Lõppvaatus ehk Horvaatiast koju.

 BIHist maandusime otse Plitvice rajooni, et kohe hommikul asuda Plitvice looduspargis matkama.

Kella 8st olid meil juba krõbekallid piletid taskus ja rada välja valitud. Plaan oli läbida teekond, mis pidi võtma aega umbes 4 tundi. Kuna aga me vahepeal rentisime omale aerupaadi tunniks ja endiselt saime raja läbimise tulemuseks 4 h, jääb mulje, et me suht kappasime selle läbi. Aga päris nii see ka polnud. Ikka jõudsime imetleda järvi ja seal ujuvaid kalu. Nägime ühte eriti pirakat haugi lihtsalt piki kallast ujumas. Jäi mahti ka turistipilte teha ja selfisid.

Vahepeal saime sõita ka elektrilaevaga ja tagasi matka lõpp punktist saime bussiga tulla. Pikk kolme vaguniga buss, sõitmas mööda kurvilist teed. Omamoodi huvitav 🙂

Matkapäev seljataga, olime hirmus hirmus väsinud ja aga vaatamata sellele oli tarvis leida uus öömaja. Otsisime ja uurisime. Hakkasime isegi teisi kanaleid kasutama peale booking.com. Selgus tõsiasi, et on hakanud juulikuu, suve kõige popim kui, mistõttu hinnad olid nagu heeliumiõhupallid vastu lage.

Lõpuks valisime ühe täiesti suvalise linna piiri lähistel. Linna nimi oli Samobar ja see osutus üllatuslikult väga heaks valikuks. Linnas oli melu ja pidu, ilus oli ta ka. Tuled ja viled. Vahel võib täiesti koba peale leida midagi huvitavat.

Ja hakkaski pihta kodutee. Horvaatia Sloveenia piiril nägime kogu reisi esimese päris piiriületuse ka ära. Ooteaeg oli 1h ja 1 km suhteliselt seisvaid autosid. Muide vastutuleval suunal oli autorivi lausa 4km pikkune.

Edasi mõnes piiri vaadati me dokumente, osades mitte. Ka lätlasi polnud seekord piiril. Külastasime tänutäheks nende alkopoodi ka!

Enne kojujludmist veetsime veel 2 puhkepäeva Prahas, see on meie esimese välisresi sihtpunk, seal on alati hea ja kodune tunne.

Aga kokkuvõte reisist siis. Autos magamisest ei tulnud suur midagi välja, sest tekib reaalne kuumarabanduse oht. Siiski minnes ja tulles Poolas saime hakkama.

Matkamine päise päeva ajal tuleb samuti ära unustada. See on autosõidu ja ranna aeg. Linna- ja muud matkad tuleb jätta varahommikusse või hilisõhtusse. 

Autosõit peaks ikka väga käpas olema, selleks et mägedes hakkama saada. Ma jääks ikka täiega jänni ja nutaks kuskil tee ääres. Ei saaks enam üles ega alla.

Kokku kimasime läbi 6400 km, mis on 400 km vähem kui eelmine aasta. Kütet põletasime 460 liitri jagu ja seda lisaks Eestile 9s riigis. Kodust eemal olime 19 ööd.

Oli vahva seiklus. Ja kindlasti ei jää see viimaseks!

Mälestuste terviseks 🥂

Bosnia ja Hertsegoviina

Juba Horvaatiast Monteneegrosse sõites, pidime läbima väikest osa Bosniast ja Hertsegoviinast (Bih). Mida muuseas varsti enam tegema ei pea, sest nägime, et horvaadid on asunud ehitama silda, et taasühendada oma riik ja see viimane jupp nende maast ei oleks bosniakate poolt ära lõigatud. 

BIH on ikkagi väga väljaspool Euroopa liitu, mistõttu me natuke alguses pelgasime sinna minna. Koroona ajastu ikkagi, kes teab mis tingimused ja kas kunagi üldse koju saab sealt. Aga piiril ei küsitud peale meie ja auto dokumentide mitte midagi ning sees me olimegi. Peamiselt tahtsime sinna minna, kuna nägime, et Mostaris saaks nautida odavat luksust. Neljatärnihotell basseini ja hommikusöögiga oli seal suht  naljahinnaga. Ja hullud eestlased käisid muidugi ka saunas leili viskamas seal, mis sest et õues on iga päev saun 😁

Õhtul jalutasime muidugi ka linna peal, eks see pisut teistmoodi kultuur on. Islamiusulised liiguvad ringi oma pikkades ürpides, naistel nagu ikka vaid nägu või silmad väljas. Mošeed ja minaretid tänavapildis jne. Oli ka meie mõistes lihtrahvast, pidu ja pillerkaari. Jõe äärest leidsime ühe kokteilibaari, kus kõik koksid olid 2-4 eurot. Liiter mojitot maksis 10eurot.

 Samas pole hinna üle miskit ka imestada, kui poes maksab liiter kanget gini näiteks 7 euri. Kolmandatest riikidest võib paraku EU-sse tuua vaid liitri kanget, ja kuna meid on õnneks autos kaks, saime koguse tuubeldada. 

Mostar külastatud, panime hotelli wifit kasutades omale trajektoori Horvaatiasse ja hakkasime sõitma. Poole tee peal avastasime, et see tee, mis meid piirini peaks viima, oli küll väga ajast ja arust. Kitsas lagunenud asfalt, ei mingeid viitasid, suvaline küla- ja metsavahe tee. No aga mis sa teed, kui netti pole. Keerad otsa ringi ja katsud viitade järgi sõita, kasutades ikkagi suuremaid teid. Tänu sellele vangerdusele sõitsime me Bihi suht terves pikkuses läbi ja nägime seda vaest külaelu ikka omajagu. Ja räämas ja räpane on ka see riik. Sõjast pole vist veel taastutud, kuigi Bosnia sõda lõpes 26 aastat tagasi. Nii paljud majaseinad on kuuliaukudega sõelapõhjad, majade varemed igalpool, seda just eriti sisemaal. 

Õnneks oli küte sealmaal kõvasti odavam, et võis lubada seda seiklemist ja ringiuitamist. 

Piiri lähistel, mis on lisaks Horvaatia piirile ühtlasi ka EU piir, oli näha puntide kaupa mingeid tõmmusid noormehi kõndimas, pambud ja kotid käeotsas ja seljas. Omavoliliselt andsime kohe hinnangu, et need on vast pagulased, kes tahavad üle piiri kuidagi saada. Ja sealne piir tundus tõesti selline lameda maa peal, et äkki osavamad isegi suudavad pimeduse varjus end tõotatud maale läbi metsa suruda. 

Riigist lasti meid välja ilma igasuguse mureta, vaadati 3 korda passe (mõlemad riigid ja lisaks tolliametnik). Mis meil kaasa ostetud oli, kust tuleme või kuhu läheme ei huvitanud kedagi. Vaktsineerimistõendi võttis ametnik korra kätte, kuid ilma süvenemata andis tagasi ja viibati meid minema.

Ja olimegi taas Horvaatias! 

Durmitori Rahvuspark

Betoon, majad, asfalt, inimesed, kuumus, melu... See kõik väsitab lõpuks ära, kas teate. Eriti, kui isegi rannad on betoonist valatud. Aga õnneks on Montenegros ka mägesid ja loodust!

Budva läbi turistitatud tõmbasime autonina sisemaa poole, sihtkohaks Durmitori rahvuspark. Teekonda sinna muidugi on raske kirjeldada. Ei mahu need suured kaljuseinad tee ääres ei sõnadesse ega ammugi pildi sisse. Selge on muidugi see, et see on sõnulseletamatult kaunis ja võimas. Jõekanjonid, all voolamas kristallselge vesi, tunnelid läbi kaljude, ürgne loodus ümberringi.

Eks iluga käivad kaasas ka ohud. Nägime maalihkeid, ühes kohas lausa oli teel lihtsalt suure auto suurune auk tekkinud, tee alt tühi ja kõik...

Kaljudest teatavasti võib kive mureneda neidki nägime teel omajagu. Samuti ka langevate kivide eest hoiatavaid silte.

Aga Durmitorist siis. Üles mägedesse jõudes tervitas meid mõnus kodumaine kliima. Esimest korda reisi jooksul viskasime õhtul pikad varrukad selga. Kirsid olid alles rohelised ja metsmaasikad õitsesid (rannikul olid kõik puuviljad valmis juba).

Meie öömaja looduspargi alguses, Žabljakis, ka muidugi omamoodi kogemus. Kuna me avaldasime soovi magada kahekohalises voodis (mitte aga läbikäidavas toas eraldi voodites), siis pererahvas vahetas oma voodis pesu ära ja nii me seal siis tudusime.

No ja hommikusöök oli ju hinnas, tasemel värk. Proovi siis naeratades tänada, kui selgub, et süüa saad saiakuivikuid mee ja võiga. Aga vähemalt kohtusime öömajas ühe laheda serbist reisiselliga, kes kodumaal on taksojuht. Ja see mees pidavat aastas ligi 4 kuud oma motikaga Euroopas ringi kimama. Eeskuju missugune! Elu nautimise osas. Aga Eestisse pole ta jõudnud, pidavat eelistama soojemaid ilmasid 🌞

Niisiis, juulikuu esimese päeva hommikul tegime ümber Musta järve 1.5 tunnise matka. Järv ise on liustikutekkeline ja hoopis imeilusat türkiissinist värvi. Nagu enamus siseveekogusid siinkandis. 

Jalutuskäigu lõpp oli muidugi meil ideaalselt ajastatud, sest peale seda tuli mõnus paduvihm, esimene vihmake me reisi jooksul.

Vaatamata vihmale jätkasime sõitu mägideedel, kuid kui taevast hakkas jääkuubikuid alla pudenema, pidime tee serval ootama rahe lõpu siiski ära. Tundus turvalisem..... Ja meie suvine soojus langes lausa 11 kraadile. Saa või külmashokk 🙂 Lund nägime ka katsusime ka. Kodu igatsusest? Ei, veel mitte. 

Mägedes oli  igaljuhul äge. Nägi päriselu ka. Talupidajaid, kes harisid põldu ja kasvatasid lehmi ja lambaid. Heina tehti käsitsi, kohati ka pakiti heina. See oli juba väga moodu värk! 

Ahja, pealinnast Podgoricast pole tõepoolest midagi rääkida. Käisime kaubanduskeskuses, ostsime mulle odava raha eest uued tossud, sõime kõhu täis ja jätsime ta seljataha!

Aga Durmitor oma elamuste ja vaadetega jääb meiega 🏞️