Lõppvaatus ehk Horvaatiast koju.

 BIHist maandusime otse Plitvice rajooni, et kohe hommikul asuda Plitvice looduspargis matkama.

Kella 8st olid meil juba krõbekallid piletid taskus ja rada välja valitud. Plaan oli läbida teekond, mis pidi võtma aega umbes 4 tundi. Kuna aga me vahepeal rentisime omale aerupaadi tunniks ja endiselt saime raja läbimise tulemuseks 4 h, jääb mulje, et me suht kappasime selle läbi. Aga päris nii see ka polnud. Ikka jõudsime imetleda järvi ja seal ujuvaid kalu. Nägime ühte eriti pirakat haugi lihtsalt piki kallast ujumas. Jäi mahti ka turistipilte teha ja selfisid.

Vahepeal saime sõita ka elektrilaevaga ja tagasi matka lõpp punktist saime bussiga tulla. Pikk kolme vaguniga buss, sõitmas mööda kurvilist teed. Omamoodi huvitav 🙂

Matkapäev seljataga, olime hirmus hirmus väsinud ja aga vaatamata sellele oli tarvis leida uus öömaja. Otsisime ja uurisime. Hakkasime isegi teisi kanaleid kasutama peale booking.com. Selgus tõsiasi, et on hakanud juulikuu, suve kõige popim kui, mistõttu hinnad olid nagu heeliumiõhupallid vastu lage.

Lõpuks valisime ühe täiesti suvalise linna piiri lähistel. Linna nimi oli Samobar ja see osutus üllatuslikult väga heaks valikuks. Linnas oli melu ja pidu, ilus oli ta ka. Tuled ja viled. Vahel võib täiesti koba peale leida midagi huvitavat.

Ja hakkaski pihta kodutee. Horvaatia Sloveenia piiril nägime kogu reisi esimese päris piiriületuse ka ära. Ooteaeg oli 1h ja 1 km suhteliselt seisvaid autosid. Muide vastutuleval suunal oli autorivi lausa 4km pikkune.

Edasi mõnes piiri vaadati me dokumente, osades mitte. Ka lätlasi polnud seekord piiril. Külastasime tänutäheks nende alkopoodi ka!

Enne kojujludmist veetsime veel 2 puhkepäeva Prahas, see on meie esimese välisresi sihtpunk, seal on alati hea ja kodune tunne.

Aga kokkuvõte reisist siis. Autos magamisest ei tulnud suur midagi välja, sest tekib reaalne kuumarabanduse oht. Siiski minnes ja tulles Poolas saime hakkama.

Matkamine päise päeva ajal tuleb samuti ära unustada. See on autosõidu ja ranna aeg. Linna- ja muud matkad tuleb jätta varahommikusse või hilisõhtusse. 

Autosõit peaks ikka väga käpas olema, selleks et mägedes hakkama saada. Ma jääks ikka täiega jänni ja nutaks kuskil tee ääres. Ei saaks enam üles ega alla.

Kokku kimasime läbi 6400 km, mis on 400 km vähem kui eelmine aasta. Kütet põletasime 460 liitri jagu ja seda lisaks Eestile 9s riigis. Kodust eemal olime 19 ööd.

Oli vahva seiklus. Ja kindlasti ei jää see viimaseks!

Mälestuste terviseks 🥂

Bosnia ja Hertsegoviina

Juba Horvaatiast Monteneegrosse sõites, pidime läbima väikest osa Bosniast ja Hertsegoviinast (Bih). Mida muuseas varsti enam tegema ei pea, sest nägime, et horvaadid on asunud ehitama silda, et taasühendada oma riik ja see viimane jupp nende maast ei oleks bosniakate poolt ära lõigatud. 

BIH on ikkagi väga väljaspool Euroopa liitu, mistõttu me natuke alguses pelgasime sinna minna. Koroona ajastu ikkagi, kes teab mis tingimused ja kas kunagi üldse koju saab sealt. Aga piiril ei küsitud peale meie ja auto dokumentide mitte midagi ning sees me olimegi. Peamiselt tahtsime sinna minna, kuna nägime, et Mostaris saaks nautida odavat luksust. Neljatärnihotell basseini ja hommikusöögiga oli seal suht  naljahinnaga. Ja hullud eestlased käisid muidugi ka saunas leili viskamas seal, mis sest et õues on iga päev saun 😁

Õhtul jalutasime muidugi ka linna peal, eks see pisut teistmoodi kultuur on. Islamiusulised liiguvad ringi oma pikkades ürpides, naistel nagu ikka vaid nägu või silmad väljas. Mošeed ja minaretid tänavapildis jne. Oli ka meie mõistes lihtrahvast, pidu ja pillerkaari. Jõe äärest leidsime ühe kokteilibaari, kus kõik koksid olid 2-4 eurot. Liiter mojitot maksis 10eurot.

 Samas pole hinna üle miskit ka imestada, kui poes maksab liiter kanget gini näiteks 7 euri. Kolmandatest riikidest võib paraku EU-sse tuua vaid liitri kanget, ja kuna meid on õnneks autos kaks, saime koguse tuubeldada. 

Mostar külastatud, panime hotelli wifit kasutades omale trajektoori Horvaatiasse ja hakkasime sõitma. Poole tee peal avastasime, et see tee, mis meid piirini peaks viima, oli küll väga ajast ja arust. Kitsas lagunenud asfalt, ei mingeid viitasid, suvaline küla- ja metsavahe tee. No aga mis sa teed, kui netti pole. Keerad otsa ringi ja katsud viitade järgi sõita, kasutades ikkagi suuremaid teid. Tänu sellele vangerdusele sõitsime me Bihi suht terves pikkuses läbi ja nägime seda vaest külaelu ikka omajagu. Ja räämas ja räpane on ka see riik. Sõjast pole vist veel taastutud, kuigi Bosnia sõda lõpes 26 aastat tagasi. Nii paljud majaseinad on kuuliaukudega sõelapõhjad, majade varemed igalpool, seda just eriti sisemaal. 

Õnneks oli küte sealmaal kõvasti odavam, et võis lubada seda seiklemist ja ringiuitamist. 

Piiri lähistel, mis on lisaks Horvaatia piirile ühtlasi ka EU piir, oli näha puntide kaupa mingeid tõmmusid noormehi kõndimas, pambud ja kotid käeotsas ja seljas. Omavoliliselt andsime kohe hinnangu, et need on vast pagulased, kes tahavad üle piiri kuidagi saada. Ja sealne piir tundus tõesti selline lameda maa peal, et äkki osavamad isegi suudavad pimeduse varjus end tõotatud maale läbi metsa suruda. 

Riigist lasti meid välja ilma igasuguse mureta, vaadati 3 korda passe (mõlemad riigid ja lisaks tolliametnik). Mis meil kaasa ostetud oli, kust tuleme või kuhu läheme ei huvitanud kedagi. Vaktsineerimistõendi võttis ametnik korra kätte, kuid ilma süvenemata andis tagasi ja viibati meid minema.

Ja olimegi taas Horvaatias! 

Durmitori Rahvuspark

Betoon, majad, asfalt, inimesed, kuumus, melu... See kõik väsitab lõpuks ära, kas teate. Eriti, kui isegi rannad on betoonist valatud. Aga õnneks on Montenegros ka mägesid ja loodust!

Budva läbi turistitatud tõmbasime autonina sisemaa poole, sihtkohaks Durmitori rahvuspark. Teekonda sinna muidugi on raske kirjeldada. Ei mahu need suured kaljuseinad tee ääres ei sõnadesse ega ammugi pildi sisse. Selge on muidugi see, et see on sõnulseletamatult kaunis ja võimas. Jõekanjonid, all voolamas kristallselge vesi, tunnelid läbi kaljude, ürgne loodus ümberringi.

Eks iluga käivad kaasas ka ohud. Nägime maalihkeid, ühes kohas lausa oli teel lihtsalt suure auto suurune auk tekkinud, tee alt tühi ja kõik...

Kaljudest teatavasti võib kive mureneda neidki nägime teel omajagu. Samuti ka langevate kivide eest hoiatavaid silte.

Aga Durmitorist siis. Üles mägedesse jõudes tervitas meid mõnus kodumaine kliima. Esimest korda reisi jooksul viskasime õhtul pikad varrukad selga. Kirsid olid alles rohelised ja metsmaasikad õitsesid (rannikul olid kõik puuviljad valmis juba).

Meie öömaja looduspargi alguses, Žabljakis, ka muidugi omamoodi kogemus. Kuna me avaldasime soovi magada kahekohalises voodis (mitte aga läbikäidavas toas eraldi voodites), siis pererahvas vahetas oma voodis pesu ära ja nii me seal siis tudusime.

No ja hommikusöök oli ju hinnas, tasemel värk. Proovi siis naeratades tänada, kui selgub, et süüa saad saiakuivikuid mee ja võiga. Aga vähemalt kohtusime öömajas ühe laheda serbist reisiselliga, kes kodumaal on taksojuht. Ja see mees pidavat aastas ligi 4 kuud oma motikaga Euroopas ringi kimama. Eeskuju missugune! Elu nautimise osas. Aga Eestisse pole ta jõudnud, pidavat eelistama soojemaid ilmasid 🌞

Niisiis, juulikuu esimese päeva hommikul tegime ümber Musta järve 1.5 tunnise matka. Järv ise on liustikutekkeline ja hoopis imeilusat türkiissinist värvi. Nagu enamus siseveekogusid siinkandis. 

Jalutuskäigu lõpp oli muidugi meil ideaalselt ajastatud, sest peale seda tuli mõnus paduvihm, esimene vihmake me reisi jooksul.

Vaatamata vihmale jätkasime sõitu mägideedel, kuid kui taevast hakkas jääkuubikuid alla pudenema, pidime tee serval ootama rahe lõpu siiski ära. Tundus turvalisem..... Ja meie suvine soojus langes lausa 11 kraadile. Saa või külmashokk 🙂 Lund nägime ka katsusime ka. Kodu igatsusest? Ei, veel mitte. 

Mägedes oli  igaljuhul äge. Nägi päriselu ka. Talupidajaid, kes harisid põldu ja kasvatasid lehmi ja lambaid. Heina tehti käsitsi, kohati ka pakiti heina. See oli juba väga moodu värk! 

Ahja, pealinnast Podgoricast pole tõepoolest midagi rääkida. Käisime kaubanduskeskuses, ostsime mulle odava raha eest uued tossud, sõime kõhu täis ja jätsime ta seljataha!

Aga Durmitor oma elamuste ja vaadetega jääb meiega 🏞️

Montenegro, Montenegro...

Päike paistab heledasti, toas on igav istuda. Ja nii me siis tammume ja tammume mäest üles, mäest alla. Linnast linna, rannast randa. Poest poodi, pubist puppi. Ja samme aina koguneb ja koguneb. Keskmine arv päevas liigub sinna 20 tuhande poole ja päris mitmelgi korral omajagu sealt ülespoolegi. Jalad uugavad all, aga seda heas mõttes. Täna leevendasime pisut jalavaeva ja rentisime omale elektrilise scooteri, sinna mahtus kahekesi peale istuma ja sõitsime nagu motikavennad mööda Budvat ringi.

Ja Budva, muide, on esimene linn, kuhu me oleme jäänud ka teiseks ööks. Alles eile hommikul kurtsin, et hakkavad vaikselt üle viskama need vanad linnad ja vanalinnad. Lõpeks näevad nad siin merekallastele suht koht samasugused välja. Kitsad tänavad, kivist majad, palju treppe, kõik samad suveniiripoed, kõik samad jäätise putkad. Mõnes linnas rohkem kasse, mõnes uhkemad jahid sadamas. Aga! Budvas oh üllatust, on ka uuem ja moodsam versioon linnast. Kõrghooned, kaubanduskeskused, ostutänavad jne. Ja siinsel majutuse pole kah miskit häda. Omanikul on üks vahva valge samojeed, kes tahab aina pai ja sügamist ning vahel sekka mõne külalise sokke varastada ja siis neid nätsutada.  Tuleb välja, et vene keeles korraldusi täidab ka, eeldusel et ta vorsti saab. Vaade on korteris on vanalinnale ja merele, igatepidi mõnus! 

Montenegro linnadest külastasime veel siis Perasti, Kotori ja nüüd olemegi Budvas.

Kotoris tegime hommikuse trepijooksu San Giovanni lossi, seda ikka varavalges, sest hiljem võib südari saada selle päikesega treppe võttes. Üles alla käik võttis ümmarguselt tunnikese, niiet pepu trimmi noh! 

Ja Kotori lähistel on ka uhke Njegos mausoleum, mida kindlasti tasub külastada. Ja kindlasti teha hüppepilt nagu mina juba kahel korral olen teinud 🤪 see on muide maailma kõrgeimal asuv mausoleum ja Alan Walker on lausa muusika videot seal filminud!

Üleüldiselt oleme kohalike elurütmiga juba kohanenud, et liikumine välitingimustes leiab aset pigem hommikul ja õhtul ning päeval siestatame. 

Ja on mõistatus, kuhu mahub ja kaob see vedelikuhulk, mida me igapäevaselt sisse omale kallame. Nii nii kuum on lihtsalt kogu aeg. Jah, tubades on küll konditsioneerid kuid need lärmavad nii palju, et magada ei saa. Ja ilma ka ei saa, siis on leitsak. Ei, ma ei kurda, ma kirjeldan olukorda 😁

Interneti juttu kah. Kuna Montenegro pole ju EL, siis siin ei kehti meie harjumusoärased netireeglid. Ja kuna ikkagi mingit hädapärast võrku on tarvis kasutada igapäevaselt, kasvõi majutuse broneerimiseks ja noh... Õllekate leidmiseks jne. Siis me ostsime nädalaks ajaks 1GB netti kõigest 36 euro eest (!? !?). Noh, seda pole ju üldsegiiiii palju 🙄😁 Aga mingi hetk märkasime reklaame tänaval, et lausa 500 giga saab turist osta endale 15 euro eest. Niiet kodumaised teenusepakkujad ei ole eriti konkurentsis...... 

Ps, me tunneme end nagu maailma päästjad siin, vähemalt plastiku osas. Poes tahetakse iga ostuga suruda pihku kilekotte, aga me nagu rohelistele eestlastele kombeks, käime ikka oma riidest kotiga. Uhke värk! Ainulaadsed 🙂

Homsest hakkame liikuma sisemaa suunas, sealjuures külastame ka Montenegro pealinna Podgoricat, mis on hinnatud Euroopa kõige igavamaks linnaks. Saab näha.

Järgmise korrani! 😘

Ciao. 

Biokovo Skywalk (ja miks me ikka veel HRV-s oleme)

Juba paar päeva olen kirjutanud märkmiku logiraamatusse, et täna sõidame Monteneegrosse. Aga millegipärast oleme ikka veel siinpool piiri.

Jaanipäeval mõtlesime, et sõidame sipsti korraks mäkke, vaatame veidi vaadet ja käime Dubrovnikus turistipilte tegemas ja olemegi valmis piiri ületama.

Reaalsus oli aga see, et Biokovo Skywalkile pääsemiseks pidime üle tunni aja järjekorras ootama. Tegemist on alles eelmisel aastal avatud vaateplatvormiga, mistõttu huvi seda vaatama minna on suuuuuur. Aga mis ei olnud suur, oli mäkke minev tee. Niiet portsu kaupa lasti rahvast üles ja alla. Skywalkist edasi ülepoole, 11 km mägiteed, oli veel üks vaatepunkt, mis originaalis on lihtsalt mobiilimastide mäetipp, aga vaade sellegipoolest uhke ja enam kui 1700 m kõrgune. Need viimased kilomeetrid mäetippu olid küll kõige elamusterohkemad minu senises mägiteede kogemuses. Tee oli nii kurveline, järskude tõusudega ja reaalselt ainult ühe auto laiune. Mõningad möödapääsemise kohad olid (mitte segi ajada möödasõidukohtadega) ja seal ei reguleerinud keegi liiklust, kes millel alla ja kes millal üles. Niiet tuli ette päris pikalt alla mäkke tagurdamist (tuletan meelde kitsal ja kurvelisel teel), kui autod ebasobival hetkel ninad vastamisi sattusid. Avaldan kiitust oma suurepäraste oskustega autojuhile, kõik läks kokkuvõttes suurepäraselt. 

Kõige eelneva juured jõudsime Dubrovnikusse praktiliselt alles pimedas, mistõttu otsustasime jääda üheks ööks veel Horvaatiasse. Olles ööbinud ühes suvalises ilma köögi ta toas, ei saanud me hommikusööki ise valmistada ja läksime esimesse ettejuhtuvasse linnakesse kohvikusse. Ja see osutus nii armsaks väikseks linnaks! Cavtat meeldis meile sedavõrd, et otsisime endale kohe ka öömaja. Isegi ühed eestlased peatasid meie auto kinni (ilmselt numbrimärgi pärast) ja küsisid kas me räägime eesti keelt 🙂 kui kinnitasime seda väidet, kiitsid nemadki linna, et pidavat parim linnake rannikul olema. 

Ja selles parimas linnas kargasime mõlemad keset ööd järsku voodist välja, mindagi meid ehmatas, midagi kolises või mürises. Põhjust me unise peaga ei osanud tuvastada, kobisime tagasi unele. Hommikul selgus, et meie öine ärataja oli olnud maavärin, mille epitsenter oli suht koht seal kus me olime tegelikult plaaninud täna öösel olla. Ju siis see on see põhjus, miks me teed polnud ikka  veel meid üle piiri viinud.

Ei taha ära sõnuda, aga täna peaks küll piirivalveametnikke kohtama 🙄🙂

Hvala! 

Horvaatia vahekokkuvõte

Ühel hommikul, so. siis reisi kolmandal päeval (kui transiidi päevasid ei arvesta) korrastasime pisut eelarvet, mille tulemusel otsustasime, et võiks sekka mõne öö autos ka veeta. Miks see madrats meil muidu nii üksikuna ja kurvana seal taga peab olema. Tegime eeltööd öise parkimise otsingute osas. Kasutasime Park4night äppi ja käisime koha peal luuret tegemas. Ideaalne nuunu vaikne koht ranna lähistel. Aga millega üks lihtne eestlane ei osanud arvestada, et horvaadi joaks on jalka mäng šotlastega nagu rahvuspüha ja laulupidu ühes. Ja hommikune uudiste lugemine kinnitas meie arvamust nende lauluhüüete kohta - nad võitsidki. Seetõttu ka pidu poole hommikuni. Liidame sellele juurde veel suure saunalava laadse palavuse ja tulemuseks ongi üks suht koht magamata öö. Otsustasime jätkata apartmentide rentimist. Ja reisinipp, head sõbrad - broneeringuid tehke sama päeva teises pooles, siis on hinnad all ja super korterid jõukohased. Campingute platsihinnad on muide samas hinnaklassis, niiet ei näe põhjust seal öid veeta.... 

Muidugi kui selline plaanimajanduse puudumine pole sinu jaoks, siis peaks vast ikka palju ja põhjalikku kodutööd tegema. Aga hetkel on mõnus teadmine, et kuskile kiiret ei ole, molutame F. Jüssi soovituste kohaselt. 

Üheseõnaga, magamata ööle järgneval hommikul varavalges jahutasime end merevees maha, tegime broneeringu Makarskasse ja tulime siia lõunatudule. Korteri omanik andis meile mingi vip kaardi randa ka, mis senise reisi jooksul osutus kõige puhtamaks ja mõnusamaks sulistamiseks. Ja õnneks samal päeval avastasime, et me olime enne reisi oma eelarvest osa raha sulas välja võtnud ja ära unustanud, niiet me polegi veel majanduskriisis! 🤪

Aga kuidas meil siis seni läinud on? Horvaatia hakkab läbi saama. Unes nägin, et me sõitsime peale esimest nädalat tagasi, sest me unustasime, et me pidime Monteneegrosse ka minema. No ehk nii pehmoks pole see kuumus me ajusid veel keetnud. Sooja on püsivalt nii 30 ja 37 kraadi vahel. Ja päike ei halasta, pilvi ei paista kuskilt otsast. Meil siin traditsioonilist jaanipäevavihma ei saja. Küll aga tuli kolmapäval sõnum, et on oodata ohtlikku tormi ja paluti toas püsida. Ootame, vaatame. Seni pole midagi juhtunud.

Küll aga nägime üks päev Šibeniku lähistel ühte metsatulekahju. Lennukid käisid aina mere ja metsa vahet ja viskasid siis luugust vee metsa ja mägede kohale.

Kogu rannikuääre suuremad ja väiksemad linnad oleme läbi rallinud. Pressinud igasugu kitsastesse, käänulistesseja järskudele tänavatele. Mis on kohati suht hirmsad, sest ei näe, kas keegi tuleb ja kas ikka saab hoo üles või kas veereme alla või mitte. Tavaliselt me lõpetame neod tänavaid läbidesvlausega: ok, pole ikka vaja igale poole ronida. Ja loomulikult järgmises linnas juba ronime jälle 😁

Ühe korteri rendileandja vaatas ka meie higipiisku otsaees, kui pidime parklasse keerama mingi mega järsu tänava pealt (ja seda veel tagurdades) ja küsis, et kas sellised teed on hirmsad meie jaoks. Ja oli üllatunud, kui ütlesin, et meil on on ainult lamedad teed.

Ah mis me siis teeme siin? Ujume, päevad mitu korda. Jookseme hommikuti mägedes. Joome külma õlut ja sooja vett (läheb lihtsalt soojaks autos....). Naudime vaateid, higistame palavusest. Sööme oma kaasavõetud purgitoite. Mina käin ja nuusuta aina rosmariini ja loorberi põõsaid. Kas pole ilus elu, kui võid iga hetk võtta neid puhastest oksa ja visata toidu sisse? Mitte et ma seda teinud juba oleks, aga mõte sellest on juba ilus 🙂

Palmialleed tervitavad igas linnakeses. Mida lõuna poole, seda puhtam on ümbrus ja seda suuremaks ja uhkemaks lähevad rannikul olevad jahid.

Täna läheme üle piiri Mustamäele (mont the negro).

Ilusaid elamusi!

🌞

Horvaatiasse ja Monteneegrosse covidi ajastul

Näib, et koroona on hetkelise pausi otsustanud taas teha, mistõttu otsustasime meie Eurooplastele külla minna. Tükk aega pole see olnud lubatud, kuid raha tahab ju tuulutamist.

Minu jaoks on see juba kolmas kord külastada Horvaatiat ja Monteneegrot, niiet järelikult väga koledad kohad ei ole, kui tagasi lähen. Kõige rohkem igatsen  neid rosnariinipõõsaid, mida lõpmatuseni nuusutada. 

Ettevalmistused reisiks olid seekord pisut teistugused. Need hakkasid juba mitu kuud varem, ennast süstides. Sputnikit ei olnud saada, pidime leppima läänelikumate valikutega. 

Nädalake enne reisi panime omale ninasurkimise ajad kirja, et meid tunnistataks negatiivseteks inimesteks ja lastaks seega üle Läti piiri. Lätakad aga otsustasid paar päeva enne reisi meid ka ilm testita sisse lasta, niiet hoidsime hulga õlleraha kokku. Või veini, eks paistab. 

Eelmine suvi Austria, Šveitsi ja Itaaliat külastades sõitsime läbi 10 riiki, 6800 km ja põletasime kasvuhoonegaaside tarbeks 440 l kütust.  Toitu jäi kõvasti üle, seega seekord pakkisime seda vähem kaasa. Raha ei jäänud üle, seda võtsime siis rohkem kaasa. Võib meile alati juurde ka kanda. Aitäh! 

Reisi alustasime paari kokkuleppega. Et ujume rohkem (päev 3 ja 2x juba ujutud) ning tanklakohvi ei joo (kohe esimesel hommikul jõime). Rahasäästmise mõttes. Ei, see pole vaesemehejutt, lihtsalt jätame vahendid muude vedelike tarbeks. 

Aga piiriületustest koroonaajal siis. Lätlane kontrollis väga eeskujulikult meie isiklille dokumente ja veendus, me pole ise joonistanud neid vaktsineerimise pabereid. Veebis täitsime sisenemise jaoks ka ühe paberi ja sellega jäädi ka väga rahule. Lasti üle piiri.

Leedu paberimajandusest me aru täpselt ei saanud, seega jätsime täitmata. Piiril kedagi ei olnud meiega pahandama, sõitsime lihtsalt edasi. Poola piiril olid küll paar onu, meid maha ei suunatud ega peatatud.

Tudusime rõõmsasti Poola kiirteeparklas ja jätkasime hommikul teekonda.

Enne järgmistesse riikidesse sukeldumist oli tarvis ainult esiklaas erinevaid kalleid kleepse täis laduda. Ainult tšehhidele piisas sellest, et tegime neile väikese ülekande ja nad saatsid vastutasuks kirja, tänks, mine sõida! 

Üheseõnaga, me ainult kimasime, kedagi ei huvitanud kes me oleme ja kust me tuleme. Teise päeva õhtuks olime Horvaatias. Ja seal piiril tõesti taheti teada, kuhu minek. Ja kuna me päris täpset vastust ei osanud öelda (sest me ausõna ei tea isegi), siis leppisid nad teadmisega, et meie esimene peatus on Rijeka. Mis nüüd osutus lausvaleks, sest me pole seal ja ei kavatse minna ka! 

Kokkuvõtteks, võta kaasa isikut tõendavad dokumendid, vaktineerimispass või korja küla pealt haigus külge (ja siis saa sellest terveks) või ole lihtsalt täiega negatiivne ja sa saadki meile järgi vurada. Ainult 2 päeva ja kohal! 

Igaks juhuks loe Reopen Europe lehte ka seal hästi palju segadusse ajavat infot. Välisministeeriumi Reisi Targalt lehelt võid ka asju uurida, siis lased ikka korralikult omal juhtme kokku. 

Aga meil lgab siin Vahemere kaldal nüüd 3 nädalat olesklemist. Tuju on hea, ilm on ilus. 

Tervitused kõigile, eriti Marule, kes juba tundus huvi mu reisikirjade vastu!