Nojah, tundub sedasi. Leiduks vaid keegi, kes mu asjad ära pakiks. Pole ju iseenesest raske? Mul on ju isegi nimekiri olemas ja valmis! (ilma milleta ma ei lähe kunagi kodust ära, nimekiri kaasapakitavatest esemetest peab alati olema. Ja esimesena nimistus seisab alati trükitähtedega PASS!)Olen ikka seda meelt, et niikaua, kui pass, telefon ja rahakott kaasas, pole hullu. Kõik muu on ostetav ja asendatav, Aga vaatamata sellele "põhimõttele" on mul alati pakkimisenimekiri.
Nii.. loetelus järgneb siis mulgikapsad jõululauale ja Eesti juust kodusema tunde loomiseks maitsemeeltele. Kõik muu on asendatav..... Jah, ja ometi on loetelu nii pikk. Ja umbes sama pikk on nimekiri asjadest, mis tuleb enne lahkumit korda saata. Reisimiseks ettevalmistused ja reisimine on tüütu. Aga reisil olla - see on unelmate unelm :) Palmid mind ootavad igatahes, juba Googlest vaatasin!!!
Aga enne neid palme tuleb õigetele lennukitele jõuda ja mitte lennujaamadesse ära eksida. See on mu suurim hirm, mõistagi. Pole siiani pidanud ise vastutama nende terminalide vahet liiklemise ja õigete väravate otsimeise eest. Alati on olnud kaasvastutus kellegagi. Aga nüüd. Justkui oleks saanud 18 ja visatakse ellu - eks vaata kuidas välja kukub. Noh, loodan, et kukub välja nii, et jõuan siiski pühapäeva õhtuks Manilasse.
Aga enne veel - homme on mu viimane puhkuseeelne tööpäev. Ja jõulupidu. Saab kinke teha, saab kinke saada. Minu selletalvine jõul ootab mind soojal maal. Esmakordne kogemus, Saab näha, kas tundub nagu elu ühes heas Ameerika filmis, või tõesti tekib südantsoojendav jõulumeeleolu.
Annan teada!
No comments:
Post a Comment