Itaalia reisi finiš ja lõpusirge paistab. Soovisime lõpetada seikluse ilusa kõlava noodiga, mistõttu pöörasime autorooli taas Garda järve poole. Täpselt kolm aastat tagasi, täpselt samal kuupäeval juhtusime olema täpselt samas kohas - Garda linnas. Nostalgiliste mälestuste terviseks tõstsime klaasid täpselt samas baaris, kandsisn täpselt seda sama kleiti, mis mulle tookord 3 aastat tagasi sealtsamast linnast osteti. Isegi seesama teenindaja oli veel seal tööl!
San Marinost Garda poole liikudes jäi teekonnale ette ka sama järve kaldal asetsev Lazise. Linn, mis on turistiportaalides ja foorumites väga kiidetud ja hinnatud. Rahvahulga järgi oli seda ka koha peal näha. Jõudsime vahetult enne päikseloojangut sinna, kohvikud- restoranid olid rahvast täis, samuti vanalinnatänavad, promenaad ja suveniiripoed. Linn jättis välimuse osas tõesti hea mulje, kuid meie maitse jaoks natuke liiga palju rahvast.
 |
| Lazise |
Aga kuna see oligi mõeldud vaid vahepeatusena, siis ööseks liikusime siiski oma armsasse Garda linna.
Hommikul otsustasime taaskord laenutada omale rolleri. Seekord saime terveks päevaks oma kasutusse kauni türkiissinise Vespa (Itaalia ise toodab muide neid iludusi). Kaasa saime ka sõidusoovituse - teha mägedes üks maaliline ringkäik. Võtsime soovitust kuulda ning hüppasime oma suveriiete ja plätudega pukki (mis rendileandja sõnul on väga itaallaslik - sõita plätudega).
Kokku kimaskme läbi vast 130 km. Ja käisime ära üle 2200 m kõrgusel. Seal muidugi oli juba meie suveriideid arvesse võttes väga väga külm, õnneks olin mina istmel tagumine ja tuulepoisid minuni jõudsid vähem. Aga neid vaateid on ütlemata keeruline sõnadega edasi anda. Autoga sõites on see kõik ikka hoopis teisiti. Siis sõidaks nagu mingis virtuaalreaalsuses aga rolleriga, sa oled päriselt selle sees! Ühel hetkel jalutasid suures pirakad helepruunid veised mööda teed meile vastu. Siis külitasid lambad aasadel kahel pool teed. Karjamaadel hobused ja veel veiseid. Kõik need orud, mäed, pilved.. kogu see atmosfäär. Kõige parem sõna selle kõige kirjeldamiseks on - amazing!!!! Pilte väga palju ei teinud, kõik talletasin oma sisemisele mälukettale. Hindan eelkõige ohutust, seega kurvilistel teedel ei hakanud peatusi tegema ja ühe käega sõidu ajal ma ammugi pilte ei hakanud tegema.
Tasasemale pinnale tagasi jõudes möödusime ühest suurest hoonest, mida ümbritsesid viinamäed ja üks tagasihoidlik silt viitas sellele, et äkki saab ka veini sealt osta.
Ja taas kinnitan veendunult - elu tuleb usaldada. Toscana piirkonnas reisi algusepoole liikudes soovisime külastada ka mõnd veinimõisa. Kuid ei leidnud sobivat paketti ( kas ei sobinud asukoht või hind või lahtiolekuajad). Tegelikult olime osaliselt vist käega löönud, mõeldes et jääb nägemata, siis jääb nägemata. Ning nüüd peatusime seal hoone juures, millest mööda juhuslikult sõitsime. Meid võttis vastu väga tore keskealistest veidi vanem paar. Ütlemata lahked ja armsad inimesed. Kutsusid meid sisse, tutvustasid meile oma erinvaid veine ja vahuveine, mida nad toodavad. Meile pakuti ka maitsta neid joogikesi, anti mõned suupistedki kõrvale. Pakuti võimalust ka puu alla laua ääres vett juua ja puhata palavast reisipäevast. Nad näitasid meeleldi oma viinamarjapõldu, oma veinikeldrit ja tootmist ehk "laboratoorimi" nagu nad ise seda nimetasid. Meil oli väga tore vestlus, elust, reisimisest, ametitest. Tuli välja, et peremees on küll itaallane, kuid enamus elust ringi rännanud mööda euroopat, kuna lapsest peale on töötanud tsirkuses (rattasõiduartistina) aga kui kohtas oma tänast abikaasat, jäi paikseks ja nüüd teevad veini. Ta ise küll naeris, et tema on ainult tugipersonal, et tema ei tea veinitootmisest suurt midagi. Ja kõik see degustatsioon ja tutvustus oli lihtsaöt heast tahtest meile tehtud! Aitäh, aitäh, aitäh 🤍
Õhtul suplesime mõnusas selges Garda vees. Lõunapoolne järv on oluliselt soojem kui põhjas. Sai tõesti mõnuleda ja hulpida.
Meie viimane õhtusöök Itaalias oli ühtlasi ka reisi maitsvaim. Juba eelmisel õhtul linna peal jalutades märkasime restorani külastajate laual suure panniga paellat, mida kindlasti soovisime proovida!
Menüüs oli 2 paellat - üks kala oma ja teine mereandidega. Mina ise oleks kohe hoobilt tellinud krevttide ja karpidega riisiroa, aga teades, et üle laua istiv õhtusöögikaaslane pole eriti vaimustuses meremolluskitest, jäi valikust sõelale siiski kalaroog. Kolm korda võite arvata kas me ka saime selle, mille valisime? Ei, me saime selle toidu, mille mina oma PEAS olin valinud. Aga kuna me olime päris kaua oodanud ning päev läbi söömata, ei hakanud me seda tagasi saatma. Lõpuks kraapisime panni ka puhtaks ja mõlemad tunnistasime üksmeelselt, et see oli reisi jooksul parim maitseelamus. Kõik maisted sobisid imeliselt kokku ja mereannid olid ideaalselt küpsetatud. Aitäh elule, jälle sain mis tahtsin :)
Õhtu lõpetuseks kinkis Garda meile ühe tasuta vabaõhukontserdi, mille järgselt pugesime autosse tuttu ning viimane öö Itaalias võiski alata.
