It's more fun in Philippines

Viimati justkui mainisin, et aastavahetuse veedame merel. Laevale me läksime. Aga tulime sealt juba samal päeval ära, kuna see mida reklaamiti, ei läinud sugugi kokku reaalsusega. Selleks, et see merereis vastu pidada oleks ma pidanud olma kas merelõvi või hüljes (üks ujumine ja snorgeldamine ajas teist taga). Kuivõrd minust aga meremeest ei saa, tulime maapeale tagasi. Vähemalt nägime paari suurt sisalikku ühel nendest kaljusaarte randadel jalutamas.

El Nidos maabudes olime kodutud. Seega esimene tuba, mida pakuti, tuli vastu võtta. Aastavahetuse paiku just liiga lootusrikka näoga ei tasu majutust otsida. Õhtul saime oma järgmise majutusasutusega kaubale, et võtavad  meid ühe öö varem vastu ja saadavad meile isegi transpordi vastu (raha eest, aga siiski). Transporti mingil kummalisel põhjusel ei tulnud. Seega saime väikeses transformeri kastiautos tund aega vurada. Ja kui ma ütlen kastiautos, siis ma mõtlen auto kastis. Aga väga äge oli! Hea tunne oli sellest turistimekast välja saada. Lootused-ootused olid suured.

Aastavahetus oli meil väga rahulik ja tagasihoidlik. Kohalikud panid pidu, ei tekkinud tunnet et tahaks sekka minna. Hommikul ärgates olime suhteliselt väsinud,sest elektrgeneraator huugas terve öö suht maja taga ja voodi oli pisikesi sipelgaid täis. Ja päevased liivakärbeste punnid sügelesid hullupööra – hirmsad väikesed vereimejad, keda sa ei näegi mitte ja pärast oled ülekere auklik.

 Ja ega päeval siis ka ei saanud rahulikult puhata – teenendav personal koos muude kohalike külajüridega parandasid seal pead (ja pakkusid meilegi kes-teab-mis jooki. Keeldusime viisakalt...). Terve päev oli elu justkui Karaoke baaris. Ja kui ma siin mingi hetk mainisin, et Filipiinod oskavad kõik laulda, siis selle saare (koha?) kohta see ei kehti kohe kindlasti mitte! Käisime väiksel jalutuskäigul, tagasi tulles olime otsustanud, et sinna kauemaks jääda väga hing ei ihka. Küsisime millal ja kuidas saab sealt esimesel võimalusel minema. Lubati meiele transporti, mis pidavat saabuma järgmisel hommikul vahemikus 7-7.30. Selge, sobib! Pakkisime asjad kokku ja läksime naaberhotelli aega veetma ja nautima seda aega, mis me olime sunnitud seal veel olema. Naabrite juures olid väga head toidud, viisakas teenendus ja mis kõige tähtsam  - wifi J Õhtusöögi ajal olid enamus meie majutusasutuse inimesi kohal ja keegi viskas veel nalja – and this says nothing about our kitchen (ja see ei ütle midagi meie köögi kohta).

Hommikul suure õhinaga olime juba enne 7-t valmis. Selgus, et pea kogu rahvas lahkub. Kokku kümnekesi ootasime oma päästekaarikut. Kell läks... Mõni inimene muutus juba närviliseks, sest neil oli oht jääda oma ühendusbussidest ja seejärel oma lendudest maha. Kell hakkas 8 saama. Küsimuse peale, millal meie minibuss saabub, vastati – 7.30. Selge! Tegelikkuses saabus ta alles 8.30. Aga ega see siis ei tähenda, et me liikuma saime. Suure vaevaga pressiti need 2 inimest peale, kellel oli oht lendudest maha jääda. Ülejäänud jäid nõutult käsi laiutama. Organisaator tädi vabandas ja ütles, et ta ei tea, miks buss täis on. Ta arvas, et et ei pea broneerima ja mahume kõik, aga nii palju külalisi on aastavahetusel hotellides.... Kolmveerand tundi möödus ja lõpuks suutis ta ka meile ülejäänutele mingisugsegi minibussi organiseerida (ja „mõned“ kohalikest reisikaaslased). 15 istekohal istus kokku ühel hetkel 19 inimest. Ja see pole sõit kesklinnast Mustamäele vms. Tegemist on siiski 6 tunnise teekonnaga. Ja kohalikud ei kannata ikka kohe üldse sõitu – vaevalt 10 minutit oli möödas kui juba bussis hõljusid ringi mentoolilõhnad ning istuti ootevalmislt rohelised kotikesed pihus.

Poole tee peal (?!?) hakkas juht meid kahte süüdistama selles, et me pole maksnud sõidu eest ja me mingu üldse välja omale uut bussi otsima. Meil vajus karp lahti ja vaidlesime mõnda aega, et hommkul justkui hotellis maksime ja topelt pole küll plaanis seda teha. Juht istus vihasena rooli ja mina valmistusin terve edasise tee ennast vaimselt ette korralikuks sõnasõjaks. Õnneks sai juht kohale jõudes hotelliorganisaatortädi telefonitsi kätte ja käik laabus, surusime kätt ja igaüks läks oma teed. Tagasi Puerto Princesas... Nagu kodus, ausalt. Tuttav ja mõnus.  See viimane nädal on olnud ikka hullumeelne. Üks jama ajab teist taga. Aga ega enam hullemaks minna ei saa ju J Nii me peale igat juhtumist üksteisele ütleme...

Nagu kohalikud ise ütlevad – Its more fun in Philippines (Filipiinidel on rohkem lõbus). Turist (sh ka meie) oleme seda hakanud kasutama aga pigem sarkastilise tooniga. Aga naudime endiselt! Kuigi vaikelt hakkab juba koduigatsus ka tekkima.