Shoppaja argipäev

Ostukeskuse välisküljel asuvatest kohvikutest ja söögikohtadest saab üks andunud ostleja kõigepealt keha kinnitada ja mõne maitsva kohvijoogi abil end üles turgutada. Seda viimast varianti olen isegi kasutanud.

Enne keskuse uste avamise aega võib kohata üsna pikka järjekorda. Ei oskagi kommenteerida, on see siis pühadest tingitud või ongi selline püsiv igatsus rahval poodlemise järgi.

Sisenedes poodi (ja ka igasse teise asutusse) avatakse sulle uks. Kui see just automaatselt avanev ei ole…

Seejärel tutvuvad kenades vormiriietes inimesed sinu käekoti/seljakoti sisuga (see kehtib pankade ja ostukeskuste kohta).

Kaubanduskeskused näevad väga kenad välja, sellised nagu meie oleme harjunud neid nägema ka Eestis. Kuid turud on natuke teist masti. Samas… ei teagi öelda, küllap need kodumaa turudki on sellised tohuvapohud, kus leidub igasugu kaupa. Nii kvaliteetsemat kui ka täielikku rämpsu.

Ja seda kaupa on kohutavalt palju. Usun, et päris suur hulk läheb ka julmalt raisku. Eriti puu- ja juurviljad ning kala- ja lihaturul pakutav. Kliima lihtsalt on selline, et kaua vastu ei pea, aga kui õhtul veel on letid värsket kraami täis siis… Raske arvata mis nende saatus on.

Turul, nagu ikka siin Aasia pool kombeks, tuleb hinda tavaliselt küsida. Aga teataval põhjusel see mulle ei meeldi, sest ma ei taha kaubelda hindadega. Ja vaevalt küll mulle siin ausat hinda esimese hooga öeldakse.

Seega poes on rahulikum, saab ise vaadata hinnasilti, riideid selga proovida suurtes mõnusates kabiinides.

Räägime siis isiklikest kogemustest ka. Juhtus täna mul selline asi, et vaatasin mina poes jooksuriideid. Tuleb minu juurde müüja ja lausub “Vabandust, aga meil on kõige suurem suurus L!”

 Mina siis vastan, et otsin tegelikult suurust M või S. Tädi vaadas mind sellise näoga nagu oleks ta tunnistajaks olukorrale, kus elevant tahab sipelga ujumispükse jalga venitada. Ega ma mingi size zero tõesti pole, aga noh… Otsiti mulle siis M suurus välja. Proovisin, need olid mulle suured!  Panin need tähtsa näoga tagasi ja lahkusin.

Lisaks sellele olen ma bigfoot ka veel. Jalanõud letil proovimiseks on valdav enamus 35-36 suurus, vahel sekka mõni 37 (aga minu hing ihkaks nr 38-t). Mulle meeldib ise vaadata ja proovida jalatseid, mitte käia iga jalanõuga nuiamas suuremat suurust. Seega minu suur keha ja minu suured jalad jäävad siin osteldes pisut hätta. 

Ja üks kriitikanool veel lõpetuseks - Siinmaal on kombeks sunniviisiline pakendamine, iga pisiasi pannakse eraldi kilekotikese sisse. Ja kui öelda, et “no plastic, please”, vaadatakse sind pigem kummaliselt kui normaalselt. Ja see kogus kilekotte mis siin selle lühikese aja jooksul on meil kapile tekkinud - appi! Ja muide, me siiski mõnel korral oleme suutnud suruda oma kaubad lihtsalt seljakotti, killerkotist rangelt keeldudes.