Manila - käidud, tehtud, nähtud.

Olen ilukirjandusele paaripäevase pausi teinud. Linnaturism tüütab... Pole midagi öelda J

Küll on aga aeg väike kokkuvõte teha minu Manila lõpetuseks.

Magajate stiilinäiteid

See linnaosa, kus mina siin elan, on siiski nagu riik riigis. Väike kitsas trepp müüride vahelt võib viia sind juba hoopis teise maailma. Kolmerattalised taksod, tänaval kauplemine, koolivormides lapsed, hullumeelsed elektriliinid, räpakad tänavad, vaesed (aga rõõmsameelsed) inimesed, kodutud (ja ilmselt ka niisama väsinud inimesed) magavad suvalisted kohtades... 

See on see autentne kultuur. Väga huvitav on olnud ka seal jalutada.

Siin meie mullikeses on tänavad puhtad, majad läikivad ja suured. Ilusad uhked poed, söögikohad, keskused. Tuledesäras puud, põõsad, kunstiteosed tänavate vahel. Jah, kontrastid on suured.

Inimesed, nii palju kui ma siin nendega kokku olen puutunud, on sõbralikud ja avatud. Eks kindlasti mõjub ka see, et ma olen valge. Eriti annab see tunda, kui ma üksi jalutan, siis ei jõua neid inimesi kõiki ära tervitadagi. Ja viisakad ollakse siin. Kogu aeg „Yes sir“ ja „Yes ma’am“. Ja nendel on viisakas öelda Po (nagu härra asemel vist). Algul mõtlesin, et miks kõik siin seda teletupsu Po-d fännavad...

Peale tööpäeva lõppu meeldib mulle tänavatel jalutada. Siis on inimesed oma kontoririietes ja kõik on väga stiilsed ja kaunid. Silm kohe puhkab. Ja mis kindlasti ühe õige filipiinlase varustuse hulka kuulub on vihmavari. Piisab vaid paarist piisast, kui see on klõpsti rahval lahti. Sama on päikese puhul – nii kui see kuskilt piilub, on varjud peakohal. Ja siis mina käin siin nagu lillelaps -  olgu ilm mis tahes, kleidike seljas ja lahtine king jalas.

Väga nutikad on ka siin kohalikud. Hammustatud õunatelefon on eriti populaarne. Ja selfide tegemine on oioi kui popp. Ja laulmine on väga tavaline. Tänaval, poes... Kus aga viisijupp pähe kargab.

Ja kui nad parasjagu pargipingil ei istu, telefoni ei silita ega söö head paremat linna peal pakutavat, siis nad tõttavad aina kuskile. Liiklus on tihe ja omamoodi. Teatud reeglid on soovituslikud. Foorituled... valikuliseks järgimiseks.

Regulatsioon täies hoos

Liiklusreguleerijad seisavad suurte ristmike peal ja korraldavad liiklust koostöös fooridega. Ja vaatamata sellele, on seal pahatihti suhtkoht kaos. Aga samas õnnetusi ma pole veel näinud ja autod ei paista ka siin mõlkis olema. Ju selles (minu silmis) korrapäratusel on siiski ka mingi kord. Ega see, kui elu ei elata nii nagu seda teeme meie, ei tähenda, et seda valesti tehakse.

Valik sõiduvahendid

Sõidetakse siin mootorrataste, rollerite, autode ja taksodega. Ja taksod on muidu toredad, aga no turvavöödest tunnen küll koledal kombel puudust. Linnaliiklusest vast mitte nii hullusti. Aga kui suure tee peal kiiruseks üle 80, siis on kõhe tunne küll. 
Ühistransport paistab olema tagaplaanil. Kõige enamkasutatavam (ja linnapildis nähtavaim) on jeepney (pildil keskel). Ja mulle on jäänud mulje, et jalgratas on siin haruldlane nähtus. Aga jala käiakse. Vähemalt siin „minu rajoonis“. Lisaks jalgrattale olen siin kohanud ka üsna vähe lapsekärusid. Lapsi tassitakse süles. Põhjust ei oskagi pakkuda.

Ja kui juba lastest juttu tuli, siis nood on siin täitsa armsad. Ja veel üks tähelepanek  - kui laps on siin segaperest, siis on isa eurooplane ja ema kohalik. Vastupidist juhust pole ma veel kohanud.

Jah, on olnud huvitav. Olen harjunud, kohanenud. Isegi liikluses juba tulen edukalt toime. Ja unerütm on paigas. Aga juba homme varahommikul lendame Palawani saarele. Seal on kõik jälle uus ja tuus.

Kes teab, äkki kunagi naasen Manilasse. Saab näha, saab kuulda.