Lähme! Kuhu? Ei tea! Aga lähme....

On esmaspäeva hommik, pikk nädal ootab ees, ma olen selles ringis, kõik läheb sama teed... Tsiteerin Toomet nii muuseas!

Kõige raskem osa on tehtud - pildid blogi tarbeks välja valitud. Nüüd tuleb vaid nende abil meenutada, mis siis õigupoolest nädalavahetusel juhtus.

Kui reedel asusime teele, siis meil mingit kindlat plaani justkui polnudki. Pakkisime kõik vajamineva autosse, isegi grilli ostsime, et ei peaks toorest liha jälle näljasena vaatama. 

Aga kuhu siis minna? Ilm on ilus, maailm on valla!

Kuna olin hiljuti üht pilti Marimetsast näinud, siis võtsimegi esimeseks sihtkohaks just selle raba. Kohale jõudes meenus, et oleme seal tegelikult kunagi käinud. Aga tookord oli rada kehvasti tähistatud ja hooldamata, mistõttu ekslesime suvaliselt mööda metsa ja lõpuks rappa jõudes oli laudtee nii kehvas seisus, et pidime tagasi pöörduma.

Marimetsa raba

Seekord aga olid lood teisiti. Kõik oli korda tehtud ja rada tähistatud. Jõudsime sinna sellisel kellaajal, et täpselt päikeseloojangu hetkeks jõudsime raja lõppu. Imeilusaid vaateid sai nautida paraku selle hinnaga, et tagasi tuli minna pimedas läbi metsa. Kiired jalad ja öökulli silmad meid kuidagi autoni ikkagi viisid. Aga nüüd oli vaja hakata ööbimiskohta otsima. Nädala alguse kibedad kogemused olid veel värskelt meeles ja liiga positiivselt meelestatud me ei olnd selle ülesande juures. Oli siiski ju reede õhtu ja ilm oli telkimiseks ideaalne. Aga meie suureks õnneks juba teise lõkkekohaga näkkas. Lõket me küll tegema ei hakanud, esiteks oli kell juba üsna hiline ja teiseks oli nii tugev tuul tõsnud, et mingit isu õues istuda küll ei tekkinud. Ööbisime taaskord autos (mugavad inimesed telgivadki nii!).

Hommik Veskijärvel

Hommikul oli endiselt tugev tuul, kuid vähemalt oli valge ja pigem soe. Tegime lõket, grillisime vorstikesi, sõime hommikust ja tegime päevaplaane.

Järgmiseks sihtkohaks sai Matsalu rahvuspark, kus polnud me kumbki enne käinud. Valisime omale läbimiseks ühe puisniitudel kulgeva matkaraja. Raja alguses ootas silt, mis teavitas meid kariloomadega kohtumise võimaluse eest. Üsna pea otse tee peal ootaski meid lehmakari. 

 

Matk koos lehmadega

Oli ikka veidi hirmus ka... Hoidsime end võimalikult elektrikarjuse lähedale, et vajadusel saaks sealt alt läbi vupsata. Õnneks kartsid lehmad vist meid ka omajagu, ja eelistasid meid kenasti mööda lasta. Aitäh!

Raja lõpu poole leidsime astelpaju istanuduse (kahtlen, et need looduslikud puud olid). Sõime paar peotäit vitamiine (lisaks juba hommikustele pohladele ja põldmarjadele).

Vitamiinid

Olime nüüd täielikud vitamiinipommid. Ja kõht hakkas tühjaks minema. Aga lähedal asus veel üks vaatetorn, mille tahtsime enne lõunasööki vallutada. Suitsu vaatetorniga oli tegu. Kõrgest  (minu jaoks väga-väga-hirmsast) tornist avanes õhele poole metsa vaade, teisele poole säärane maa idülliline vaatepilt.

Vaade Matsalule

Lõunagrilli tegime juba Pärnumaal, Soontagana maalinnas.See oli küll üks huvitav leid. Auto pidi parkima küll kilomeetrikese eemale, aga koht on seda väärt. Üldiselt mulle igasugused linnused ja kindlustused suuri elamusi ei paku, aga sealne vaikus, avarus ja looduseilu oli armas! Pildil olevasse torni (vari) ronisime ka! 

Vaade maalinnale

Nüüd aga otsustasid metsalised veidi sohki teha ja maalt linna minna ööseks. Magasime kenasti puhaste linade vahel ja jõime hommikukohvi voodis. Aga seiklused jätkusid sellegipoolest.

Käisime taaskülastamas Norra allikaid. Mõni aasta tagasi seda küll juba tegime, kuid ometi jäi näiteks Võlingi oja oma allikatega nägemata/vaatamata. Seekord siis selle vea parandasime.

Võlingi oja

Laudtee kulges mööda kallast, veetase oli üsna kõrge, mistõttu nii mõnelgi korral sai varvaste vahel tunda külma karget allikavett. Aga ilus oli! Vesi selge, ilm selge ja soe. Seetõttu märjad jalad ei heidutanudki. Pealegi, Võlingi lõkkekohas lõunatades, sai oma jalanõukesi ja sokikesi päikese käes kuivatada!

Kuigi ega kuivi jalgu ei jagunud kauaks. Järgmine sihtkoht oli Endla looduskaitseala. Üritasime vallutada Endla järve matkarada. Kahjuks oli veetase suurtest vihmadest ka seal kõrge ja jalad olid iga natukese aja tagant vees. Jätsime selle raja katki, sõitsime autoga über järve Männijärve rabasse, Sellest sai meie nädalavahetuse viimane loodusretk. Uus ja uhke laudtee hoidis meie jalad veest eemal ja vaatetorn aitas näha rabajärvesid ja laukaid ülaltvaates. 

Männikjärve 

Eesti on ilus, nii lihtsalt on. Ja hea meel, et ka ilm oli suurepärane! Nii kui lõppes meie looduspuhkus, hakkas vaikselt ka pilvi koguma. Koduteel saime juba vihmagi. Kui nüüd aus olla, siis autole oli seda hädasti vaja. Päris kole nägi teine välja peale kruusadeedel rallimist!

Käed-jalad-silmad-suu tööd täis.

Küll oleks palju veel seenejutte kirjutada. Muud elu justnagu poleksi enam. Seened siin, seened seal, seened iga panni peal.
Nädala alguses, kukeseeni otsides, sattusime puhtjuhuslikult ühte metsa, mida välisel vaatlusel poleks osanud küll pidada kaseriisikametsaks. Esialgu küll jalutasime neist ilusatest karvikutest mööda, aga kuna pole juba aastaid sääraseid kaunitare näinud ega korjanud, leppisime siiski kokku, et kõige pisemad, mille servad alles allapoole kaardu, leiavad tee meie ämbritesse ja sealt edasi taldrikule.

Seenesaak

Kui nüüd aus olla, siis oli seal metsaalune täis igasugu riisikaid. Aga meist nad sinna ilutsema jäidki.
Telefoni kaamera tegi metsa all muidugi samavõrd palju tööd kui nuga. Metsaalune ägedaid SeeneMikke täis :)

Seeneleiud

Kaseriisikatest sai aga taaskord tatra-seenesalat. Retseptike ka, äkki endalgi tulevikus tarvis! Kõik enam vähem sama, lihtsalt kastmes on miinus rukola, majonees ja jogurt pluss sibul. Täitsa maitsev, kujutage ette.
Seenelemineku eellugu on ka muide üsna huvitav. Tuli säärane uitmõte pähe, et läheks õige õhtul juba metsa, grilliks-telgiks-mõnuleks. No idee on ju täitsa hea! Aga teostus ei tahtnud kuidagi välja kukkuda. Esimesse lõkkekohta jõudsime, kui oli veel tinglikult valge. Seal oli rahavas paraku ees. Vihmaga! Esmaspäeva õhtul! Hea küll, ega metsas ruumi ju on, valime siis järgmise koha, ja järgmise, ja järgmise... Ei - metsas ei ole ruumi, kõik on täis! Nii halenaljakas kui see ka pole, sõitsime lõpuks oma ilusa seenemetsa alla, parkisime auto valendavale samblale, lükkasime istmed alla ja sõime leiba ja salatit. Liha oli ka. Aga see oli toores ja seda sõime alles kodus. Selline nägi siis välja meie grillimine ja magamiskottidega autos "telkimine". Aga oligi mugav kohe hommikul autost välja seenele astuda :)
Aga muud juttu siiski ka....
Virmalistehooaeg on avatud. Meie jaoks alates sellest nädalast. Pidu taevas oli võimas, seda võin järeldada kaaspiltnike fotodest kui ka sellest, et isegi pilvist taevast palja silmaga vaadates oli pilveaukudes üsna kenake valgusemäng.

Pilvede all

Kahjuks jah, pilved varjasid seekord suuremat ilu meie eest. Aga kindlasti on veel uhkemad sambad ootamas ees. Katsetamise mõttes (valgusreostuse hulka testimas) käisime pilti tegemas ka kodule veidi lähemal põllu peal. Sellesks ajaks olid pilved juba veidi hajunud.

Täusvas udus hajuvad virmalised

Kuid peale rohelise virmalistekuma enam midagi suurejoonelist pildile saada polnud võimalik. See aeg oli möödas selleks hetkeks.
Aga uued seikulsed looduses ootavad juba sel nädalavahetusel mind! Kaamera aku on laadimas, statiiv autos ootamas. Vaja vaid roolist haarata!

Tegusad tegelased.

Viimasel nädalal oleme olnud hirmus-hirmus tegusad. Seenehooaeg armu ei anna (kahjuks ka vihmahood mitte).

Kodulähedasest metsast saime viimati kahe kastme jagu metsaseeni (tegelikult liikusid need seened tatra-seene salati sisse ja sügavkülma). Lisaks neile mõnele seenele kohtasime ühte vahvat vaskusssi ka! Oli teisel kole kiire, sugugi pildi tarbeks ei soovinud poseerida...

Suure saagi lootuses ja ootuses käisime ära ka Juminda poolsaarel. Olime uhked küll, et saime ligemale 7 liitrit kukeseeni, aga ega me ei teadnud sel hetkel veel, et paremad päevad on veel ees.

Mööda metsa jalutades pugisime kahe suupoolega pohlasid ka! Kui kellelgi peaks isu olema, pole mul muud soovitust, kui - mine metsa! ja too pohlad ära, sest neid on minu tagasihoidliku arvamuse järgi tänavu küll hulganisti metsas.

Eile aga tehti mulle väga vahva üllatus, sest peale tööd viidi mind jälle metsa! Tegelik üllatus oli küll Vihula mõisa külastus, kuid kui mets ikka tee peale ette jääb, siis sinna need Kirsid ka jäävad :)

Leidsime ideaalse seenemetsa, kus ringi rännata iseenesest on juba lust ja lillepidu. Ilusad samblased mändidealused, lihtsalt sunnivad telefoni järgi haarama, et jälle pilti teha.

Lisaks ilusatele pildidele telefonis, leidsime end täna koju jõudes olukorrast, kus vaatas meile põrandalt vastu suur kuhi seeni. Õnneks olime otsustanud korjata vaid kukeseeni ja puravikke, kõik pilvikud ja riisikad jäid meist puutumata, ootama järgmisi seenelisi.

Kuidagi õnnestus meil nendest kuhjadest läbi närida ja uhkusega lugesime kokku 12 liitrit kukeseeni ja 5 liitrit puravikke (puhastatud ja tükeldatud!). Selgelt senine rekord. Vahva! Nagu näha, siis Pipi on ka suure uhkusega ninapidi juures.

Nüüd on vaid söögirõõm jäänud. 

Retseptiotsinguile!

Metsamaias!

Niipea kui semulas hakkasid liikuma igasugu pildid seentest, hakkasid minul sahtlis noad juba sahisema.
Kaks järjestikust õhtut olemegi veetnud metsas, tuuseldanud mööda sammalt ning nii hammaste kui nugadega rünnanud metsasaadusi. Mets on ilus, mets on magus!

Nii mõnus on metsas! Eriti sellises kaunis männimetsas, kus päike piilub tüvede vahelt. Sammal on igal sammul isevärvi, teinekord krõbiseb jala all. Värske õhk, vaikus, minu omaenda huvitavad mõtted liikumas peas. Ja vahvaid pilte saab ka!

Kuigi kahju on sellest, et peame hakkama uut seenekohta otsima. Üks senine seeneparadiis on muudetud koledaks raielangiks, kus metsa nautimiseks jääb väha aega. Põhiülesanne on jälgida jalgelaust, et mitte ninali kukkuda. Halvimal juhul, jalgu murda.

Esimesel õhtul saime ämbritäie männiriisikaid. Eile kaks korda sama palju erinevaid pilvikuid. Üks ilusam kui teine. Suuremad isendid jätsime ussikestele maiustamiseks.

Kui te ütlete nüüd, et ma olen juba seenenägu, siis võib vabalt teil ka õigus olla! Sest eilsest puhastamisest-kupatamisest-puhastamisest-kupatamisest piisas nüüd mõneks hetkeks.
Kohtume kukeseenemetsas. Siis ei pea kupatuspotte välja otsima kapist :)