Üle mägede kodu poole

Veinimõisast soojade kallistuste ja heade soovidega teele saadetud, asusime lõpuks kodu poole. Mitte küll päris otse – ikka väikeste vangerdustega, et reisist viimast võtta. vTagasitee viis meid taas üle Alpide, seekord mööda kahest meie jaoks uuest mäekurust – Passo Brocon ja Passo Rolle. Passo Brocon ühendab Trentino ja Veneto maakondi ning kulgeb umbes 1615 meetri kõrgusel merepinnast. Tee lookleb läbi metsade ja mägikarjamaade ning pakub rahulikumat kulgemist kui paljud tuntumad Alpide kurud. Passo Rolle on aga üks Dolomiitide kaunimaid mäekurusid. See asub ligi 1980 meetri kõrgusel ning sealt avanevad suurepärased vaated Pale di San Martino massiivile – nendele võimsatele heledatele lubjakivikaljudele, mis ongi Dolomiitide üks tuntumaid sümboleid. Päikesega muutuvad kaljud kord helehalliks, kord kuldseks ja õhtul isegi roosakaks.

Nagu ikka mägiteedel, ei olnud sihtpunkt kõige tähtsam – tähtsad olid vaated. Kurv kurvi järel avanesid kaljused tipud, rohelised orud ja lõputud panoraamid. Oleme aastaid rääkinud, et tahaks vähemalt ühe öö päris mägedes veeta. Seni pole lihtsalt õiget kohta, ilma või hetke ette sattunud. Seekord olime Passo Rolle tipus juba peaaegu otsustanud, et jäämegi sinna. Aga... Midagi jäi puudu. Rahvast oli palju, tegemist oli sisuliselt suure parklaga ning isegi matkatoole poleks saanud rahulikult välja tõsta. See polnud päris see mägede öö, millest olime unistanud. Sõitsime veidi edasi ning veetsime öö küll autos, kuid juba märksa madalamal ühe väikese linna lähistel. Mäed paistsid endiselt aknast, aga tunne ütles, et päris õige koht ootab meid veel kuskil tulevikus. Ja tegelikult ongi hea. Midagi peab ju järgmiseks reisiks ka alles jääma.

Meie viimane ühine sihtpunkt enne koduteed oli Praha. Millegipärast lõppevad meie autoreisid peaaegu alati kas Prahas või Brnos ning sellest on saanud omamoodi traditsioon. Sest meie oma Škodaga oleme seal riigis ikka au sees, saame igal juhul hotelli ees parkida, ka siis kui seal enam väidetavalt kohti pole :) Veetsime Prahas kaks ööd ja terve päeva vanalinnas jalutades. Loomulikult käisime taas oma lemmikkohas Pork's, kus sõime mahlast seakooti, ning kõrvale nautisime head ja taskukohast Tšehhi õlut. Mõnda traditsiooni lihtsalt ei tasu muuta.

Pärast Tšehhit proovime tavaliselt Poolas leida mõne uue paiga, kus ööbida ja ringi vaadata. Seekord (taas) avastasime enda jaoks Łódźi ja selle kuulsa Manufaktura keskuse. Kunagine hiiglaslik tekstiilivabrik on muudetud üheks Poola ägedamaks vaba aja veetmise piirkonnaks. Punastest telliskivihoonetest on saanud restoranid, kohvikud, poed, muuseumid ja kultuurikeskus. Ajalooline tööstusarhitektuur on säilinud, kuid saanud täiesti uue elu. Jalutada seal oli tõeliselt mõnus ning kui keegi satub Poolat avastama, siis soovitan selle koha kindlasti oma marsruuti lisada.

Ja siis ei jäänudki enam muud üle kui võtta suund kodu poole.

Ning siin ma nüüd olengi. Istun oma kodu köögilaua taga. Värsked kartulid on juba peenrast üles võetud ja ootavad keetmist. Kasvuhoones ootavad korjamist kurgid. Laual on pestud oma aia maasikad. Pesumasin teeb oma tööd, õues põriseb muruniiduk. Kõik on täpselt nii, nagu peab. Reisimine on imeline. Uued kohad, inimesed, maitsed ja vaated annavad tohutult energiat ning loovad mälestusi kogu eluks. Aga ühes olen ma iga reisi lõpus jälle kindel.

Kodus on ikka kõige parem.

Antico Fenilon 🍷

Telklast lahkudes kahanes meie reisiseltskond kolmeliikmeliseks. Naabrinaine pidi tegelikult kohe järgmisel päeval koju lendama, kuid elu otsustas teisiti. Itaalia lennujaamade streik tõi kaasa lennu tühistamise. Asjaosalised otsustasid, et kõige mõistlikum on jätkata teekonda kahe auto ja kolme inimesega.

Laupäeva hommikul, kui olime oma laagri kokku pakkinud ja imekombel tagasi autodesse mahutanud, võtsime suuna  veinimõisa poole. Tegemist on pereettevõttega Valpolicella (Garda jävvest idapoole) piirkonnas, kus kasvatatakse oma viinamarju ning toodetakse kohalikke veine. Lisaks veinidele pakuvad nad ka majutust otse viinamarjaistanduste keskel. Meie jaoks oli see juba kolmas külastus sinna. Viimati lubasime endale (ja ka omanikele), et kui veel tagasi tuleme, jääme kindlasti ka ööseks. Mõistagi pidasime oma sõna. Ja kui mõnus see oli! Pärast pikki telkimispäevi tundus pehme voodi, jahe tuba ja täielik vaikus lausa luksusena. Mitte ükski lind ei alustanud hommikul kell viis kontserti ega kostnud laste jauramist ja kisa, nagu kämpingus igal hommikul.

Antico Fenilon

Olime broneerinud korraliku veinidegustatsiooni. Lauale toodi kohalikes mägedes valmistatud juustud, sink ja erinevad vorstid. Maitsesime ühte valget veini, kahte vahuveini ja kahte punast veini. Inglise ja itaalia keele toreda seguga rääkides saime teada nii mõndagi nende veinide valmistamise ja pereettevõtte kohta. Poole degustatsiooni pealt kolisime õuest siseruumi, sest herilased otsustasid meie seltskonnaga liituda. Kuna üks meist meist ei soovinud päeva haiglas lõpetada, tundus see igati mõistlik otsus. Kõige rohkem jäi aga meelde soe vastuvõtt. Pererahvas mäletas meid eelmistest külastustest. Vestlesime pikalt oma peredest, kodudest ja riikidest, näitasime üksteisele pilte ning jagasime reisilugusid.

Toored veel....

Korraldasime neile omakorda väikese Eesti degustatsiooni. Nagu meil juba kombeks saanud, on autos alati kaasas mõned väikesed Vana Tallinna pudelid. Seekord olime neile kingituseks kaasa toonud ka suurema pudeli ning naabrid kinkisid lisaks Vana Tallinna koorelikööri. Mõlemad pudelid keerati kohe lahti, maitsti ära ning kiidusõnu jagus küllaga. Pudelid pandi kohe külmkappi, et ka ülejäänud pereliikmed saaksid hiljem maitsta. Perenaine ütles veel järgmisel hommikul kallistades, et kui tagasi koju jõuame, saadaksime talle kindlasti pilte oma kodumaast. Loomulikult ostsime kaasa ka mitu pudelit nende veini. Lisaks kingiti meile tänutäheks veel üks vein ning mälestuseks ka nende logoga korgitser.

Enne degustatsiooni sattusime nende tütre soovitusel ka lähedal asuvasse linna, kus toimus traditsiooniline veinivaadi veeretamise võistlus. Ausalt öeldes ei osanud me midagi oodata, kuid sellest kujunes üllatavalt põnev ja kaasahaarav vaatepilt.

Õhtuks jäime veinimõisa täiesti omapäi. Ainult meie kolm, vaikus, mäed igas suunas ja lõputud viinamarjaistandused. Pererahvas jättis meile lõpetamiseks pooleliolevad valge veini ja vahuveini pudelid. Istusime terrassil, nautisime sooja suveõhtut.

Õhtu lõppes siiski väikese seiklusega. Suutsime end toast välja lukustada. Kell oli juba hiline ning korraks tekkis päris korralik närvikõdi. Mõtlesime, kas tõesti tuleb hakata telki püsti ajama. Õnneks õnnestus pärast mõningaid telefonikõnesid ja sõnumeid tuba kaugelt elektrooniliselt avada. Lõpp hea, kõik hea.

Järgmisel hommikul lahkusime sealt väga soojade tunnetega. Kallistused, lubadused uuesti kohtuda ning kutse alati tagasi tulla. Sellised kohad ei jää meelde ainult suurepäraste veinide pärast. Need jäävad meelde inimeste pärast.

Ja üks on kindel – kui Eestis nende veinipudelid ükshaaval lahti korgime, saadame neile kindlasti ka lubatud pildid meie kodumaast.

Arco ja spritzid

Pärast Monte Baldo külastust ja pikka hommikuund andis loodus meile vägisi puhkepäeva. Pärastlõunal tõmbus taevas tumedaks, hakkas müristama, tuul möllas ning vihma sadas sisuliselt ööni välja. Nii ei jäänudki muud üle kui võtta tempo maha. Vahel on ka selliseid päevi vaja. Veetsime päeva telgis, lugesin raamatut, kuulasime vihma trummeldamist vastu telgikatust ja lihtsalt puhkasime.

Järgmisel hommikul kohvi juues tekkis aga tunne, et kui oled üle 2000 kilomeetri maha sõitnud, siis on lausa patt võtta veel üks puhkepäev ja lihtsalt telgi ees vedeleda. Ei, nii ei saa. Otsustasime sõita bussiga Arcosse.

Enne tuli aga teha üks oluline peatus meie vanas tuttavas poes – Giarola Vinoteca. See pereettevõte on  on tuntud eelkõige oma veinide, kvaliteetsete oliiviõlide ja gurmeepalsamiäädikate poolest See on koht, kust oleme juba mitu aastat järjest ostnud oliiviõli ja palsamiäädikat nii endale kui ka kodustele. Poe perenaine tundis siirast rõõmu, kui kuulis, et oleme tema juurde igal aastal tagasi tulnud. Sellised kohtumised teevad reisimise eriliseks.

Sealt ostame alati ühte suurepärast tšilli oliiviõli, mis on meie kindel lemmik. Seekord avastasime aga midagi uut – trühvliga palsamiäädika. See oli lihtsalt imeline. Ausalt, ma juba ootan, millal kodus sellega süüa teha saan. Toidugurmaan minus on elevil.

Lisaks jäi silma üks täiesti eriline pudel – limoncello palsamiäädikas. Välimuselt nagu limoncello, ilus erk kollane, aga tegelikult hoopis balsamico. Seda soovitati rasvasema kala ja värske salatiga ning väidetavalt saab sellest valmistada isegi alkoholivaba Limoncello Spritzi. Seda peab kindlasti proovima. Poe perenaine veel naeris, et küll on hea, et sellise suure ostu jaoks tugev mees kaasa võetud, sest seda kasti annab ikka tassida Telklasse jõudes määrisime end taas päiksekreemiseks ja suundusime bussile.

Bussisõit nagu ikka võõras kohas - paar ootamatut ümberistumist ja väikest segadust hiljem jõudsime siiski Arcosse. Arco jättis väga mõnusa mulje. Rahvast oli küll vähe, kuid oli kohe näha, et see on kaljuronijate ja ratturite linn. Pole ime – linna kohal kõrguvad võimsad kaljud ning Arco on üks Euroopa tuntumaid kaljuronimise sihtkohti. 

Kirik palmi all

Arco tänavail

Ja siis olime meie... Mitte ronijad ega ratturid. Õllegurmaanid. Gelato degusteerijad. Spritzi testijad. Lihtsalt ilmailu nautijad.

Tagasiteel läks meie reisiseltskond pooleks. Osa läks kämpingusse pakkima, sest Alar ehk president oli  naabrinaise peole kutsutud ning ta pidi järgmisel päeval lennukile sättima.

Meie otsustasime hoopis minna panoraamkohvikusse erinevaid Spritze nautima. Arvet tasudes loetleti ette, mida me tellisime (et arve saks õige). Loetelu lõpuks ütles teenindaja - ehk siis põhimõtteliselt kõik, mida me pakume :)

Panoraamkohvikus

Sprizitame

Sealt edasi viis tee juba Riva del Garda õhtusesse melusse. Linn lihtsalt elas. Peaaegu igal tänavanurgal mängis mõni bänd, inimesed jalutasid, terrassid olid rahvast täis ja soe suveõhtu muutis kogu atmosfääri kuidagi eriti mõnusaks. Sõime taaskord imelisi mereande ja jõime oma lemmik frizzante veini.

Tänavamuusikud

Riva del Garda

Läksime uuesti ka samasse kokteilibaari, kus mõni õhtu varem olime omanikuga tuttavaks saanud. Ta mäletas meid kohe. Juttu jätkus pikalt – rääkisime Eestist, reisimisest, näitasime üksteisele telefonist pilte ja jagasime muljeid elust siin ja sealpool Alpe. Kui olime juba arve maksnud ja tänavale astunud, jooksis ta meile järele. "Ei, oodake! Ühed pitsid tuleb ka teha." Mõne hetke pärast olid meie käes jääkülmad liköörishotid. Meil on aga üks väike traditsioon. Reisidel kanname alati kaasas väikseid Vana Tallinna pudeleid, et kinkida neid inimestele, kes on meie teekonna kuidagi eriliseks muutnud. Nii sai ka tema kaks pudelikest kingituseks. Ta lubas, et kui te järgmine kord tagasi tuleme, teeb teile Vana Tallinnast Spritzi. Arvestades, et tema baaris oli menüüs ilmselt kõige pikem Spritzide nimekiri, mida ma näinud olen, siis usun küll, et see saab olema midagi põnevat.

Väiksed vana Tallinnad ootamas

Tagasi kämpingusse jalutasime mööda järveäärt. Ja lõpuks juhtus ka see. Sain oma selle reisi esimese villi. Täpselt talla alla. Kohta, kuhu mul vist pole elu sees villi tulnud. Minu teekaaslane kõndis suure osa tagasiteest juba sokkides. Tema jalgadel käis selleks ajaks tõeline villide pidu. Õhtu ei saanud aga sellega veel läbi. Loomulikult läksime kodurannas riietega ujuma. Pimedas. Kuidas siis teisiti? Ja siis hakkasid peas liikuma mõtted... Siin ujuvad ju päris suured kalad. Garda järvest on püütud üle 30-kiloseid sägasid (suurim lausa120 kg ja 2 m pikk!!!)  ning siin elavad ka väga pirakad haugid, mis võivad kasvada üle meetri pikkuseks.  Ja see kõik toimub järves, mille sügavaim koht ulatub lausa 346 meetrini. Isegi Tallinna teletorn, mis on 314 meetrit kõrge, mahuks Garda järve kõige sügavamasse kohta täielikult ära nii, et torni tipp jääks veel rohkem kui 30 meetrit veepinna alla.

Mida kõike see järv enda põhjas peidab? Ei tea...

Aga üks on kindel.

Siin ma ujun.

Iga päev.

Monte Baldo

Selle päeva sihtkoht oli Monte Baldo – üks Garda järve kuulsamaid vaatepaiku. See tähendas varajast ärkamist, sest tahtsime enne suuremat rahvamassi Malcesine linna jõuda. Köisraudtee piletid olime õnneks juba varem internetist ära ostnud. Kohale jõudes saime aru, kui õige otsus see oli – piletijärjekord lookles võimalik et sadade meetrite ulatuses ning ilma eelmüügita oleks võinud ootamine võtta mitu tundi. Suvehooajal kasutab Monte Baldo köisraudteed päevas tuhandeid külastajaid. Muidugi saime natuke pahurdada piletikontrolli käest - tehnoloogia, tehnoloogia... Ju ei ole siis mobiilipilet nii tavapärane sealmail.

Juba tõus mäkke ise on omaette elamus. Pöörlevas gondlis pole varem olnudki. See justkui annab võimaluse vaadet nautida igast küljest ning näha, et iga meetriga jääb Garda järv aina väiksemaks. Seda muidugi eeldusel, et sa pole litsutud keset gondlit. Siis suurt peale inimeste kukalde ja selgade ei näe.

Meie gondel 

Siht on silmapiiril

Üleval, ligi 1800 meetri kõrgusel, avaneb vaatepilt, mida on raske sõnadesse panna. Ühel pool laiub sügavsinine Garda järv, teisel pool kõrguvad Alpide tipud. Rohelised mäenõlvad, kivised kaljud, õitsevad mägiaasad ja värske mägiõhk loovad tunde, nagu oleks ülejäänud maailm korraks seisma jäänud. Hoolimata paljudest külastajatest valitseb seal üleval omamoodi vaikus – selline, mida kogeb ainult mägedes.

Naudin hetke

Meie ei läinud seekord mäetippe vallutama, vaid lihtsalt seda paika nautima. Tegime rahuliku jalutuskäigu, peatusime vaatepunktides ning lasime silmadel puhata. Istusime ja nautisime.

Loomulikult ei puudunud ka meie väike traditsioon. Seljakotist tulid välja üks õlu ja konserv lihaga. See võib kõlada veidi kummaliselt, aga just nii on meil kombeks mägedes väikseid võite tähistada. Pole tähtis, kui lihtne on söök – sellise vaatega maitseb kõik mitu korda paremini.

See nuga on meiega alati mägedes

Ilu

Pilte tegime palju. Omajagu telefoniga, aga veel rohkem oma silmadega. Mõnda vaadet ei suudagi ükski kaamera päriselt edasi anda. Et üksi on igav teinekord vaateid nautida, siis oli seal loodud võimalus alpaka rentimiseks, et siis temaga koos jalutades kogemusi jagada. Meil õnneks sellist vajadust ei tekkinud.

Alla jõudes jalutasime veidi Malcesines ringi. See keskaegne järveäärne linnake on tuntud oma kitsaste tänavate, väikeste poodide ja järve kohal kõrguva Scaligeri kindluse poolest. Malcesines elab püsivalt vaid umbes 4000 inimest, kuid suve jooksul külastavad seda sajad tuhanded turistid. Seda oli ka sel päeval hästi näha – tänavad olid rahvast tulvil ning kohati tuli lihtsalt koos vooluga edasi liikuda. Linn on kahtlemata väga ilus, kuid meie jaoks oli inimesi seekord lihtsalt liiga palju. Ühtlasi oli seal võrdlemisi ebaviisakad poemüüjad, kes sisuliselt ei lubanud oma kauba poole vaadatagi. Ka külma õlut pidi kole kaua ootama. Huvitaval kombel ma pole ühtegi pilti sellest linnast teinud. Aga na näeb välja selline.

Pärast väikest jalutuskäiku istusime bussi ja sõitsime tagasi Torbolesse. Päike oli päeva jooksul oma töö teinud ning rohkem ei olnud vaja pikalt mõelda. Otse telki, riided vahetusse ja külma Garda järvevette. See värskendus oli pärast kuuma päeva ja mägedes veedetud tunde täpselt see, mida vaja.

Pikale päevale pani punkti väike preemia iseendale. Seekord ei olnud selleks midagi uhket – läksime lihtsalt meie kämpingule kõige lähemal asuvasse restorani. Esmapilgul üsna tagasihoidlik ja kohalike seas populaarne koht, kuid just sellised paigad kipuvadki kõige rohkem üllatama. Toit oli maitsev ja kodune, õhkkond mõnus, hinnad mõistlikud.

Järgmisel hommikul magasime esimest korda tõeliselt kaua. Ei olnud äratuskella, ei olnud kiiret ega kindlat plaani. Alles siis tekkis tunne, et oleme lõpuks argipäeva rütmist välja murdnud. Viimaks hakkas puhkus päriselt puhkuse moodi tunduma.

Pühapäevane ringreis Garda läänekladal

Pühapäev vääris natuke teistsugust algust. Seekord jäid matkapliit ja kohvikann telki ning otsustasime end veidi poputada. Otsisin lähedusest ühe väga kiidetud hommikusöögi ning valik langes Hotel Continentalile. Helistasime ette, küsisime, kas ka hotellivälised külalised on oodatud, ning saime rõõmsa jaatava vastuse.

Ja see tasus end igati ära! Kui Itaalias tähendab hommikusöök enamasti cappuccinot, croissanti ja magusaid saiakesi, siis siin ootas meid tõeliselt rikkalik valik. Lisaks värsketele küpsetistele leidus hulgaliselt maitsvat soolast – munad, juustud, singid, köögiviljad ja palju muud. Täpselt selline hommikusöök, mis annab jõudu terveks päevaks. Siia tuleks kindlasti veel tagasi.

Kuna auto oli juba välja aetud, otsustasime teha väikese ringreisi Garda järve ümbritsevates mägedes. Esimene peatus oli Lago di Ledro. See umbes 650 meetri kõrgusel asuv mägijärv on tuntud oma erakordselt puhta ja kristallselge vee poolest. Loomulikult ei suutnud me vastu panna ning tegime värskendava supluse. Ümbrus oli imeilus – vaiksed mäed, rohelised metsad ja rahulik õhkkond. Silma jäid ka arvukad kämpingud ning panime need kohe kaardile kirja. Kes teab, ehk satume kunagi siia pikemaks puhkuseks.

Lago di Ledro

Edasi viis tee meid mööda käänulisi mägiteid Lago di Valvestino äärde. See on tehisjärv, mis tekkis pärast 1962. aastal valminud Ponte Cola tammi ehitamist. Tamm ise on muljetavaldavad 124 meetrit kõrge. Järv meenutab oma järskude kaljuseintega lausa Norra fjordi. Mitte et ma neid kunagi ise näinud oleks, aga pildi järgi meenutavad küll. Vesi vahetas valguse käes pidevalt värvi – kord särav türkiissinine, siis jälle sügav smaragdroheline. Üks ilusamaid veetoone, mida selle reisi jooksul näinud oleme. Pildilt see taaskord kõik välja ei tule. Peate mind lihtsalt uskuma. Õnneks mul on tunnistajaid.

Uppunud piiripunkt

Kõige põnevam oli aga järvest välja paistnud vana kiviehitis. Esialgu arvasime, et tegemist on lihtsalt varemetega, kuid tegelikult on see Lignago endine piiripunkt ja tollihoone. Pärit siis Austra-Ungari aegadest, kui siin kulges riigipiir ning sellest majast kontrolliti inimeste ja kaupade liikumist. Aga nüüd on see otsapidi vee all ja vaid vahel harva, madalama veetaseme korral ilmuvad selle kivimüürid nähtavale. Ja meie neid nägime!

Seejärel suundusime tagasi Garda järve poole ning tõusime taas kõrgustesse. Sihtpunktiks oli Terrazza Panoramica Fil, mis asub ligikaudu 350 meetrit Garda järve kohal. Isegi Eiffeli torn on väikse, muide. Selliseid vaateid on raske pildile püüda – ükskõik kui hea kaamera ka poleks, kohapealne tunne on midagi hoopis muud.

Vaade Garda järvele.

Päeva viimaseks peatuseks sai väike mägilinn Pieve, kus asub kuulus Terrazza del Brivido – otsetõlkes  "värinate terrass". Restorani terrass ulatub otse kalju servale ning selle alt avaneb mitmesaja meetri kõrgune vaade Garda järvele. Kahjuks oli restorani köök päevasel ajal suletud, kuid vähemalt saime nautida tassi head kohvi ja magusat kooki.

Pieve linna kirik

All paistab autotee, muide.

Õhtuks jõudsime tagasi oma telgikoju. Päeva lõpetas veel üks mõnus ujumine Garda järves ning õhtusöögiks loomulikult korralik taldrikutäis Itaalia pastat kohalikus restoranis.

Järgmisel päeval otsustasime end premeerida täieliku rannapäevaga. Vahel ongi parim reisiplaan lihtsalt... mitte midagi planeerida. Päike, järv ja puhkus – täpselt nii, nagu üks suvepäev olema peab.

Limone sul Garda

Järgmisel hommikul vahetasime taas sõiduvahendit ning seekord viis meid üle Garda järve laev. Sihtkohaks oli Limone sul Garda – linnake, millest olime varasematel reisidel küll autoga läbi sõitnud, kuid kuhu polnud kordagi päriselt peatuma jäänud. Meil olid isegi sidruniteemalised riided selle tarbeks kokku ostetud. 

Sidruniriietes

Limone sul Garda on üks Garda järve tuntumaid ja enim pildistatud linnakesi. Huvitaval kombel ei ole selle nimi tegelikult pärit sidrunitest, nagu esmapilgul arvata võiks. Arvatakse, et nimi tuleneb hoopis ladinakeelsest sõnast limen, mis tähendab piiri – linn asus kunagi olulisel piirialal. Sidrunid jõudsid siia alles hiljem, kuid tänu Garda järve pehmele kliimale kujunes Limonest üks Põhja-Itaalia tähtsamaid sidrunikasvatuse keskusi. Tänapäeval on sidrun linnakese vaieldamatu sümbol ning sellest ei pääse siin praktiliselt kusagil – sidrunid vaatavad vastu poodidest, kohvikutest, keraamikalt, suveniiridelt ja isegi majade kaunistustelt.

Linn ise on tõeliselt armas. Kitsad tänavad, kivimajad, lilledega kaunistatud rõdud, värvilised detailid ja kõikjale põimitud sidrunikollased aktsendid loovad väga omanäolise ja stiilse õhkkonna. Pole ka ime, et Limone on üks Garda järve kõige populaarsemaid sihtkohti.

Limone sul Garda

Samas tuleb tunnistada, et populaarsusel on ka oma hind. Kitsastel tänavatel liikus rahvast väga palju ning kohati oli tunne, et turiste on rohkem kui kohalikke elanikke. Meie jaoks oli see kindlasti koht, mida tasus oma silmaga näha ja mille üle on hea meel, et lõpuks aega võtsime. Mõni tund Limones oli igati paras – jõudsime jalutada, uudistada ja selle erilise atmosfääri endasse võtta. Aga kui aus olla, siis pikemalt ei oleks me sinna jäänud. Garda järve ääres leidub ka rahulikumaid paiku, mis on rohkem meie maitse järgi.

Tagasitulekuks valisime seekord bussi. Kuna otseliini Torbolesse ei olnud ja pidime niikuinii Riva del Gardas ümber istuma, otsustasime spontaanselt plaani muuta. Selle asemel et järgmise bussi peale joosta, jäime hoopis linna peale õhtut nautima.

Ja ega rohkemat ühelt Itaalia suveõhtult tahta oskagi. Natuke tänavamuusikat, üks värskendav limoncello spritz, hiljem veel gelato ning lihtsalt vanalinna tänavatel kulgemine. Vahel ongi kõige toredamad hetked need, mille jaoks pole üldse midagi planeerinud.

Tagasi kämpingusse otsustasime hoopis jalgsi minna. Umbes kolmekilomeetrine jalutuskäik möödus kiiresti ning tänu sellele sattusime ka Riva del Garda sellisesse piirkonda, kuhu me varem polnud jõudnud. Seal olid hoopis uuemad hotellid, modernsemad hooned ja kuidagi teistsugune õhkkond kui vanalinnas.

Kõige ägedam leid oli aga üks stiilne katuseterrass, kust avanes suurepärane vaade linnale. Jõudsime sinna küll napilt pärast seda, kui elav muusika oli lõppenud, kuid juba sellest piisas, et otsustada – siia tuleme kindlasti tagasi. 

Sellised õhtud tuletavadki meelde, miks meile meeldib tuttavatesse paikadesse tagasi tulla. Iga kord leiab mõne uue tänava, vaate või koha, mis eelmistel kordadel märkamata jäi. Ja nii jäi ka seekord Riva del Gardast veel üht-teist järgmiseks õhtuks ja päevavalges avastamiseks.

Kuna õhk oli endiselt soe ja järv lausa kutsus, käisime kodurannas ujumas. Ujukaid meil kaasas polnud, aga ega see meid ei peatanud – läksime lihtsalt riietega vette. Alasti ujumine pole seal lubatud, seega oli see kõige lihtsam lahendus. Ausalt öeldes oli pärast pikka päeva ja sooja suveõhtut riietega järve hüppamine üks selle päeva lõbusamaid hetki.

🍋

Naabrinaise sünnipäev Garda linnas

Järgmine päev algas hoopis pidulikumates meeleoludes – meie naabrinaisel oli sünnipäev. Selle puhul otsustasime auto kämpingusse jätta ning võtta ette bussisõidu Garda linna.

Kuigi kaardilt tundub vahemaa üsna tagasihoidlik, kestis sõit mööda järveäärseid teid tubli tunni. Bussipiletite ostmine osutus tõeliseks katsumuseks. Tänaseks oleme juba süsteemi selgeks saanud, kuid esimese hooga jäime natuke bussijuhi tõreduse tõttu jänni. Turiste tuli peale igas peatuses, ning bussijuhi kannatus näis olevat juba ammu otsa saanud. Ta pobises, ohkas ja jagas üsna napisõnalisi juhiseid, millest värskelt saabunud turistidel polnud sugugi lihtne aru saada.

Kuna istusime päris esimeses reas, avanes meile suurepärane vaade kogu sellele saginale. Mõne peatuse järel hakkas süsteem meilegi selgeks saama ning üsna varsti leidsime end ise järgmistele reisijatele selgitamas, kuidas piletit osta, kuhu kaarti viibata ja mida üldse teha. Mõistagi sai meile selgeks ka see, et bussijuht eelistas sularahaoste, sest siis sai ta pileti hinna määrata oma suva järgi ja natuke (või ilmselt omajagu) endale päeva jooksul lisa teenida.

Gardasse jõudes ootas meid mõnus üllatus – linnas oli parasjagu päevaturg. Sellised turud on Itaalias alati omaette elamus ning ka seekord tasus sinna ära põigata.

Lette jätkus silmapiirini. Ühel pool särasid käsitööna valminud savikeraamikast kausid ja vaagnad, millest iga järgmine tundus eelmisest veel ilusam. Teisel pool looklesid pikad read suveriiete, kübarate, kottide ja kõige muu vajalikuga, mida ühel suvepäeval või puhkusel võiks vaja minna. 

Lõpuks leidis sealt igaüks meist midagi toredat - mina nimelt ühe mõnusa suvekleidi ja ühe kausi. Millest ma sulle järgmine kord oliive serveerin, kui külla juhtud tulema! Ja nagu reisides ikka vahel juhtub – keset Itaalia turusaginat õnnestus meil kohata ka kaasmaalasi. Maailm on jätkuvalt väike.

Pärast turul uudistamist broneerisime õhtuks laua meie vanas lemmikkohas – Trattoria Al Pescatores. See on restoran, kuhu oleme igal Garda reisil tagasi jõudnud. Mõnus on tulla kohta, kus kõik tundub tuttav – ja seekord rõõmustasime, et ka teenindajad olid endiselt samad. Selline äratundmisrõõm annab paigale kuidagi koduse tunde.

Kuna päike küttis korralikult, otsustasime enne õhtusööki end Garda järves värskendada. Mõnus ujumine ja veidi lesimist järve ääres olid täpselt see, mida palav pärastlõuna vajas. Nii olime õhtusöögiks taas täis energiat ja valmis sünnipäeva tähistama.

Kohalik rand

Tellimuse tegemine läks meil kiiresti, sest menüüd polnud tegelikult vajagi. Teadsime juba täpselt, mida tahame – nende kuulsat mereannipaellat. Kui selle välja ütlesime, ilmus teenindaja näole muie. Vastasin talle naerdes, et tean küll, selle valmimine võtab omajagu aega. Tema aga naeris vastu ja ütles: "Ma tean. Ma mäletan teid eelmisest korrast." Vot sellised meeldejäävad tüübid me olemegi. Loodame, et ikka heas mõttes.

Vana hea paella

Sellised hetked teevad ühest restoranist palju enamat kui lihtsalt söögikoha. Õhtu möödus mõnusalt, toit oli täpselt sama hea, nagu mäletasime, ning pärast õhtusööki jäime teenindajaga veel pikemalt juttu ajama. Saime teada, et ta on pärit Bangladeshist, kuid elab Itaalias juba 16 aastat, neist viimased kümme Garda ääres. Enne lahkumist ütles ta naeratades, et ootab meid järgmisel korral jälle tagasi. Lubasime, et tuleme.

Veelkord - palju õnne naabrinaine!

Taastutvumine Riva del Gardaga

Kümme päeva Garda järve ääres. Igal hommikul ärkame uue plaaniga - vahel on need paigas juba eelmisel õhtul, vahel pannakse kava paika hommikukohviga. Üks on aga kindel - tegevusi jagub igasse päeva. Olgugi, et oleme justkui paiksed, siis paigal püsimist see sugugi ei tähenda. Iga päev viib meid uutele radadele. Olgugi, et oleme siin Garda kallastel juba vähemalt viiendat korda, ei tähenda see sugugi, et kõik oleks juba nähtud.

Esimese päeva võtsime rahulikult, et ümbrusega taas tuttavaks saada. Seadsime sammud jalgsi Riva del Gardasse, mis asub meie kämpingust umbes kolme kilomeetri kaugusel. Teekond kulges mööda Garda järve kallast – vaheldumisi rohkelt rohelust, kiviseid rannasoppe, väikseid sadamaid ja pidevalt muutuvaid vaateid järvele ning seda ümbritsevatele mägedele.

Ja huvitaval kombel ma märkan, et ma olen nii palju vähem pilte hakanud tegema, isegi linnast pole pilti teinud. Peab mälupilte vaatama. Ja google pilte. 

Riva del Garda on üks neist linnadest, kuhu jõudes tekib kohe mõnus puhkusetunne. Ühel pool laiub Garda järv, teisel pool kõrguvad mäed ning nende vahele on end sisse seadnud armas vanalinn kitsaste tänavate, pastelsete majade ja väikeste väljakutega. See ei ole koht, kuhu peaks tingimata kindla plaaniga minema – kõige mõnusam on lihtsalt jalutada, vaadata, kuhu järgmine tänav viib, ning aeg-ajalt mõnes välikohvikus istet võtta ja ümbrust nautida. Nagu Itaalias sageli kombeks, toodi koos jookidega lauale ka väikesed suupisted – oliivid, krõpsud ja muud ampsud, mis muudavad lihtsa joogipausi hoopiski mõnusamaks.

Kuigi Riva del Gardas elab püsivalt vaid umbes 18 000 inimest, muutub linn suvehooajal tõeliseks sipelgapesaks. Aastas käib siin üle miljoni külastaja ning tänavatel kuuleb sama palju nii saksa kui itaalia keelt. Ka meiega püütakse pigem alustada vestlust saksa keeles. Ju oleme selliste saksa nägudega :) 

Tagasi otsustasime tulla jalgade säästmise eesmärgil hoopiski kohaliku laevaga, otse üle järve. Sest samme koguneb (nagu ikka me reisidel) päeva jooksul usinasti. Iga ujumine lisab kellale poole kilomeetri jagu sammusid. Ja päevas ujumas tuleb ju käia korduvalt :)

Ja kuna siinkandis õhtul alles elu läheb käima, siis pakkisime oma toolid-lauad kokku, käisime kohalikus poes ja läksime randa pikniku pidama, mis ilmselgelt kestis pimeduseni välja.

Pole midagi mõnusamat, kui lihtsalt istuda, imetleda kuidas valguse hajudes mäed ja järv värve muudavad, kuidas inimesed kulgevad, kuidas linnupered oma asju ajavad. Mõnus!