Soomaa vallutused

Suured loodusesõbrad nagu me oleme, Soomaast oleme senini vaid und näinud. Hea küll, pisut siiski liialdan. Riisa õpperajal oleme käinud rabalõhnasid nuusutamas. Kuid kogu ülejäänud Soomaa - oma aus ja hiilguses - olime jätnud justnimelt möödunud nädalavahetusse.

Esimene peatus oligi Ingatsi õpperada, mis oli küll põhimõtteliselt suletud, kuid omal vastutusel tohtis siiski käia. Ei kirsiseiklusi takista miski, seega läbisime kõigele vaatamata selle kehvavõitu ja lagunenud raja et jõuda Kuresoo rabasse.

Kuresoo

Esimese hooga tundus suhteliselt igav raba, kui vaatetornist paistsid silmapiirini ulatuv lame maastik ja kidurad männid. Raja lõpus ootasid aga kaunid järvekesed. Niiet oli ikkagi väärt kõmpimist :)

Järgmiseks võtsime ette kopraraja, mis oli kohe Soomaa looduskeskuse juures. Koprad ise olid otseloomulikult ammugi sealt juba ära kolinud, aga jälgi olid nad hoolega maha jätnud. Näritud kännud püsti, jõgi puid täis jne. Samas olen kobraste elutööd ennegi näinud, niiet liiga suurt ahhaa efekti ei tulnud... Aga tore oli ikka!

Uus sihtpunt oli Öördi rabajärv ja sinna viiv õpperada. Järveni viiv tee oli üsna vettinud ja päris kuiva jalaga kohale ei jõudnud. Aga järvekaldale jõudes päike paistis, puhus mõnus tuuleke, rabalõhnad hõljusid, vesi sillerdas... Täielik nauding! Peesitasime seal mõnuga...

Öördi sillerdav pind

Ühe ilusa bokeh pildi sain ka järvekaldal purki püütud (ise olen vähamalt õnnelik :))

Nojah, aga selleks ajaks olime ilmselgelt juba niipalju samme kogunud, et kiiremas korras oli vaja leida üks lõkkekoht ja vorstid tulele visata. Esimeses väljavalitud kohas oli kole palju rahvast, aga Oksa lõkkekoht oli valmis meid mõnusasti toitlustama.

Ja ühe matka jõudsime nibin-nabin veel enne pimedat läbi teha, nimelt Hüpassaare õppearajal. Väga kaunite laugastega raba igatahes!

Hüpassaare

Pidime selle üsna tempoka kõnniga läbima ja paraku aega pikalt imetleda polnud. Lihtsalt pimeda kätte oleksime jäänud (viimane kilomeetrike tuli läbi metsa kõndida). Raja lõpus ootasid meid lambakesed, kes küll hakkasid just lauta magama sättima, aga mõni siiski võttis vaevaks tulla meid tervitama. Üli-mega-armsad paksukesed ikka :)

Autosse istusimegi juba pimedas, sõitsime Loodi loodusparki ööbima. Jah, me endiselt telgime autos! Aga hommikul ärgata kauni järve kaldal ja kohe asuda matkateele, pole ka paha mõte.

Loodi paisjärv

Ühesõnaga, hommikul varakult läksime "mägedesse" matkama. Unise pea ja tüha kõhuga polnud see sugugi lihtne rada. Aga kui nimi on teekonnal põrguoru matkarada, siis ega sealt midagi roosilist vist polegi oodata. Põhiatraktsioon oli rajal nn Loodi põrgu, mis kujutas endast liivakiviplajandit (oluliselt suurem, kui pildilt näib) kus voolas allikaline oja/jõgi.

Loodi põrgu

Lisaks läbisime kiiruga veel Sinialliku matkaraja ja vaatasime üle tolle allika, mis pidi väidetavalt nii-nii sinine olema. Ei tea, kas meie olime värvipimedad või lihtsalt pimedad, aga ei mingit sinist tooni ei märganud me mitte. 

Lõpetuseks võin öelda, et mitte ainult meie jalad polnud peale neid matku läbi vaid ka auto rehvid olid omadega täitsa läbi. Tõime oma Supsu tagasi linna ja nüüd tema eest kantakse hoolt ilusti-kenasti ja meie peame kuidagi ellu jääma ilma temata....

Aga me kohtume õige pea taas!

Kaugel kagus (ja veidi kodus ka)

Mõtlesin, et kirjutan eelmisest nädalavahetusest enne, kui uus kätte jõuab. Nii ma mõtlesin.. aga tegudeni ei jõudnud. Nüüd olen "sunnitud" midagi siiski kirja panema, enne kui viimased mälestused tuhmuvad ja uued nädalavahetuse emotsioonid võimust võtavad.

Alustame siis reedest. Hankisime omale töövabad päevad ja sõitsime Tartusse, võtsime peale kaks kaunist neidu ja palju poekraami ning olimegi teel metsapuhkusele.

Esimese õhtupooliku koduks oli meil Meelva kant, oma maaliliselt kauni järve ja hubase metsamaja ning suure-avara lõkkealaga. Elu nagu kellegi suvilas!

Vaade Meelva järvele

Järve äärde viis uhkete takistustega metsarada (puutüved mitmel eri tasandil üle tee), mida eriti huvitav oli läbid öösel. Suures lootuses järvekaldal virmalisi vaadelda, me sinna pimedas (küll taskulampide abiga, kuid siiski...) kondasime. Virmaliste osas jäime pika ninaga (vaid kaamerasilm suutis mingi kaarekuma kinni püüda) aga kuna oli "pime nagu öö", siis oli väga mõnus vaadata linnuteed ja järvel peegeldavaid tähekesi. 

Öö peegelsileda järve ääres

Mõned õnnelikumad nägid isegi langevaid tähti. Hommikul sõitsime Võrusse, täiendama poevarusid. Teel sinna või sealt edasi (ma räägin - mälestused tuhmuvad kiirelt) "matkasime" Hinni kanjonis.

Hinni kanjoni "matkarada"

Üsna tagasihoidlik veesäng, ootasin ilmselt midagi uhkemat, aga vahva retk oli ikka ja ega ta nüüd kole ka ei olnud.

Teisel õhtul pakkus öömaja meile Haanjas asuv Vällamäe metsamajake. Seal oli võimalik isegi saunamaja kasutada (mida me muidugi ei teinud)! Selle asemel sussitasime seal lõket, kuni vihm ja niiskus hakkas vanainimeste kontidesse pugema. 

Vällamäe metsamaja

Tuppa kolides tegime kaminasse lõket, panime õlilambid põlema, küünlad lauale ja nautisime hubast-tubast õhtut. Rääkisime hirmujutte ja siis avastasime, et ust ei saa eriti hästi sulgeda. Aga lahtise uksega ka ei olnud ju keegi nõus jääma! Uks siiski kinni venitati ja kuna see oli kaheinimese töö, siis öösel tehti ühis-vetsu-külastusi :) See oli ilmselgelt ettekääne, naised lihtsalt kartsid ka! Kes see ikka soovib üksinda õues karuga kohtuda, ikka hulgakesi on huvitavam!

Hommikukohvi pakkus meile Võru Statoil ja pühapäevane seeneretk võiski alata. Seeni oli üsna omajagu, aga omale ei jätnud me peale paari kitsemampli ühtegi. Männirkiisikad sõitsid Tartusse ja kukeseened sõitsid Türile.

Kitsemamplid muide sattusid tol päeval esimest korda meie ämbritesse. Oleme enne neist vaid lugusid kuulnud, kuid nüüd otsustasime ära proovida. Need esimesed katseeksemplarid lihtsalt praadisime võiga ära ja täitsa head olid! Ühel hiljutisel õhtul käisime veelkord seenel (hullumaja, ma tean!) ja korjasime kohe mitu ämbritäit neid mampleid. Ühe osa jagasime ära, teise osa paneerisin, kolmanda osa panin purki (marinaadi) ja neljas osa ootab oma saatust hetkel külmkapis.

Lõpetuseks üks virmaliste pilt ka. Säristatud on see meie tavapärases kohas. Selle tegime nö. "jooksu pealt", sest nii kui metsa vahelt välja tulime olid kõrged sambad taevas ja kiiruga üks sättis statiivi püsti kui teine seadistas kaamerat. 

5.09.2016, f 3.5, ISO 800, 10 sek

Kirjutan siis pildi alla täpselt nii nagu virmalistehuvilised soovivad - kõik näitajad ja andmed kirja, et ei tekiks küsimusi :) Eks endal ka siis tähtsam ja asjatundlikum tunne.

Olgu siis nii.. Rohem ei taha midagi öelda :)

Öölased

Ühel augustikuu viimastest õhtutest, kui oli pime, olime taas virmalistejahil. Saime kätte ka! Ühel hetkel avastasime, et suur vanker on otse virmaliste kohal, sättisime kaamera vaatevälja siis selliselt, et jääks vankrike peale, aga siis otseloomulikult virmalised otsustasid lahkuda. Niiet antud pildil on vaid jupike vankrit peal. Järgmine kord oleme (ma loodan) osavamad, ja mahutame juba tervenisti ta peale.

Ja siis me mõtlesime, et oleme ööloomad, kes näevad pimedas imehästi. Eksisime. Eksisime seda arvates ja eksisime metsa. Auto poole tagasi liikudes ei leidnud õiget teeotsa üles... Läksime tagasi mere äärde ja alustasime uuesti. Ikka sama lugu. Omateada läksime täpselt nii nagu tulime, aga välja jõudsime ikka täiesti vales kohas! Nagu on tavaks öelda - tahtsime parimat, aga välja kukkus nii nagu alati.

Aga midagi positiivset ka selle öise ekslemise juures - taskulambi valgel kohtasime sirmikuid! Seeni, mida oleme ammu juba taga ajanud ja igatsenud leida. Aga suurest stressist kodutee-mitte-leidmise osas jätsime need seenekesed maha. Meeltesegadus ilmselgelt! Järgmisel päeval tuli ikkagi paneeeritud sirmiku isu ja läksime metsa tagasi. Taaskord, pimedas ja taskulambi valguses leidsime seeni. Mitte küll need samad isendid, kes eelmine kord meile teele jäid kuid siiski....  Pimedas liiga palju neid rappima ei hakanud, niiet kodus pidi üsna palju usside poolt järatud seeni prügikasti rändama. No ja ega kaks ei jää kolmandata. Läksime kolmandat korda veel sirmikule. Valges! Tundub, et siiski oleme ööloomad... Sest valges meil see jaht ei õnnestunud eriti. Kül aga leidsime jälle neid vahvaid haisuseeni, mis lehkasid üle metsa. Pole enne vist kohanudki selliseid. Algul näevad välja nagu kanamunad maas, sees mingi limane ollus ja siis üleöö kasvavad neist säärased tanuseened (Harilik tanuseen). Pilt pärineb esimesest eksimise-ööst ja on taskulambi abiga tehtud. Aga nende leidmiseks ei ole valgust vajagi.. Raipehais juhatab su otseteed nendeni!

Aga nüüd asume asju pakkima, sest kauge kagu-Eesti vajab avastamist! Et siis tuleks selget ilma ka!