Alusatan oma
juttu nii nagu ka eelmised korrad – hommikul voodist välja ei saa. No mis teha,
kui minu keha tunneb, et on öö. Mis sest, et õues juba ammu valge.
Kuna mul on
kindel soov ikkagi see kohalik jõgi (Pasig river) ära näha ja kuna kellelegi
siiski mu elu ja tervis veel tähtsad on, siis pidime seal ära käime üheskoos.
Ja seda siis enne kui mõni tööle läheb.
Poisid naudivad veemõnusid |
Jõeni oli sammuda
vast 3 km. Viimases lõpus, kui astusime „kohalike rajooni“, hakkasin tundma
ennast turistina. Inimesed vaatasid järgi, küsisid meilt kust tuleme ja kuhu
läheme. Samas liiga sõbralik ei tasu nendega olla, haagivad ennast külge. Päris
jõe ääres veetsid aega mustad, räpased, paljasjalgsed ja kondised emad ja
lapsed. Meie juurde lipati kohe käsi pikal raha küsima, mõned naised silitasid
mu käsivart ja soovisid häid jõule. Ei olnud meeldiv kogemus. Aga välja ei tohi
teha ja kiirel sammul astusime edasi. Hirmsati oleks tahtnud nii mõnestki
lapsest või olukorrast pilti teha, aga esiteks ei julge seal väga kaamerat
välja võtta ja teiseks nagu pole minust seda julgust kellelegi kaamera näkku
suruda.
Kuna me seal jõe
ääres liikudes olime jõudnud üsna lähedale Makati linnaosale, siis hakkasime
läbi elurajooni surudes end sinnapoole hoidma. Nojah.. Poleks vist pidanud.
Sellist läppavat haisu nagu seal pole ma vist kunagi tundnud. Teie õnneks, ei
saa ma seda muud moodi edastada kui vaid kirjeldades – toidupraadimine, roiskuv
toit, roiskuv-seisev vesi, loomade (võimalik et ka inimeste) väljaheited, maas
vedelev kõikvõimalik prügi, hullumeelne hulk heitgaase, lisaks veel mõnus-mõnus
kuumus (täna paistis Päike!!) ja higised inimesed ümberringi. Täiega vahva :D
Tundsin ainult headmeelt selle üle, et panin täna jalga (esimest korda)
kinnised jalanõud.
![]() |
Tänavaelu |
Ja kõige selle sees inimesed toimetavad, müüvad oma kaupa
tänaval, teevad süüa, söövad. Ja on väga rõõmsad, vähemalt mulle tundub nii.
Inimesed laulavad, lehvitavad...
Makati linnaosas
oli koolipäev just lõppenud ja väga palju koolivormides lapsi liikus ringi.
Kohalikud koolilapsed |
Pisikesed plikad olid nii õnnelikud, kui meid nägid.
Õnnelikud, et pildile saavad :) |
Lehvitasid, näitasid
näpuga ja itsitasid elevusest. Täitsa Angelina Jolie tunne tekib nõndaviisi J
No ja mis ikkagi
paneb käe haarama kaamera järgi – siinsed elektriliinid. Olen näinud nii
mitmeski riigis sarnaseid, aga no kui pole ammu väljamaal käinud, siis paneb
ikka kukalt sügama ja nupule vajutama küll.
![]() |
Iga elekrtiku unistus |
Ja siis ma jõuan
tagasi meie stiilsesse linnaossa (Bonifacio Global City), kus on elu Eesti mõistes nagu tornide väljaku
kandis, Stocmanni piirkonnas. Ärikeskused, puhtus, kord, söögikohad, kohvikud
jne. Aga „normaalne“ ja „tõeline“ Manila elu on siiski väljaspool seda
piirkonda. Kuhu tõesti ma üksi pigem ei läheks jalutama. Aga mul siingi
piisavalt ruumi!
PS, see jutt, et siin päike peale ei hakka on jabur jutt. Tänane pilvedevahelt piiluv päike tõmbas mulle igatahes randid peale juba.
No comments:
Post a Comment