Tasuta asju pole olemas

Tasuta asju pole olemas, aga odavalt saab läbi aetud küll. Viimaste puhkepäevade puhul otsustasime oma ausalt välja teenitud puhkuserahasid kulutada. Alustasime eile järjekordse ostlemisega. Mõlemad ostsime omale ühed plätud. Mina oleks kangesti tahtnud endale neid veel ja veel osta, aga täpselt sama jutt nagu eelnevalt – mul on hiiglase jalg nende mõistes. Valdav enamus 34-37 naiste jalanõud. Ja lisaks sellele ei kattu nende suurused kohe mitte üldse meie omadega. Mina ostsin lõpuks omale nr 40 plätud (esimest korda elus) ja isegi neid vaadates mõtlen, et suts võiksid veel suuremad olla. Ja sellist varbavahede valikut ma pole veel kuskil kohanud, mitu vahekäiku täis, üks ilusam kui teine. Hinnad vahemikus 1-2 euri. Promoga ostes saad 3 paari 1,5 euri. Nojah.. Ja palju meie jalavarjud seal kodumaal maksidki? Ja see kuidas need inimesed siin oma varbavahedes elavad, puhta imetlusväärne, jooksevad ja ujuvad kõigele muule tavapärasele lisaks.

Jalanõusid valida oli ka muidugi omaette huvitav kogemus. Nimelt enne poodi minekut „sundis“ mu meespool mind maitsma mingisugust kohalikku veiseliha-luuüdi suppi. Ja poole kingaproovimise pealt andis kõht kahtlaseid signaale. Kiiruga vetsuotsingutele suundudes tuulasin ruttu käekotis, lootuses leida paberit (mida loomulikult seal ei olnud ja ka vetsus mitte), õnneks üks suvaline smuuti putka mulle siiski viisaka palumise peale salvrätte loovutas. Okei, vetsuseiklused õnnelikult möödas sai rahulikult edasi poodelda. Ostsime ka nagu asju, aga raha justkui ei tahtnud kuluda. Riideid me seekord ei ostnud, küll aga nägin huvitavat kampaaniasilti meeste särkide – 2 särki 250 PHP, ekstra 20 eest saab 2XL särgi J

Tänava äärest ostsime tädikese käest banaani ka. Kolm banaani maksab 5 PHP, ehk siis sisuliselt mitte midagi. Aga kuna banaanist üksi ei ela, käsisime täna ühes uhkemat sorti hotelli restoranis krabi söömas. Taldrikul olid ilusad võised krabid (2tk) ja seda vaid naeruväärse 7 euro eest. Nojah, Eesti saad selle eest krabilõhna restoranis nuusutada.

Mis on kallis (kohalikke hindasid arvestades), on kohv. Aga kui kuskil ikka pärsi kohvi pakutakse, siis seda me kindlasti ka joome. Sest kohalikud peavad ka 3in1 kohvi imepäraselt heaks joogiks. Meie mitte...

Aga selle eest on õlu odav. Hind kõigub seal ühe kodumaise mündi juures. Ja kui juhtub veel happy hour olema, siis... ajab ikka jooma küll.

Täna tegime spa-päeva. Aasiasse tulles ega vist sellest mööda ei pääse. Mis ma siis täna 19 euro eest sain? Tunniajase üle keha massaazi, jalaspaa, pediküüri ja maniküüri. Pole paha, ma leian!

Ilus kolmerattaline

Kõikide nende tegevuste vahel (kui jalad enam ei viitsi tuiata) saab endale palgata kohaliku „takso“ ehk tricycle. Ja sõit selle avatud mottorratas-autoga maksab vaid 1 euro. Eks nad muidugi näevad välja suhteliselt ausõnapeal sõitvad masinad... Ühe ilusa roosa leidsin ka linnatänavatelt :) Ja see on tõesti vast parima kvaliteediga mida olen kohanud.

Ja samal ajal kui meie suure hoolega kulutame ja kulutame, elab kohalik siiski üsna kehvasti. Ja siis sa lähed kohalikku memoriaali ja lihtsalt vaatad ja imestad. Seal on mingisugused koorekihi perekonnad lasknud endale elujärgseks puhkepaigaks ehitada minivillad. 

Kodud peale surma

Valdav enamus kohalikke ei saa elu jooksul pooltki (ega ka veeranditki) sellist luksust lubada. Aga neil on sel lausa „elutoad“ koos laudade, diivanite, toolidega... Kummastav vaatepilt. Selline see eluolu siin on, äärmusest äärmusesse.

Ja ongi lõpp minu Palawaniga... Homme hommikul lendame tagasi Manilasse, et siis ülehomme juba kodupoole teele asuda. Ootan siis kõiki suure plakati ja lillekimpudega vastu, nagu filmis või nii...

Ringreisitamine

Palawanil asub maaalune jõgi, mis on lisatud ka uude maailmaimede nimistusse. Suures osas on seevist veel avastamata ja vallutama, kuid esimesed 4,5 km on põhimõtteliselt paadiga läbitavad. Turistidele näidatakse sellest vähem kui 2 km. See on küll tohutu turistimagnet ja üle lahe käiv paadiliiklus on vast võrreldav tavaise trammiliiniga. Aga ära me käisime ja rahule jäime ka.

Sissekäik koopasse asub seal, kust paat väljub

Pisikese paadiga viidi meid koopasse, kõrvus klapid millest tuli terve sõidu ajal vahetpidamata juttu. Nad üritavad hoida seal maksimaalset vaikust, et mitte häirida sealseid elanikke. Ainuke valgusallikas oli paadimehe pealamp, millega ta siis näitas meile erinevaid kivimürakaid, mis kunagi hiiglama ammu on tekkinud. Lagi oli rippuvaid nahkhiiri täis ja ühte maduussi nägime ka. Õnneks ta ei tahtnud paati ronida. Väga looduslik ja inimese poolt rikkumata jõgi ja koobas. Erinevalt Euroopa omadest (mida ma olen külastanud), mis on ülevalgustatud, radu täis ehitatud, ära sildistatud jne.

Maaaluse jõe tuuril kohtasime ühte Hawailastest vanapaari, kes käisid suvel Tallinnas. Ja lisaks sellele, et seal oli ilus, mäletavad nad seda, et eestlased pidutsesid oma olümpialt saadud medali pärast. Ja mitte ainult – me olevat seal kodumaal olnud õnnelikumad rohkem isegi selle üle, et lõunanaabritest lätlased koju medalit ei viinud.

Õhtul tegime veel ühe organiseeritud ringreisi. See toimus pimedas õhtul mangroovimetsaga ääristatud jõel, vaadeldes neid helendavaid putukaid (firefly). Paistsid täpselt nagu valgete jõulutuledega kaunistatud puud seal kaldal. Ma sisimas lootsin, et nad ikka tiirutavad jõe kohal ja ümber meie peade, aga kahjuks püsisid nad turvaliselt oma oksakeste peal. Ka selle paadi peal vestlesime veel ühe paariga, kes olid meie pealinnas käinud. Kodumaa annab märku igal sammul J El Nidos nägime ühe söögikoha seinal isegi sini-must-valget lippu raamituna!

Vaid 9000 km vaja lennata ja olemegi tagasi kodus. Aga enne veel puhkame kiiruga paar päeva!

It's more fun in Philippines

Viimati justkui mainisin, et aastavahetuse veedame merel. Laevale me läksime. Aga tulime sealt juba samal päeval ära, kuna see mida reklaamiti, ei läinud sugugi kokku reaalsusega. Selleks, et see merereis vastu pidada oleks ma pidanud olma kas merelõvi või hüljes (üks ujumine ja snorgeldamine ajas teist taga). Kuivõrd minust aga meremeest ei saa, tulime maapeale tagasi. Vähemalt nägime paari suurt sisalikku ühel nendest kaljusaarte randadel jalutamas.

El Nidos maabudes olime kodutud. Seega esimene tuba, mida pakuti, tuli vastu võtta. Aastavahetuse paiku just liiga lootusrikka näoga ei tasu majutust otsida. Õhtul saime oma järgmise majutusasutusega kaubale, et võtavad  meid ühe öö varem vastu ja saadavad meile isegi transpordi vastu (raha eest, aga siiski). Transporti mingil kummalisel põhjusel ei tulnud. Seega saime väikeses transformeri kastiautos tund aega vurada. Ja kui ma ütlen kastiautos, siis ma mõtlen auto kastis. Aga väga äge oli! Hea tunne oli sellest turistimekast välja saada. Lootused-ootused olid suured.

Aastavahetus oli meil väga rahulik ja tagasihoidlik. Kohalikud panid pidu, ei tekkinud tunnet et tahaks sekka minna. Hommikul ärgates olime suhteliselt väsinud,sest elektrgeneraator huugas terve öö suht maja taga ja voodi oli pisikesi sipelgaid täis. Ja päevased liivakärbeste punnid sügelesid hullupööra – hirmsad väikesed vereimejad, keda sa ei näegi mitte ja pärast oled ülekere auklik.

 Ja ega päeval siis ka ei saanud rahulikult puhata – teenendav personal koos muude kohalike külajüridega parandasid seal pead (ja pakkusid meilegi kes-teab-mis jooki. Keeldusime viisakalt...). Terve päev oli elu justkui Karaoke baaris. Ja kui ma siin mingi hetk mainisin, et Filipiinod oskavad kõik laulda, siis selle saare (koha?) kohta see ei kehti kohe kindlasti mitte! Käisime väiksel jalutuskäigul, tagasi tulles olime otsustanud, et sinna kauemaks jääda väga hing ei ihka. Küsisime millal ja kuidas saab sealt esimesel võimalusel minema. Lubati meiele transporti, mis pidavat saabuma järgmisel hommikul vahemikus 7-7.30. Selge, sobib! Pakkisime asjad kokku ja läksime naaberhotelli aega veetma ja nautima seda aega, mis me olime sunnitud seal veel olema. Naabrite juures olid väga head toidud, viisakas teenendus ja mis kõige tähtsam  - wifi J Õhtusöögi ajal olid enamus meie majutusasutuse inimesi kohal ja keegi viskas veel nalja – and this says nothing about our kitchen (ja see ei ütle midagi meie köögi kohta).

Hommikul suure õhinaga olime juba enne 7-t valmis. Selgus, et pea kogu rahvas lahkub. Kokku kümnekesi ootasime oma päästekaarikut. Kell läks... Mõni inimene muutus juba närviliseks, sest neil oli oht jääda oma ühendusbussidest ja seejärel oma lendudest maha. Kell hakkas 8 saama. Küsimuse peale, millal meie minibuss saabub, vastati – 7.30. Selge! Tegelikkuses saabus ta alles 8.30. Aga ega see siis ei tähenda, et me liikuma saime. Suure vaevaga pressiti need 2 inimest peale, kellel oli oht lendudest maha jääda. Ülejäänud jäid nõutult käsi laiutama. Organisaator tädi vabandas ja ütles, et ta ei tea, miks buss täis on. Ta arvas, et et ei pea broneerima ja mahume kõik, aga nii palju külalisi on aastavahetusel hotellides.... Kolmveerand tundi möödus ja lõpuks suutis ta ka meile ülejäänutele mingisugsegi minibussi organiseerida (ja „mõned“ kohalikest reisikaaslased). 15 istekohal istus kokku ühel hetkel 19 inimest. Ja see pole sõit kesklinnast Mustamäele vms. Tegemist on siiski 6 tunnise teekonnaga. Ja kohalikud ei kannata ikka kohe üldse sõitu – vaevalt 10 minutit oli möödas kui juba bussis hõljusid ringi mentoolilõhnad ning istuti ootevalmislt rohelised kotikesed pihus.

Poole tee peal (?!?) hakkas juht meid kahte süüdistama selles, et me pole maksnud sõidu eest ja me mingu üldse välja omale uut bussi otsima. Meil vajus karp lahti ja vaidlesime mõnda aega, et hommkul justkui hotellis maksime ja topelt pole küll plaanis seda teha. Juht istus vihasena rooli ja mina valmistusin terve edasise tee ennast vaimselt ette korralikuks sõnasõjaks. Õnneks sai juht kohale jõudes hotelliorganisaatortädi telefonitsi kätte ja käik laabus, surusime kätt ja igaüks läks oma teed. Tagasi Puerto Princesas... Nagu kodus, ausalt. Tuttav ja mõnus.  See viimane nädal on olnud ikka hullumeelne. Üks jama ajab teist taga. Aga ega enam hullemaks minna ei saa ju J Nii me peale igat juhtumist üksteisele ütleme...

Nagu kohalikud ise ütlevad – Its more fun in Philippines (Filipiinidel on rohkem lõbus). Turist (sh ka meie) oleme seda hakanud kasutama aga pigem sarkastilise tooniga. Aga naudime endiselt! Kuigi vaikelt hakkab juba koduigatsus ka tekkima.