Palawan (palav on)

Olen jõudnud paradiisi. Kuidas ma siia sain? Magasime kiiruga kaks tundi ja läksime lendama. Maandudes oodati meid elus esimest korda nimelise sildiga. Autosse istudes rõõmustasin – hurraa! Turvavööd! Jah.. aga kinni ei käi. Esimese hooga viidi meid külalistemajja, ootama inimest kes viiks meid teisele poole saart. Astusin tuppa, panin kotid maha, vaatasin uniseid mõtteid mõlgutades voodi poole... Ja silmapilk hiljem seisin käed-jalad värisedes, purskkaevu mängides uuesti ukse taga. See jutt ei kuulu valdkonda „hirmul on suured silmad“, reaalselt liikles toa seinal minu peopesa suurune ämblik. Pole minu silmad veel sellist isendit kohanud (ja loodetavasti jääb see ka viiaseks sääraseks kohtinguks). Mina sinna tuppa keeldusin uuesti sisenemast, mistõttu need 3 tundi veetsime lihtsalt ringi jalutades ja külalistemaja siseõuel istudes.

Aga tänu sellele hirmsale kogemusele sai üks mees omale uue moodsa soengu, tänu millele näeb ta nüüd välja nagu viks ja viisakas britt mõnest erakoolist. Ja seda kõike vaid 100 PHP eest! Lisaks sattusime peale väga isamaalisele kaubanduskeskuse avamisele, nimelt riigihümni saatel.

Nii see ooteaeg möödus ja ühel ilusal hetkel võeti meid auto peale (millel olid kinnikäivad turvavööd!!) ja mööda küla- ja metsavaheteid toodigi meid siia, Andana resorti. Siia toov tee oli suures osas pinnastee, auklik ja mudane. Paar jõgegi tuli ületada. Ei, mitte silda. Justnimelt jõge, rattaidpidi vees. Saar on väga maalähedane. Väikesed taluhütid hajali siin-seal, kariloomad vaheldumisi riisipõldudega. Meeldib väga!

Nagu tee järgi võib järeldada oleme siin suhteliselt uhkes üksinduses. Justnagu oleks tulnud mõnele kohalikule külla. Täielik privaatsus, oleme siin ainsad kliendid hetkel. Ja seda järgnevad viis päeva. Seega kogu pererahvas hoolitseb vaid meie eest.

Puppi :)

Päeval jalutasime mööda rannaliiva. Nägime eemalt vaid mõnda kalurit. Rand on inimtühi. Milline imeline rahu paitab meie meeli. Lainekohin ja linnulaul on laias laastus ainsad helid. Kui nüüd välja arvata õhtune elektrigeneraatori surin. Elektrit saame kasutada alles siis, kui päike loojub. Ilmselgelt oleme kogu päeva ka Interneti võõrutusravil. Jah, telefonilevi siin ka puudub. Milline elu! Soe, ilus, rahulik, vaikne...

Ja uusi sõpru kohtab igal sammul. Murupeal silkavad ringi krabid, seinte peal jalutavad gekod, meie toa ukse peal tervitas meid palvetajaritsikas (kes on muide väga lahe tüüp, aina jälgib sind oma suurte punnis silmadega). Ja koos temaga veel mingisugune ritsikatüüpi tegelane, kes meenutab pigem hernekauna. Ja pererahva kutsad on ka nii sõbrad. Minu suur sümpaatia kuulub loomulikult kutsikale, keda kutsun Puppi-ks.

On hea meel olla tagasi looduses!