. Senini oleme kohanud veel ühte Sloveenlast, kes on käinud 2 korda Tartu maratonil (traktoriga vanamees) ja ühte Bosnialast, kes on Tallinnas käinud. Ja ega me ei vestle siin hullupööra välismaalastega. Lihtsalt on juhtunud õiged inimesed :)

Ja nüüd siis - Tere Montenegro! Nüüd saan aru, et ma pole enam Euroopas. Meenutab pigem mõnda Aasia maad. Kitsad (kohati valgustamata) tänavad, ilma kõnniteedeta, liiklus kaootiline ja harjumatu. Isegi vastavad lõhnad on olemas. Aga meie ööbime Villas :) Sellised rikkurid lihtsalt, istume rõdul, joome veinikest ja naudime vaadet Vahemerele ja Kumbori linnakesele. Äge ju!

Varsti pool teed läbitud :)

Astusime EL-st välja

Senini vist kõige varajasem hommik viis meid Plitvica rahvusparki Horvaatias. Üritasime vältida keskpäevase kuumusega looduses müttamist. See  enam vähem isegi toimis. Mida me aga ei osanud ette näha, oli see meeletu rahvamass. Sellist asja pole ma veel kohanud, et loodusrada läbid nina kellegi teise kuklas ja joast pildi tegemiseks tuleb sõna otseses mõttes seista järjekorras. Mine metsa nagu linna.

Rahvuspark ise oli loomulikult imekaunis ja imeline. 

Plitvica National Park

Plitvica National Park

Ebareaalselt sinised ja üle mõsistuse selge veega järved. Aga kahjuks ei saa (mina) nautida loodust, kui seal on inimesi sama palju kui linnatänaval.

Nagu saiajärjekord

Tahan  olla nagu ürgnaine, üksinda looduses :) Ei avaldanud paraku muljet see ülerahvastatud turismimeka.

Täna jõudis kätte aeg külastada sellist kummalist kohta nagu Bosnia ja Hertsegoviina. Esimest korda väljusime Liidust, puha piirikontroll ja passigi löödi templid sisse.

Kui seni on olnud piiriladel üsna sarnane kultuur ja külaelu, siis nüüd peale piiriületust hakkas ikka hoopis teine elu. Külad pole enam eriti atraktiivsed, elatakse vaeselt, inimesed teevad käsitsi heina (mida pole ammu kohanud). Teatud piirkondades oli mahajäetud ja varemetes külasid rohkem, kui kokku jõuad lugeda. Majade seintes kuuliaugud, põldudel sõjaaegsed pommiaugud, tee ääres kohati maamiinide eest hoiatavad sildid jne. Üsna kurb vaadata. Ühte kutsut oli ka väga kurb vaadata. Selline must armas kutsikas suvalise tee ääres, tundus justkui õnnetu. Naised olid valmis ta peaaegu juba kaasa võtma. Loodame, et tal läheb elus hästi J

Aga loodus on ilus, mäed on kõik erinevat nägu, vahvad lambad koos karjustega. Ja elu on üsnagi odav... Ostsime ka siit veini kaasa. Vaatad neid hindasid ja... ajab ikka jooma küll.

Homme peesitame rannas!

Täna tudume Mostaris :)

Suvitame ja küpseme

Kuuldavasti on käes kolmapäev. Kui nii, siis nii. Ajataju on suhteliselt kadunud nüüdseks. Aga pole hullu, puhkus ju veel kestab!

Hommikul oli meil taas hea võimalus toetada Sloveenia majandust turismimaksu tasudes. Järjekordne koopakülastus (Postojna) samuti tühjendas kenasti meie rahataskuid. Aga koobas oli muidugi suurejooneline ja vägev. Ja külm, ilmselgelt. Kuid olen endiselt seda meelt, et loodusimede nautimise eest sääraseid summasid üks inimene välja käima ei peaks. 

Porstojna koobas

Seega üksmeelselt otsustasime, et lõunatame juba hoopiski Horvaatias! Ja see oli mõistlik otsus. Rijeka linn pakkus meile väga maitsva eine! Ja seda otse Vahemere kaldal. Kaunis, rahulik, meeldiv... Kui see ei ole elu, siis mis oleks..

Rijeka linn

Ilm oli kuum ja meri nii kaunis, et järgmisena lihtsalt pidime minema randa. Vesi oli mõnus! Väga hea tunne oli oma ära küpsenud kehasid ja ajusid seal jahutada. Suht soodad oleme juba peast, kuumasombid või nii...

Aga ei tahaks kurta. Ilus on siiski. Igasugu erinevad mäed, sinised ja veel sinisemad jõed ja järved... Ja esimest korda siiski Vahemere ääres!

Nii kauneid külasid, ku Sloveenia põhjaosas, pole siin veel kohanud, aga eks näis, mida need kurvilised mägiteed meile veel pakkuda soovivad.

Ps, täna hommikul pääsesin alles Internetiavarstesse, mistõttu postitus veits vale kuupäevaga.

Ciao Bella!

Viies päev...

Sõime esimest korda hommikusööki hotellis. Ei olnud liiga hea plaan. Krõbinaid ja Milla-piima saan poest ka, aitäh!

Kuna eile jõudsime riiki pimeduse varjus, mööda pikka mägitunnelit, siis nägime hommikul alles, milline see Sloveenia õigupoolest siis on. Mäed on siin ikka hoopis midagi muud kui seni. Kõrged, kaljused, kivised. Ikka väga kõrged...

Pakkisime auto (nagu igal hommikul) jälle kokku ja tegime minekut.

Esimese hooga läksime ühte juga vaatama (Savica Waterfall). Oli kaunis, aga kallis (Sloveenia ju..) Parkimine maksis, pilet rajale maksis... Kõik maksab. Aga me oleme Tallinnast, eks me siis maksame.

Siis vaaatasime Bohinj'i järve. Kes ujus koos kaladega, kes käis jalgupidi vees, kes imetles niisama kohalike beachboy'sid. Ikka päris ebaausalt ilus oli. 

Bohinj järv

Järgmine peatus oli Vintegar'i kanjon/jõeorg. Taaskord pidime maksma, et näha loodust. Veidrad röövlid elavad siin riigis.

Ja siis viis tühi kõht meid Itaaliasse! Sõime seal kohalikku lasagnet, pizzat, pastat... Ja gelatot! See oli ekstra hea :) Mis siis muud, kui Ciao Italy, we will meet again, I hope!

Mäed Itaalia piiri lähistel

Ahjaa, veidi ostlesime ka seal riigis. Kalli võitu oli, aga elame üle selle 2 Euri :) Ja mis kõige vahvam, ostsime lahtist veini autmaadist! Seda nägin küll esimest korda :)

Sloveenias tagasi olles, sõitsime üle mäe, oli hirmus, aga oli ilus ka! Kõrgeim tipp, kuhu välja jõudsime, oli 1611m. 

Sõit üle mäe

Horvaatia ootab!!

Ciao!

Pahurad hommikud.

Veetsime tänase päeva Austrias. Alustuseks olime kõik üksteise võidu hästi tõredad ja pahurad. Eks inimloom on ka loom - kui on nälg, siis väga normaalselt mõtted ei liigu. Ega vist ei aita kaasa meie hommikute laabumisele ka see, et meist pole vist keegi eriline hommikuinimene. Kuidagi me igatahes ühel hetkel liikuma saime.
Esimene vaatamisväärsus oli Billa pood. Turistid olid ikka täitsa silmad punnis ja korvid kuhjas. Pole välismaa asju enne näinudki :)
Poes käidud, hommikusöök söödud, läksime maa alla vanasse kipsikaevandusse (Seegrotte). Giidiga tuuritasime mööda hämaraid ja külmasid koridore. Ja paadiga sõitsime! Jah, maa all :) Nimelt on seal Euroopa suurim maa-alune järv (üle 6000 m²). See oli suhteliselt kena :)

Teine sihtpunkt oli Tierwelt Herbersteini loomapark. Seal jõudis alles tõeliselt kohale meile, et oleme jõudnud välismaale. Kuum on!! Loomi eriti palju polnud seetõttu näha. Pilti ei pane, sest pilti ei ole! Ei tee ma üldjuhul kinnipidamisasutustes loomadest pilti.

Viimane punkt oli üks pisike lossike nimega Hochosterwitz Castle. Kunni ei näinud, ju oli mujal...

Nonii, ja kuhu me nüüd oleme omadega jõudnud? Maksuparadiisi Sloveenia! Tahad riiki sisse saada? Maksa maksu! Tahad meie kiirteel sõita? Maksa maksu! Oi, kas sa oled turist! Maksa turistimaksu. Ei tea, kas julgeme homme üldse linna peale minnagi, kes teab, mis siin kõik veel maksuvääriline on :)
Homme tahame käia Itaalias lihtsalt lõunat söömas, vot selline elu!
Röömsaid hommikuid!

Poola-Tšehhi-Austria

Ei juhtu just tihti, et hommikusööki sööd Poolas, lõnasööki sööd Tšehhis ja õhtusööki Austrias. Ja kuna see on selline harv juhus, siis ei õnnestunud meilgi säärast asja kogeda. Viini jõudsime kahetsusväärselt hilja, mistõttu läheme magama vaeslaste kombel ilma õhusöögita. Ou well...
Taaskord oli väga pikk päev ratastel. Õnneks lasti ikka autost välja ka paaril korral. Käisme nii maa all (väljasurnud karude koopas), kui ka kõrgel maa peal (lausa mäes, võib vast öelda).
Illustreerin tänast päeva kahe pildiga, justnimelt nendest hetkedest.
See siin on väga legaalne pilt, vaade Bouzovi juures.

Karu koopa pilt on tehtud ikka selle pärast, et pilti teha ei lubatud. Kui ei tohi, siis justnimelt peab! :)
Koobas oli külm ja niiske ja hirmus ka. Kuulge, kui seal koopas elanud loomi on hulganisti välja surnud, siis ei saa see ju liiga tore koht olla :)

Kell on kole palju ja homme on tegelikult juba kohal.
Järgmiste riikideni!

Kus Pool Poola On?

Ärkasin ühel hommikul üles ja taipasin, et ongi aeg hakata asju pakkima. Mõtlesime, et läheks Lätti. See oli reede.  Nagu hästi ei mäletagi enam seda päeva, tundub suht kauge minevik olema. Reaalselt on Eestis ju alles laupäev. Aga meie olema juba Poola lõunapoolses otsas (Wroklaw). Ja meie vikerkaarevärvilistes unenägudes on unicornid meile sosistanud, et albaanlased ootavad meid.

Terve Läti tee kulus Positiivsete naljade genereerimisele. Ei midagi negatiivset. Must huumor jäägu inglastele, mitte meiesugustele Ida-Saksa turistidele.

Poola... Mis ma oskan öelda. Näitaks pilti, kuid pilti ei ole. Teetöid on vast igaüks näinud ka. Kiirusepiirangud on soovituslikud. Kohalik keel on tõepoolest poola keel. Raha peab vahetama, kaasaegne ühiskond eksole. Internet on naabrite ukse taga, koridoris. Vahva!

Homme ootab meid Austria ja Tšehhi!

Järgmise Internetini!

Nädal on veel aega, no stress!

Tudengiajast selgeks saanud kaasaegne vanasõna - Nädal on veel aega, no stress.
Ja tõepoolest, nädalajagu päevi ongi aega, et istuda autosse ja hakata mõtlema, millega me end küll sidunud oleme.
Hakkasingi siis otsast riike refereerima. Et oleks ikka teepervel autokummi vahetades mõnda educational tip'i võimalik lugeda ja jagada reisikaaslastele.
Mida lõunapoolsematesse riikidesse jõudsin, seda enam kohtasin lauseid nagu:

• Teeolud on kehvad, mistõttu tuleks võimalusel vältida pimedal ajal tundmatul teel autoga sõitmist.
• Mägiteedel on kivide varisemise oht.
• Riik asub seismiliselt aktiivses piirkonnas, kus nõrgemad maavärinad on tavalised.
• Riigis on põhjendatud oht terrorismirünnakuteks, seetõttu tuleks olla tähelepanelik suurematel rahvakogunemistel ja turistide meelispaikades.
• Lõhkemata maamiine või muud laskemoona võib leiduda vähemkäidavates kohtades mägedes ja maapiirkondades.
• On olnud juhtumeid, kus relvastatud salgad peatavad sõiduteedel autosid.  

No selge.. Mis ma oskan kosta. Veidi kõhe hakkas küll. Hakkan parem vaatamisväärsusi lappama, küll siis tuleb reisjanu tagasi!
Ja kõige suurem väljakutse on siiski üksteise ellujätmine :) We all need some alone time, because my alone time is for your own safety!
7 (magamata) ööd :)

Võte kaks!

Ilmselgelt olen väga usin blogipidaja, kuivõrd eelmine jutuke jääb vaid nelja aasta taha. 

Teen siis uue kaste. Ehk on nüüd huvitavam elu, millest kirjutada. Või vastupidi - igvama elu ja on lihtsalt aega kirjutada.

Tegelik siiasattumise põhjus on siiski ilmselt paar eelseisvat reisi, mille kohta hetkel mõtlen, et oleks vahva siia pilti ja teksti panna, mille abil endalgi hea kaugel tulevikus ilusat elu meenutada. Aga mine sa tea, äkki on teisigi asjast huvitatuid osapooli.


Elame näeme!