Ookeanipargi kalastuspäev.

Siinsed inimesed liiklevad peaasjalikult taksodega. Nii ka meie. Kilomeetreid meie kodust ookeani äärde Manila Ocean Parki oli kümmekond, aga ajaliselt kulus sõiduks sinna (ja ka tagasi) lausa tund. Selline vahva suurlinn ka liikluse poolest siis.

Kui juba mõnes okenaariumis oled enne käinud, siis midagi üllatavat sealt ei leia. Ilusaid kalu, roomajaid, pingviine jms oli tore vaadata küll, aga ei midagi uudset.

Vaatasime ka kahte loomi-linde ekspluateerivat etendust. Iseenesest on armas, et nad on nii õppimisvõimelised, kuid minusugusel loodushingelisel inimesel on neid vaadates alati vastakad tunded. Eks need treenimise hetked ja võtted jäävad meie jaoks ju kõik telgitagustesse. Aga müts maha loomade ees! Targad tegelased, mis muud.

Ja midagi mis mulle nö vastukarva käis, oli sealne linnupuur. Osad linnud said üsna suurel alal lennata, osad olid aga väga väiksesse puuri kokku pandud aega veetma. Suhteliselt kurvad näod ees... Ja mis eriti kummaline, see vesi, mis neile saadaval oli, tuleb otse ookeanist ja niivõrd rämpsu täis! Ja see ei olnud turistide loobitud, sest ma tahaks näha mõnda külastajat, kes näiteks oma varbavahe plätusid üle ääre lõbu pärast viskaks. Kummaline ja kurb....

Loomaaeda me näiteks ei läinudki, sest foorumitest lugesime välja, et sealseid loomi ei hoita just kõige meeldivamates tingimustes. Ja minule ei meeldi loomi näha õnnetutena. Ei kavatsegi sellist asja piletirahaga toetada!

Jah, tegelikult siiski, midagi mida ma enne näinud pole – oli õhtune finaal. Vee, laserite ja muusika etendus pimedas. Eks sääraseid leiab mujalt maailmast nii mõneski kohas, lihtsalt meie silmadele pole need veel jalgu jäänud. Pilti tegema ei hakanud, parem nautisin kohapeal. Keda väga huvitab, siis sõber GOOGLE aitab.

Mis ma räägin. Üks uudne kogemus oli ju veel! Kala-jala-vann. Või kalaspaa nagu kohalikud seda nimetavad. 

Vägagi veider tunne, kui kalad su jalgu musutavad ja naksavad. Algul kui jalad sisse panin, siis itsitasin  ja pooleldi kiljusin nagu plika (mida ma ju põhimõtteliselt olengi). Aga ajapikku harjub ära... Ühe kalabasseini ääres mahub istuma vähemalt kümmekond inimest, aga mingil kummalisel põhjusel maiustas enamik kalu meie jalge ümber. Ei teagi nüüd, kas olime nii räpased ja jagus palju toitu. Või oli valge liha nende jaoks nii eksootiline J

Ja lõpetuseks – esimest korda elus sain nautida ka vaadet Vaiksele ookeanile (lennukiaken ei lähe arvesse). 

Aga vähem kui nädala pärast saan seda nautida igapäevaselt, hommikust õhtuni!

Ei saa siiski veel otsi kokku tõmmata. Kaks sellist (meie jaoks) huumorimaigulist pilti ka. Üks on sealses asutuses üleval olev maakaart, kust avastasime, et mandri Eesti on osa Venemaast  aga Hiiumaa-Saaremaa on osa Euroopast. 

Ja teine on siis pilt „lumest“.

Seda pudistati laest kuidagimoodi alla, niiet lausa lumemäed olid põrandale tekkinud. Kõik katsusid ja olid vaimustuses. Eks me katsusime ka... Ja mind saatev härra märkis tähendusrikkalt – näe, saan ka ikkagi selle talvise lume ära katsuda.

Tervitused sulle ka Liisu!!!! ❤❤❤