Hoopis Poolas

Viimane vaade Tšehhile

Ei tea, kas esmase reisiväsimuse märgid või meeltesegadus (või GPS-i viga), aga oleme nüüd otsapidi hoopis Poolas. Hommikul teekonda planeerides, ei olnud päris täpselt kindlad, kas olla Tsehhis veel üks või kaks päeva. Pealelõunasel ajal valisime hoopis välja lähima Kauflandi, et pakkida autosse viimased sisseostud (loe: õlled) ja lahkuda riigist. Ilmselt mõjutas otsust ka meie tagasihoidlik hinnang Tsehhi põhjaosale, mis on tunduvalt madalam, kui lõunapiirkonnale. Eks siingi on hetki ilusaid, kuid ületrumpamisi jäi aina vähemaks. Ju ta siis ammendas ennast meie jaoks. Aga ma ei taha midagi halba sõnada. Väga mitmekülgne ja kaunis maa. Ilmad olid ilusad, vihma me ei saanud kordagi. Ringi saime kenasti peale tehtud, pealinn jäi küll külastamata, kuid seda teadlikult. Meenutama jäävad seda riigikest need kaunid kuldkollased viljapõllud, õunapuude alleed kõikjal teede ääres, kaunid mägivaated, sünged-tihedad-kõrged metsamassiivid, ilusad ja värvilised vanaaegsed linnakesed, teeäärsed jäätiseputkad ja minu erilised lemmikud – imeilusad lillelised aknalauad.

Aga ei tasu meid veel koju ootama hakata! Poola on ka suur riik. Kogu selle lääneosa on ju ometigi avastamist väärt. Nii me arvame täna. Küsige homme uuesti!

Linna- ja loodusturism vaheldumisi

Päevakavad ei ole just tihedad nagu siinsed metsad, aga ikkagi kuidagi kiirelt kukub see Päike lõpuks alla. Mis seal ikka – ärkad, sööd, teed plaane, sõidad-seikled, sööd, sõidad-seikled ja juba oledki otsapidi voodis. Okei, väikse õllepausi aja enne uinakut ikka leiab.

Ka eile oli plaanis väga sisutühi ja rahulik päev. Hommikukohvi läksime jooma Chebi nimelisse väikelinna. Täiesti tavalised paneelmajad ehitatud otse kaunite vanalinnavääriliste hoonete külge. Sellise linnplaneeringuga te ilmselgelt UNESCO’sse ei pääse. Linna peal aga nägime suuri ja väga kutsuvaid reklaamsilte TravelFree piiripoodi. Kohe rool noolte suunas ja olidki nagu naksti sisuliselt Aasias. Kujutasime ette, et sakslastele oli piiri peale tehtud mingisugune mõnus ja soodne ostukeskus, kuid reaalsus viis meid pilukatest „firmariietega“ kauplejate seltskonda. Lettide vahelt leidsime siiski ka ühe Saksa mehe saksa vorste müümas – ta oli väga rõõmus eestlasi kohates, jutustas, et keegi tema sõber on meie kodumaal lausa inglise keele õpetaja. Ostsime paar vorstijuppi ja läksime kodutunnet otsima.

SOOS

Nimelt on siin Tšehhi lääneosas üks SOOS Natural Park, mis sisuliselt on üks soine ala. Väga kodumaine – märjad-niisked alad, ei mingeid mägesid, lihtne lame maa. Ainsa vahega, et seal tuli maa seest gaseeritud mineraalvett. Udupeen tunne ikkagi pihuga sellist soolast ja mullikestega vett otse suhu kühveldada.

Teel õhtusesse „kodulinna“ Karlovy Vary, tegime veel peatuse Loketi linnas.
Mõnus jäätis pihku ja imetlesime taaskord kaunist vanalinna. Jäätistega muide on siin nii, et tuleb vaadata, kust putkast vanad mehed jätsudega välja imbuvad, sinna tasub kindlasti sisse põigata. Nii head (ja odavat) jäätist polegi nagu mujal saanud. Aitäh, Tsehhi!

Aga Karlovy Vary –  linn, mis minu jaoks oli reisi alguses „must go“. Aga kahjuks pidime pettuma. Ei olnud kole, ei olnud igav. Mööda jõekallast pikaks venitatud vanalinn oli küll avar ja korrektselt üles vuntsitud, aga ei mingit hubasust ega suurejoonelisi emotsioone tekitavaid vaateid/hooneid. Ja pealegi jättis see kohati sellise väljasureva spa-linna mulje. Ju siis venelastel hakkavad rublad rahakotist otsa saama (venelaste seas popp koht).

Loketi lossike

Loomaia (Zoopark Chamutov) külastamiseks valisime ilmselgelt kõige parema päeva üldse – kraade oli täna üle 30. Ei teagi, kummad olid loiumad – kas kinnipeetavad või meie. Aga üldjoontes oli siiski tore.

Matka tulemus

Oma õhtu sisustasime ära kolmekilomeetrise kõnnakuga mäkke. Teekonna esimene kilomeeter kulges mööda lamedat maapida ning teise kahe joosul pidime tõusma üle 200 meetri. Seega iga arvutaja saab aru – ühe kilomeetri jooksul nii 100 meetrit kõrgemale. Ei ole hullu tegelikult, terve tee alla tulime lausa joostes! Nii lihtne see eluke siin ongi!

Lõpetuseks - üks õpetlik lugu loomaaiast, kus ema selgitab pojale, et esmapilgul puuhaluna näiv objekt võib osutuda krokodilliks.

Illustreeriv materjal ja sisu lahti selgitav osa asub SIIN. 

Sammudes läbi Tsehhi

Valgel ajal linnadesse jõudmine mõjub ilmselgelt pärssivalt minu kroonikate kirjutamisele. Päevad on pikad ja üsnagi väsitavad, aga vaatamata sellele oleme kõigega rahul. Näiteks oma pisikese valge käekesega aprikoosi noppimine otse puult – nüüdseks tehtud. Paljudes aedades nägime autoga mööda sõites aprikoosidest lookas puusid ja kange isu tekkis endalegi neid saada. Lõpuks raksutasime paar tükki omale ühe pool-avaliku puu küljest. Kuna aga need olid väga-väga mõnusad ampsud, pidime mõne aja pärast uue raksu tegema. Seekord sai isu suht täis söödud. Muidugi sealtsamast linnakesest välja sõites, nägime teeääres mitmeid müügiletikesi, kes täpselt neidsamu puuvilju müüdi, alla euro kilo. Aga ostes oleks jäänud ju pool lõbu olemata!

Ronimist väärt vaade linnale

Eilse une tegime Cesky Krumlovi nimelises imeilusas linnas. Täielikkude kultuurihuntidena tegime linna peal tiiru nii õhtul kui ka hommikul. Tagatipuks ronisime lähedalasuva mäekese otsa, et saada veelgi parem  vaade linnale.

Ilmselgelt ei ole minu sõnavaras piisavalt palju omadusõnu selle kirjeldamiseks – oskan öelda, et oli väga kaunis. Ja kitsas. Parkimine osutus meie Subaarikule tõsiseks katsumuseks. Aga ära mahtus lõpuks.

Järv üle kilomeetri kõrgusel merepinnast

Täna hommikul ärkasime juba Domazlice linnas. Lihased eilsetest „jalutuskäikudest“ kanged. Ja mõni isegi valus. Peale eilset hommikust vaatenautimist linnale, sõitsime Šumava rahvusparki ja võtsime ette 6 km matka järve äärde. Tagasi oli ka vaja tulla. Veidi üle 1000 m merepinnast asus üks järveke, mis viimase kurve tagant paistis välja nagu kellegi tagaõue tiik. Peale pooleteisetunnist kõndimist ja jõdurate tõusude võtmist tundsin end väga petetuna ja pahasena Tsehhide peale – kes teeb sellisesse mõtetusse kohta matkaraja. Aga nurga tagant välja jõudes muutsin meelt – päris vägev järv siiski, mille taga oli justkui kõrge sein, kaetud oma elu ära elanud kuusemetsaga.  Väga ohtlik rada oli see ka, muide. Isegi silt hoiatas, et puu võib pähe kukkuda!

Eestlane metsas, all vasakul

Et päeva lõpuks ikka vähemalt 20 km jalge alla saada, astusime läbi ka ürgmetsast, kus puud olid suuremad kui elu ise. Tegelikult nii 50 m kõrgused. Tõeliselt võimsad ja kõrged puud – peaasjalikult kuused. Parajad panna Raekoja platsi, niiet üle kogu linna ikka paistaks. Nii suured, et ega pildi peale nagu ei mahugi. Midagi siiski koos ühe meessoost eestlasega (otsi pildilt) ma siia vaatamiseks saan panna.

Enamus ilusaid asju jääb pildile püüdmata. Enamjaolt on põhjuseks kurvilised teed ja pole võimalik lihtsalt peatuda, et hetke tabada. Lisaks – on vaateid, mis ei mahukski kaamerasse ja siis teemegi mälupilte. Senini on teekonnal ikka väga-väga palju ilusaid vaateid, hetki ja emotsioone! 

Tere Tšehhi!

Unine hommik Brno lähistel. Jällegi, ei tea mismoodi me ümbrus siin välja jääb, sest taaskord jäime pimeda kätte. Kolmandat õhtut järjest. Aga lihtsalt poleks osanud arvestada, et Brno ümber ja läbisõit meenutab liiklemist kosmodroomil. Mega suur linn, mistõttu on isegi mõnevõrra hea meel et alles pimedas (väiksema liikluse hooajal) siia kanti sattusime.

Cicmany seinad

Vaatan aknast välja – loodan, et tuleb soe päev, sest kui jätkuvad jahedamapoolsed ilmad, siis pakkisin ikka väga vale kohvrisisu kaasa. Samal ajal oleme pisut imelikud ka – tulime sooja otsima aga eile käisime vabatahtlikult (ja raha eest) hoopis miinuskraadidega jalutamas. Dobšinska jääkoopasse saamiseks pidime enne kõrgele mäkke ronima ja seejärel giidi saatel maa alla laskuma. Mööda treppe õnneks. Esimene koht minu jaoks, kus piletihind on madalam kui pildistamisluba. Selleks, et oleks luba pilti teha, pidi rahakotist eraldama lausa kümneka. No unustage ära, mida röövimist. Tavaliselt sellistes kohtades teen ühe salapildi telefoniga ja lähen eluga edasi. Aga seekord said taskulambiga näkku sellise salaka peale.

Slovakkia viimane vaatamisväärsus oli Cicmany linnak, mustriliseks maalitud majadega. Väga armas kohake, ilmselgelt on leidnud viisi, kuidas neid suusa- ja mägironija turistide rahakotikesi ka enda juurde meelitada.

Tubli töö! Jalutasime väikse tiiru, klõpsisime pilte, sõime korraliku maotäie kohalikke ja väga traditsioonilisi toite (nt. Kartulist tehtd pastakuubikud). Ning siis juba piiri ületama. Tore oli lahkuda sellest vihma-vabariigist kaunite vaadetega Tšehhimaale. Väga kaunis! Mitte just liiga mägine (ei pea küüsi istmesse suruma), aga väga vahelduv maastik siiski. Ja päevalillepõllupildi sain ka purki! Eelmisel Eurotripil jäi see vaid helesiniseks unistuskes, nüüd on vigade parandus tehtud.

Nunnu 1

Nunnu 2

Enne tudulasse tulekut tegime ühe pikema peatuse Kromerizi linnas. Avastasime paari tänavavahet vanalinna ja kohalikku Kadrioru lossi park-aeda. See viiane osutus muidugi kogu päeva highlight’ks. Parim pargi külastus üldse! Lihtsalt niisama jalutasid seal ringi paabulinnud. Ja veel lihtsamini kohtasime väikesi pehmeid küülikukesi. Aiast välja ei saanud küll kalkunid, kitsed, hirved jms, aga no need jänkud – tahan ka! Ja lammast tahan ka! Ja üldse kõiki pehmeid ja armsaid loomi!

Tsehhoslovakkia poole teel

Eile hommikul olime veel kodus. Ja sama päeva viimastel minutitel juba paarkümmend kilomeetrit enam kui tuhande kilomeetri kaugusel Lublinis, Poolas. Sattusime ilmselgelt päikesejahil omadega hoogu. Eestisse suvi pole jõudnud, tulime vaatama, kus ta küll viibib. Paraku otsimistulemused jäid kesiseks, kuna 20 kraadini ei küündinud soojusenäitajad kogu eilse päeva jooksul. Ja suur enamus teest tuli autokojameestel meile läbi vihma nähtavust toota. Milline suvi!

Viimased tunnid liiklesime eile pimedas, mistõttu hommikuks panin mõningad lootusekiired ootele, et äkki on akna taga juba mägedevaated ootamas. Pidin kahjuks pettuma. Kõik oli ikka samasugune lame maa.

Täna õhtuks siiski jõudsime Tatratesse. Siia Slovakkiasse - vihmaparadiisi. Viimane kord siin olles, põgenesime siit kiiruga peaasjalikult just lakkamatu vihma eest ning ka seekord niipea kui olime jõudnud piirilähistele, hakkas aga kallama. Ja umbes nii me siia tudukohta jõudsimegi:

Aga vähemalt saime päeval nautida päikest ja sooja. Niivõrd kuivõrd.... Sest ligi 2 tundi kõige ilsamast päevast veetsime ligi 100 m sügavusel maa sees. Eelmisel Euroreisil külastamata jäänud soolakaevandus jäi seekord siiski plaanipäraselt teele. Oli nagu kah. Teist korda uuesti ei läheks, ühekordse külastuse mõttes aga tore küll. Kui muidu muuseumides on pigem keelatud asjade katumine, siis siin julgustati turiste seinu lausa lakkuma. Ei ole tarvis mulle sellist ettepanekut kaks korda teha. Eks ikka proovisin ära. Homme tahame ka minna maa alla. Soola asemel jääd limpsima.

Aga enne sooja teki alla tuttu! Keha on juba mõnusalt soe, sest niipea kui perenaine meile toa kätte oli näidanud, võttis kapist pitsid, valas pirnimaitselist tervitusnapsi täis ja sõnas vene keeles – terviseks! Mis seal ikka, pitsi ju sülitama (ega ka külalislahkuse peale) ei hakka. Põhjani! Tädi pani kohe uue lonksu meile hakkama. Põhjani! Head ööd!

Teeme Lätile reidi

Me (vist) leppisime küll kokku, et tõmbame reisimisetuhunale veidi käsipidureid peale. Aga ma vaatan, et ma olen ikkagi välismaal. No juhtub ikka. Kui ikka autoga kohale saab, siis nagu polegi vist reis. Udupeen vahe J

Tulime kaema oma lätakatest lõunanaabreid. Ja ühtlasi tähistama mingisugust nahkset tähtpäeva. Hommikul kiisu oli küll väga pahur, kui lahkusime, aga plaanid on plaanid.

Private island

Suhteliselt otsejoones (niipalju kui teed seda võimaldasid), sõitsime lääne Lätis asuvasse Engures järvistu alale. Igatahes suurepärane otsus! Meenutab mulle kodumaa Matsalu piirkonda, kuid kardetavasti veel lahedam! 

Metslased

Lammialadel suvitasid seal mõnusad poolmetsikud veised ja üsna rahulikud (metsikud) hobused. Liiga metsikut muljet kumbki liik ei jätnud. Kui nüüd ma pole ajast maha jäänud ja säärased loomad tõepoolest on hakanud omale talveks heinarulle vorpima. Aga hea küll, võibolla on sellised moodsad metslased.

Pahur luik inetute pardipoegadega

Igatahes oli tore nende vahel seal jalutada ja veidi pabistada, et kas ikka jääme püsti, kui neil suur uudishimu meie suhtes kerkib. Veidi uudistasid, kuid mitte liialt. Saime ilusti külastada meie rahvuslinnu poolt ära sitatud vaatetorni.

Oo, orhidee!

Ja siis nii moe pärast jalutasime ka sealse orhidee-matkaraja läbi. Mine võta nüüd kinni – kas aeg varajane, või lätakad ongi nii minimalistlikud, aga liiga palju orhideesid ei leidnud.

Mõned siiski ja tegelikult on sellegi üle hea meel. Päike ju paistis terve aja ja nii mõnusad suvelõhnad olid ümberringi. Soojem kui Eestis ja see on juba väärt seda bensu kulutamist J

Naabrimees

Aga nüüd – oleme „külas“ ühel elupõlisel lätakal, kes rendib meile oma saunamaja. Peaaegu privaatne olemine. Naabriteks on krooks-konnad (ilmselt meie saunajärgseks mõeldud tiigis) ja hobesed, kes seltsis jalutavad maja taga. Parima vaatega saun siiani. Laval istudes avastasime metskitsekese akna taga rohtu nosimas. Lubas meil teda imetledagi, aga hobused va sunnikud pidid ta „prrrrutama“ metsa.

Ah kui ilus õhtu... Sookuredki laulavad meile kaugustes. Vähemalt nüüdki, sest pulma nad millegipärast ei jõudnud, kuigi ettemaks oli ju tehtud. Ilusat kolmandat, hubby!

Läbi Mantanzase tagasi Havannasse (ja koju!)

Vägisi kiskus naeratus näole, silmates peasaarele tagasi jõudes taas värviliste, pisikeste majakestega ääristatud tänavaid, millel kappasid hobused, vurasid ringi kopikad ja moššed ning kus kanad toimetasid tibusid rahumeeli üle tee. Härjad rühmasid põldudel tööd teha ja põrsad koperdasid mööda teeääri. Äge, just sellist Kuubat ma tahtsingi!

Mantanzas on säärane piklik, ümber merelahe koondunud (tööstus?) linnake, mis on pigem turistide poolt puutumata. Seal tundsimegi vast esimest korda, et igale poole ei tasu jalutama minna, vaid paari tänavavahega võib ümbruskond muutuda kahtlaseks. Ja kui omataval varal vähegi tähtsust on, tuleks ringi keerata. Kaua me seda linna ei uudistanudki, peamine vaatamisväärsus, mille pärast sinna sai mindud oli maa-alune koobas. Tuleb tunnistada, et Sloveenia suursugusele koopale ta liiga paljus alla ei jäänud. Oli küll väiksem - lühem, aga kõik mida ühes koopas näha võiks, oli olemas. Välja arvatud koopakollid.

Tervitused Doominopoistele!

Tagasi Havannasse jõudes oli tunne, justkui polekski ära käinud. Sama tädi trepi peal spagette ja kilekotte müümas, sama tädi poes linnarahvale pikki valgeid saiapätse ulatamas. Peale neid viimase päeva ringitrampimisi (20-30 km päevas), tundubki nagu kodulinn juba. Eriti teevad sealsed inimesed selle tunde koduseks. Näiteks üks juhtum, kui tänaval kõndis meile vastu seltskond vanemaid härrasid, kellel käes laud, kellel tool, kellel kilekott ja igaühel üks väike puidust alus doomino nuppude jaoks. Meid nähes paar härrast peatusid ja kutsusid meid vaatama, kuidas nad oma õhtuid mängides veedavad. Nad olid nii siiralt õnnelikult, kui jäimegi mõneks minutiks nende mängu jälgima ja juttu puhuma (sest nende sõnul Kuubale ei kostu üldse uudiseid sellistest kaugetest maadest nagu Eesti).

Sünnipäeva puhul leidsime ühe väga peene koogikohviku (sellise otsa on kardetavasti üsna raske komistada), kus üks kohalik mees hakkas kohe kaugetele külalistlele koogisoovitusi jagama. Jah, inimesed on ilusad ja head. Aga koduinimesi tahaks ka juba näha. Olgugi, et nad ainult norivad meid ainult külma ilma piltidega.

Hasta pronto, amigos!!

Cayo Santa Maria

Poolteist nädalat lauspäikest ja nüüd kui ees ootamas esimene ja ainus rannapuhkus kogu reisi jooksul, on taevas lauspilves. Selline kurb väljavaade avanes meile punase Chevroleti aknast, teel Cayo Santa Maria kuurorti. Õnneks möllas Murphy vaid mägedes ja saarele jõudes hakkas pilvisus siiski lahtuma.

Nii mõnelgi soojal maal käinuna avaldab siinne rand vägagi muljet. Mõtleks küll, et kõik üks seesama maailmameri, kuid sellist kirgast helesinist vett pole ma veel kuskil näinud. Nii puhas ja selge, valge liiv piiramas mitmete kilomeetrite ulatuses. Terve saar on hotelle ja resorte täis ehitatud, lihtsurelikul ilma passi näitamata ja reserveeringut omamata siia asja pole. Liialt süvenemata ja kiiruga siia broneerinut tehes, teadsime et 50 euro eest päevas (nägu) saame oma toale lisaks kolm korda päevas süüa, basseinis möllata ja rannamõnusid nautida. Aga kohale jõudes selgus, et kõik on hinnas! Joo mida tahad ja seda nii palju kui tahad (lisaks siis kõige laiemale buffee valkule, mida ma seni elus olen kohanud). Ida saksa turistile selline asi küll meeldib. Tundub iseenesest suht bueno koht, aga ausalt öeldes ega siin suurt midagi pole teha kui paksuks grillkanaks muutuda. Ei ole mingisuguseid looduslike matkaradu, ei linnakesi ega asulaid, mida uurida. Vähemalt mitte autentseid. Siin on küll üks Estrella külake, aga see näeb välja nagu mõne filmi väntamise jaoks ehitatud hoonestatud ala.

Estrella

Selle vahega, et kohvikud ja restoranid on päris ja töökorras. Kuid elanikke seal pole ja kõik on võlts ja ainult turistidele loodud. Sellist asja pole ma küll kunagi varem näinud. Väga veider. Kogu saarel puudub kohalik asustus, lihtsalt kuurort kuurorti küljes kinni. Seega hea, et vaid 2 ööd siin oleme.

Reisi lõpp läheneb jõudsalt, veel vaid mõned peatused jäänud. Homme liigume Mantanzasesse ja punkti paneme asjale Havannas. Koduigatsust veel ei ole, aga viimastel päevadel tulevad mõningaid kodumaised mõtted pähe küll juba. Igatsen hoopis Google otsingumootori teenust. Tahaks teada, miks on merevesi nii sinine ja miks kutsutakse teatud ameeriklasi punakaelteks.

Elupäevad Trinidadis

Juba peale esimest ööd sain aru, et siin ilmselt liiga rahulikku und oodata ei ole. Poole öö pealt (mitte päikesetõusul nagu eeldada võiks) hakkavad kuked üksteise võidu kirema. Hullem, kui kuskil kukekasvanduses. Lisaks sulelistele on varajastel hommikutundidel akna taga kosta ratta seljas saiakaupmehi, kes kisavad iga teise maja akna all „El pan! El pan!“. Elu keset linna, ma ütlen.

Ühest küljest häiriv, teisalt väga hea, kui varakult üles aetakse, sest ega muul ajal kui varajastel hommikutundidel polegi siin võimalik normaalselt funktsioneerida. Seni olemegi ennelõunasel ajal käinud mägedes südamelihaseid treenimas, et näha lähiümruse loodusparkide kauneimaid jugasid ja nautida parimaid vaateid.

Karastav suplus

Suurim boonus asja juures on kargetes mägivetes suplemine (uskumatu, et siin lämmatavas kuumuses sellist vett leidub) ja ühtlasi juhuslik jõekrevettide jalaspaa. Enamasti oleme meie juba tagasiteel linna, kui suurem turistimeri hakkab metsaradu vallutama ja kõiki loomi-linde eemale peletama.

Pealelõunasel ajal on linn tühi ja eks meiegi varjume tuppa. Pole võimalik isegi majade varjudes hiilida, sest need on niivõrd lühikeseks kokku kuivanud. Alles õhtusel ajal saab taas aru, et Trinidadis ka keegi elab. Siis tassitakse lauad keset tänavat, et üheskoos doominot mängida. Või kiiktoolid kõnniteele, et läbi ukse tuppa telenovelasid vaadata ja sumedat õhku nautida. Tänaval liikudes avaneb ustest-akendest vaade otse inimese elutuppa, ei puudu mitte ühestki elamisest säärane kiikuv tool. Lisaks tassitakse ööseks tuppa nii jalgrattad, mootorrattad kui ka velotaksod. Ime, et veel hobuseid pole näinud seal külitamas.

Tänaval kohtab üldse huvitavaid vaatepilte – kuuma päikese käes ripuvad müügiaknal sealihatükid, seapead ratturitel kõrvupidi lenksu küljes, külmkapi ostmisel kojuveoteenus hobusega jne jne.

Kojuveoteenus

Euronõuetele (mitte)vastav lihalett

Aga ka reisi kõige kaunima vaate olen ühelt Trinidadi restorani katuseterrassilt saanud. Imeliselt punane päike langemas  Kariibimerre ning mitmed eri toonis ja kõrguses mäed muutmas loojangutaustal värve. Selle kohta ei saaks öelda isegi mitte miljonivaade, vaid pigemini priceless. 

Värviline Trinidad

Minu heleroosa unistus on täitunud. Varasel hommikutunnil, vaiksel, peegelsiledal Guanaroca laguunil kohtasin elus esimest korda vaba looduse flamingosid. Eriline tunne, tuleb tunnistada. Suured kolakad oranzikad kehad kahe roosa makaroni otsas, pead kõverkaela otsas vahetpidamata veest krevette sõelumas.
Üks reisieesmärkidest täidetud. Linnuke (flamingoke) kirjas J

Edasi viis meid tee Trinidadi, mille kohta mitmed seni kohatud turistid on kinnitanud, et tegu on väga kauni linnaga. Tänavapilt erineb omajagu eelnevalt külastatud linnadest. Majad on endiselt väga kirjud ja värvilised, kuid enamjaolt madalad. Ringi vaadates tekib tunne, et iga hetk hüppab Zorro oma musta maskiga senjoritasid abistama.

Ja just nüüd, olles justnagu paar sajandit tagasi ajas astunud, on meil võimalus ilmselt esimest korda kogu reisi jooksul Internetti pääseda. Kuubal nimelt see teenus ei ole just liiga levinud, võrku pääsemiseks tuleb osta koodikaart, mille abil saad siis tunnikese veebimaailma vaadata. Sellest, kus võrk levib, on väga lihtne aru saada. Ei jää kellelegi märkamatuks terve pargitäis ninapidi ekraanides istuvaid inimesi.

Meie praegune casa mees on aga omale koju Interneti ühenduse ostnud, mida ta on lahkesti nõus meiega raha eest jagama. Üleüldse on väga tegu lahke inimesega. Küll keedab kohvi, küll toob mangosid puu otsast alla ja õpetab neid veel kuubalase moodi sööma ka (niiet terve nägu on kollane). Ja need mangod, mis meile nende hiiglaslike puude otsast alla toodi, on ilmselgelt maailma parimad!

Jäägem järgmist Internetti ootama! See tuleb taas, mul on sellesse usku :) 

Cienfuegos

Rannapromenaad

Pühapäev on õllepäev. Millest selline arvamus? Alustuseks müüdi juba varahommikul siin Cienfuegose tänaval ühel traktori järelkärust kaasavõetud anumate sisse õllelaadset toodet. Lisaks oli pea iga täiesealise käes näha kas rohelist purki või pudelit. Muul ajal pole sellist pilti silma jäänud. Rahvas oli  oma nädala viimase vaba päeva nautimise tõsiselt kätte võtnud. Isegi turiste ei tahetud teenendada ja valdav enamus söögikohti ja suveniiripoode oli pühapäeva puhul suletud. Linna ühest otsast teise kõmpinud, leidsime lõpuks ühe söögikoha, kuhu saime oma jalgu puhkama ja oma päikesest soodaks köetud päid jahutama minna. Menüü ei olnud küll eriti suurejooneline, aga mõningaid suupisteid ja võileibu siiski pakuti. Kuna lihatooteid ei kipu siin kuuma käes usaldama, tellisime 3 juustu võileiba. Seepeale lajatati meile Kuuba loogikaga – juustu olevat nii vähe, et ainult juustusaia ei saa. Küll aga võiksime hoopiski saada võileiba juustu ja singiga või juustu ja vorstiga. Muigasime ja otsustasime minna parem vooluga kaasa, tehes pühapäevast õllepäeva.

Olgugi, et linn oli propagandat täis ja suhteliselt igavavõitu (tõenäoliselt tingituna pühapäevast), jätsid sealsed inimesed südamesse sooja tunde. Üleüldse on Kuubalased väga avatud ja heatahtlikud. Eks oma osa on kindlasti ka meie taskus peituvatel rahakottidel, aga mitte ainult. Siiraid soove ja naeratusi kohtab siin igal sammul.

Playa Larga, also known as Long Beach

Suurte ootuste ja lootustega hakkasime varahommikul oma käesoleva reisi esimese rannapuhkuse suunas sõitma. Lõpuks ometi saab ujuda, lõpuks ometi Kariibimere valgel liival jalutada ja ehk esmakordselt vabas looduses üht ebaloomulikult roosat lindu kohata. Sai ju ometi nende linnukeste tarbeks spetsiaalselt reisile kaasa ostetud binokkel. Samas, kõiki mune pole me ühte korvi asetanud ja kui siin flamingosid ei ole, on paar kohta veel soolas.

Aga tegelikkus ei vastanud meie kurvstuseks kohe kuidagi ootustele. Playa Larga on üks räpakas ja kipakas koht. Ei nägu ega tegu. Mereääres asetseval külal on potensiaali küllaga, aga mingid mustad kassid on siin teid ületanud ja sealt alates on asjad vist allamäge hakanud minema.

Kuivõrd homme on esimene aprill, siis rõõmsamates toonides pisut kodukootud huumorit ka. Ei pea naerma, kui naljakas pole. Igatahes, kui tahad end erilisena ja unikaalsena tunda, tuleb lihtsalt reisile minna ja mõnda USAkat kohata ja tutvustada end talle eestlasena. Ja seejärel loota, et ta vastab sulle nagu meilegi: „Vau, eestlased! Ma pole kunagi ühtegi eestlast kohanud. Kus see Eesti on? Venemaa juures? Kas Putin ei tahagi teid kontrollida?“

Ja kui jutt juba eestlastele läks, siis kohtasime neid meile teadaolevalt juba teist korda siin Kuubal. Täna käitusin teisiti, kui on minu tavapärane praktika ja hüüdsin ühe rõõmsameelse TERE vastutulijatele. Nood olid ilmselgelt ehmunud ja suures hämmingus ning ei osanud peale „oi-oi“ midagi kosta.

Aga kuna ma ei taha jätta sellest kohast üdini halba muljet, siis võib öelda, et rahvas siin (eriti meie pererahvas) on ütlemata tore. Kõhud söödetakse meil ilusti-kenasti siin täis ja aidatakse igal sammul nõu ja jõuga.

Playa Larga, osa II

Krokodill Kena vabas looduses

Kuna Pika Ranna asustatud ala meie südameid ei vallutanud, katsetasime kätt lähiümbruse loodusega. Üks mees (super) Mario juhendas meid ja mõningaid teisigi rohelusehuvilisi rännakul mööda Zapatose looduskaitseala. Kui paljud saavad öelda, et on näinud vabas looduses boamadu?
Või lausa kahte? Või krokodilli? Mina olen nüüd igatahes üks nendest. Ja ei olnudki nii hirmus, kui oleks võinud etteulatavalt arvata. Julgesin vabalt, ilma südame kloppimiseta seal metsa-all jalutada (ka peale madu-ussi kohtamist). Üleüldse oli üks ütlemata tore jalutuskäik puhtas looduses.

Oleks vaid soovi olnud, võinuks kasvõi katsuda!

Ei mingeid rajatähiseid, ega tobedaid infosilte. Giid kutsus kõlari abil linnud platsi ja meie muudkui aga kruttisime binokli teravusastme paika ning vahtisime ja imetlesime. Ragistasime mööda metsa aina Mariole järgi,et leida üha uhkemaid lindusid. Üks nendest oli muide rähn, Kuuba rahvuslind!

Metsas nähtud krokodill hakkas nii palju meeldima, et sõitsime lausa krokodilli parki neid olevusi lähemalt uurima. Igavad loomad! Aga vähemalt oli neil seal palju ruumi ja ei olnud sugugi kurb neid vaadata.

Ja kõige kurvem uudis – ei ühtegi flamingot seni. Ja nende pärast ma ju siia lendasingi...

Vinales (nagu Läänes)

Elanikke 27 tuhat, koos turistidega 50 tuhat. Sellisesse linnakesse oleme sattunud. Teekond siia just liiga suuri elamusi ei pakkunud, maalapid olid kõik väga hõredalt asustatud ja loodus ei midagiütlev. Karjakasvatus paistis olema selline Matsalu tüüpi, kus loomad jalutavad omapäi võserikes ja naudivad elukest täiel rinnal. Sealt see magus piim siis tulebki. Aga vaatamata sellele, et põllumajandus ja karjakasvatus on täies hoos, jäi mulle silma selle kahesaja kilomeetri jooksul vaid üks traktor. Ja seegi mitte selline sinine ja vanaaegne nagu võiks arvata, vaid hoopis uus uhkemat sorti roheline. Uus kogemus oli näha kullide parvesid liuglemas maastiku kohal (loen omavoliliselt parveks juba üle kümne linnu korraga). Hiljem selgus, et need polegi mitte kullid vaid mingit väikest sorti raisakotkad.

Harjumatu ja samas äge oli näha täiesti võrdväärse liikumisvahendina hobu-vankreid autode vahel. Ja see on siin nii loomulik, mitte selline „taluturism“. Kuna autod maksava siin suurt hinda (keskmiselt nii 10 tuhat meie rahades), siis liiga paljud seda omale lubada ei saagi. Kellel pole ei hobust ega ka autot, seisab tee ääres kupüür näpus ja ootab, et mõni hea kaasmaalane ta auto peale võtab. Elu toimib!

Siin elame ühes roosas casas. Kuubale meeldivad värvid. Ja sambad. Kogu tänav (st. kõik linna tänavad) on täis erivärvilisi kodumajutusi, mida jõudumööda suurendatakse ja tehakse uhkemaks. Veranda peal kiiktoolis mohhitot juues tekkis paratamatult võrdlusmoment Monopoli mänguga – ostad maalapi, ehitad maja, teenid tulu, ehitad suurema maja, teenid suuremat tulu ja ehitad veel suurema maja jne, jne. Muide, mohhiito jaoks käis perepoeg rattaga meile eraldi õhtupimeduses kuskilt värsket piparmünti toomas.

Punane pinnas

Turistiatraktsiooniks valisime omale esimesel päeval siin ligi 10 kilomeetrise juhendatud jalgsimatka Vinalese orus. Sealne kuumus ja kuivus tekitas tunde, et oled kuskile preeriasse sattunud. Kauboimütsidega ratsanikud lassodega, väikesed madalad majakesed haritud põldude vahel, lisaks lõõskava päikese kuumus ja kuivus ning sellest tingitud tohutult tolmune tunne ja olek. Vaated mägedele ja orule olid kõik seda teekonda igatahes väärt. 

Vaade orule

Tubakapõld

Olgugi, et peale rännakut olime üleni punased (ja seda mitte päikesest vaid sellest peenest ja tolmavast punasest pinnasest). Giidi juhtimisel (kelle inglise keel oli puhtamast puhtam, mistõttu tundsin ennast nagu kala vees) käisime nii tubaka- kui kohviistanduses. Sealne pähe õpitud ja kiirelt ette vuristatud tekst ei avaldanud küll mingit muljet. Kuubalt tagasitulles ei taha ju piinlikkusega tunnistada, et ühtegi originaalset Kuuba sigarit pole proovinud. Seda viga me siis ennetasimegi. Naiste reitel seda küll valmis ei rullitud, aga muidu sigar mis sigar. Kohvi maitsesime ka (ei meeldinud) ning väidetavalt väga limiteeritud toodanguga guaavast (?) tehtud rummi. Nagu öeldud – liiga turistikas värk, ei mingit originaalsust ega autentsust.

Kogu see elu on rajatud siin turistide teenendusele, turistidelt kasu lõikamisele. Ei kujuta ettegi, kuidas nad suudavad siin päevast-päeva meiesuguseid taluda. Aga ju meeldib. Raha ma mõtlen.

Teine päev Vinaleses

Ära sea turistlie lõksu üles ja ta tuleb palju parema meelega su juustu sööma. Ehk lugu sellest, kuidas turistid sattusid talumehe juurde, kes oli sõbralik ja sugugi mitte raha peal väljas. Sattusime Rauli valdustele, kuna plaan oli leida üles koobas nimega La Cueva de la Vaca.  Juba värava juures vaatas vastu suurelt tasuta sissepääsust teavitav silt. Mäejalamini oli oma jupp maad astuda ja üles koopasse viiv rada oli üsna järsk ja pigem raskemate killast. Teelistele pakkus vanamees väikese raha eest naturaalseid mahlasid ning  seda teenust kasutasime isegi. Mina jõin klaasikese  värsket sidrunimahla, mis oli otseloomulikult hapu, aga ütlemata hea.  Lisaks koopale sai talumehe maadel vabalt ringi jalutada ja nautida tasuta taluturismi täiel rinnal. Just sellist autentset nagu me taga olemegi otsinud. Mäejalamil võsa vilus kasvas mitu põrsaperekonda. Beebipõssasid patsutasime ja pildistasime kohe mõnuga. Kitskesi väga patsutama ei julgenud minna, kuna mehise habeme ja kurjakuulutavate sarvedega sokuhärrad jälgisid tagareas terasel ilmel me tegevusi. Siiski sain ühe imepehme värse kitselapse kasukat silitada, noorpere oli muust seltskonnast eraldatud ja habemega oht ei ähvardanud kuskiltki poolt. Ma pole ilmselt näinudki enne nii väikest kitsekest, rääkimata siis katsumisest. Ta oli nii pehme!

Teel Rauli juurde

Lisaks loomadele nägime ka taimekasvatust. Jalutasime banaani, mango, laimi ja kes teab veel mis puude vahel. Oleks ma botaanik, loetleks nimekirja pikemaks J Vaid ühe pisikese laimi näppasime puu otsast, rohkem ei söandanud sellist külalislahkust kuritarvitada. Kuidas laim maitses? Pole veel nuga koore sisse löönud, aga kujutan ette, et see on tooremast toorem.

Päeva lõpetuseks saime ka kõhud sealses „kodukohvikus“ täis. Toidu sisust aru saamata, tellisime talu firmaroa ja ühe tortilla (mis lauda tuues osutus omletiks ja mida ma tegelikult ka teadsin, kui ma vaid oma mälu oleks pisutki pingutanud). Majaroog koosnes kahest taldrikust manjokist (?), suurest hunnikust riisist, viilutaud tomatitest soola ja äädikaga ning kausitäiest lihahautisest. Kelle liha see oli, ei tea me siiani. Lepime vaid teadmisega, et see oli maitsev.

Tuleb aga üles tunnistada, et enne seda me siiski ühes tavapärases turistilõksus ka käisime. Mural de la Prehistoria nägime ka küll ilma rahata, aga sellegi poolest on see üks totakas turismiatraktsioon. Kui härra Castro omal ajal selle kaljumaalingu oma kunstimeelsuse tarbeks lasi luua, siis iga linnakülaline võiks vähemalt nii viisakas olla, et korra selle siiski üle vaatab. Nautisin igaljuhul teekonda sinna ja tagasi oluliselt rohkem kui seda suurejoonelist kirjut kaljuseina. Ja mis kõige parem – nii palju lahedaid pilte saab igal sammul!

Kurikuulsal Kuubal

Reisipalavik on tabanud taas!

Olen otsapidi Kuubal, paarikuulise etteteatamise ja ettevalmistamise ajaga.

Esimene auto, mis Havanna lennujaamast väljudes vastu vaatas, oli sinise vilkuriga valge politsei Lada. Õhk oli soe, palmid sahisesid tuules. Tundub mõnus. Samas esimesse „vestlusesse“ asudes tundsin ennast kohutavalt. Ma ei oska ju keelt! Ja nemad siin ei oska minu keelt! Esimeses ehmatuses ei tulnud isegi mitte tervitussõnad kohalikus keeles üle huulte. Kuhu ma küll sattunud olen, millesse ma end mässinud olen? Siiski kokkuleppehinnaga saime taksoga kaubale, et ta meid Havannasse, meie esimesse kodumajutusse viiks. Autoaknast paistsid põllud, istandused, betoonist majad, nõukogude aegsed ehitised (nii mulle tundub). Nautisin Kuuba esmamuljeid, taustaks kõlamas Cheerleader ja Happy koos muude kaasaegsete muusikaüllitistega. Tuju hakkas tõusma, kuni selle hetkeni, kuni taksojuht tahtis veidi juttu puhuda. Taas tabas mind õud – ma ei jää siin ellu. Minu jaoks täiesti harjumatu (ja ebameeldiv), et ma olen nagu kurt-tumm. Ja viipekeeltki ei oska...

Kuuba bandera uhkelt lehvimas

Sättisime end oma toas sisse, päiksekreem peale, suveriided selga ja linnaga tutvuma. Jah, endiselt on tunne – ma ei jää siin ellu. Kaubandus ja toitlustus toimib siin ilmselt stiilis „ma tean kedagi, kes teab kedagi“. Iga ukse taga tundub, et mingisugust pisematsorti äri käib, aga ole mees ja mine uuri. Samahästi võib seal ukse taga olla lihtsalt üks vanaema, kes kodus oma perele süüa teeb. Niiet süüa vist järgmised kolm nädalat eriti ei saa J

Aga autod on siin tõesti vanaaegsed (mitte kõik, otseloomulikult). Aga selle üldistuse võib vist küll teha – kõik oskavad ja remondivadki oma autosid. Inimesed on rahulikud, rahumeelsed. Noored poisid/mehed mingil põhjusel väga metroseksuaalse välimusega.

Esimene jalutuskõik lõppes sellega, et vajusime voodisse ja magasime ligi 12 tundi, nägemata ei õhtusööki, päikeseloojangut, ööelu ega midagi muud peale oma närviliste unenägude.

Hommikul kohaliku aja järgi kell 4 juba luugid lahti, valmis minema uutesse katsumustesse. Me saame hakkama. Äkki.....

Teine päev Havannas

Usalda elu ja asjad lahenevad iseenesest. Hommikul ilmus välja inglise keelt kõnelev peretütar, tänu kellele saime paar murepunkti lahendatud – kus vahetada omale kohalikku raha ja mil moel ennast transportida järgmisesse sihtpunkti.

Raha saime vahetatud, kogedes ka kohaliku kultuurivõlu – järjekord pangauksest poolde tänavasse. Rahakott pole kunagi varem nii punnis olnud. Sellegipoolest, oleme ennast teatud kohtades sunnitud tundma maksujõuetutena. Teadupärast on Kuubal kaks valuutat – moneda national (raha kohalikele) ja turistiraha, ehk konventeeritav peeso. Meil seda kohalikku raha pole, ega eriti pole ka aimu, kust seda saama peaks (ja tegelikult me reeglite järgi ei peakski saama...). Seega kohaliku jäätisevabriku välikohvikust meid suunati vastavate vahendite puudumise tõttu „turistialasse“, kus hinnad paraku numbrilises mõttes pisut suuremad, kuid väärtuse tõttu veelgi krõbedamad. Turismirassisim J

Kui turist, siis turist. Viisime oma turistirahad siis Havanna vanalinna. Hooneid on hakatud otsast renoveerima ja linnavaated annavad aimu sellest, kui suursugune ja uhke see linn omal ajal on olnud.

Trepiäri

Tüüpilisele postkaardipildile kohaselt liiguvadki tänavatel uhked ja läikima löödud vanad ameerika autod ja hobukaarikud. Söögikohtades mängivad pillimehed stereotüüpset Kuuba muusikat. Suveniiripoekesed ja välikohvikud, restoranid – kõik turistidele. Aga kohalikust elust on see pisut liiga kaugel.

Välgumihkliparandus

Keskmine Kuubalane siin Havannas on rajanud endale mingisuguse „äri“, mida enamasti aetakse elutoaaknast-uksest või otse tänaval. Kes müüb akna peal potte-panne ja patareisid, kes aga juhtmeid ja svamme. Mõni müüb trepi peal kilekotte ja paari pakki spagette, mõni aga ukseavas peotäit rinnahoidjaid. Tänavakaupmees pakub banaani ja tikke,  teine jällegi tuutu sisse keeratud popkorni. Aga kerjuseid on näha vaid üksikuid, kõik toimetavad ja teenivad ausat raha. J

Lõpetuseks - traditsioonid on visad murduma ja juba teisel päeval kohtasime oma reisil kodumaalasi. Otseloomulikult tegime kiirelt minekut, ilma viisaka tervitusetagi. Küll aga vahetasime mõtteid kahe lõunanaabrist noormehega, kes kahtlustasid esialgu, et meiegi oleme lätakad. Tänava siginas-saginas on esimese hooga raske aru saada – eriti kui mõlemad osapooled jäävad kiirelt tasa, kui hakkab tunduma, et tegu võib olla samarahvuslasega. Kummalised need baltimaalased. Ma ise ka sealhulgas.

Tasuta asju pole olemas

Tasuta asju pole olemas, aga odavalt saab läbi aetud küll. Viimaste puhkepäevade puhul otsustasime oma ausalt välja teenitud puhkuserahasid kulutada. Alustasime eile järjekordse ostlemisega. Mõlemad ostsime omale ühed plätud. Mina oleks kangesti tahtnud endale neid veel ja veel osta, aga täpselt sama jutt nagu eelnevalt – mul on hiiglase jalg nende mõistes. Valdav enamus 34-37 naiste jalanõud. Ja lisaks sellele ei kattu nende suurused kohe mitte üldse meie omadega. Mina ostsin lõpuks omale nr 40 plätud (esimest korda elus) ja isegi neid vaadates mõtlen, et suts võiksid veel suuremad olla. Ja sellist varbavahede valikut ma pole veel kuskil kohanud, mitu vahekäiku täis, üks ilusam kui teine. Hinnad vahemikus 1-2 euri. Promoga ostes saad 3 paari 1,5 euri. Nojah.. Ja palju meie jalavarjud seal kodumaal maksidki? Ja see kuidas need inimesed siin oma varbavahedes elavad, puhta imetlusväärne, jooksevad ja ujuvad kõigele muule tavapärasele lisaks.

Jalanõusid valida oli ka muidugi omaette huvitav kogemus. Nimelt enne poodi minekut „sundis“ mu meespool mind maitsma mingisugust kohalikku veiseliha-luuüdi suppi. Ja poole kingaproovimise pealt andis kõht kahtlaseid signaale. Kiiruga vetsuotsingutele suundudes tuulasin ruttu käekotis, lootuses leida paberit (mida loomulikult seal ei olnud ja ka vetsus mitte), õnneks üks suvaline smuuti putka mulle siiski viisaka palumise peale salvrätte loovutas. Okei, vetsuseiklused õnnelikult möödas sai rahulikult edasi poodelda. Ostsime ka nagu asju, aga raha justkui ei tahtnud kuluda. Riideid me seekord ei ostnud, küll aga nägin huvitavat kampaaniasilti meeste särkide – 2 särki 250 PHP, ekstra 20 eest saab 2XL särgi J

Tänava äärest ostsime tädikese käest banaani ka. Kolm banaani maksab 5 PHP, ehk siis sisuliselt mitte midagi. Aga kuna banaanist üksi ei ela, käsisime täna ühes uhkemat sorti hotelli restoranis krabi söömas. Taldrikul olid ilusad võised krabid (2tk) ja seda vaid naeruväärse 7 euro eest. Nojah, Eesti saad selle eest krabilõhna restoranis nuusutada.

Mis on kallis (kohalikke hindasid arvestades), on kohv. Aga kui kuskil ikka pärsi kohvi pakutakse, siis seda me kindlasti ka joome. Sest kohalikud peavad ka 3in1 kohvi imepäraselt heaks joogiks. Meie mitte...

Aga selle eest on õlu odav. Hind kõigub seal ühe kodumaise mündi juures. Ja kui juhtub veel happy hour olema, siis... ajab ikka jooma küll.

Täna tegime spa-päeva. Aasiasse tulles ega vist sellest mööda ei pääse. Mis ma siis täna 19 euro eest sain? Tunniajase üle keha massaazi, jalaspaa, pediküüri ja maniküüri. Pole paha, ma leian!

Ilus kolmerattaline

Kõikide nende tegevuste vahel (kui jalad enam ei viitsi tuiata) saab endale palgata kohaliku „takso“ ehk tricycle. Ja sõit selle avatud mottorratas-autoga maksab vaid 1 euro. Eks nad muidugi näevad välja suhteliselt ausõnapeal sõitvad masinad... Ühe ilusa roosa leidsin ka linnatänavatelt :) Ja see on tõesti vast parima kvaliteediga mida olen kohanud.

Ja samal ajal kui meie suure hoolega kulutame ja kulutame, elab kohalik siiski üsna kehvasti. Ja siis sa lähed kohalikku memoriaali ja lihtsalt vaatad ja imestad. Seal on mingisugused koorekihi perekonnad lasknud endale elujärgseks puhkepaigaks ehitada minivillad. 

Kodud peale surma

Valdav enamus kohalikke ei saa elu jooksul pooltki (ega ka veeranditki) sellist luksust lubada. Aga neil on sel lausa „elutoad“ koos laudade, diivanite, toolidega... Kummastav vaatepilt. Selline see eluolu siin on, äärmusest äärmusesse.

Ja ongi lõpp minu Palawaniga... Homme hommikul lendame tagasi Manilasse, et siis ülehomme juba kodupoole teele asuda. Ootan siis kõiki suure plakati ja lillekimpudega vastu, nagu filmis või nii...

Ringreisitamine

Palawanil asub maaalune jõgi, mis on lisatud ka uude maailmaimede nimistusse. Suures osas on seevist veel avastamata ja vallutama, kuid esimesed 4,5 km on põhimõtteliselt paadiga läbitavad. Turistidele näidatakse sellest vähem kui 2 km. See on küll tohutu turistimagnet ja üle lahe käiv paadiliiklus on vast võrreldav tavaise trammiliiniga. Aga ära me käisime ja rahule jäime ka.

Sissekäik koopasse asub seal, kust paat väljub

Pisikese paadiga viidi meid koopasse, kõrvus klapid millest tuli terve sõidu ajal vahetpidamata juttu. Nad üritavad hoida seal maksimaalset vaikust, et mitte häirida sealseid elanikke. Ainuke valgusallikas oli paadimehe pealamp, millega ta siis näitas meile erinevaid kivimürakaid, mis kunagi hiiglama ammu on tekkinud. Lagi oli rippuvaid nahkhiiri täis ja ühte maduussi nägime ka. Õnneks ta ei tahtnud paati ronida. Väga looduslik ja inimese poolt rikkumata jõgi ja koobas. Erinevalt Euroopa omadest (mida ma olen külastanud), mis on ülevalgustatud, radu täis ehitatud, ära sildistatud jne.

Maaaluse jõe tuuril kohtasime ühte Hawailastest vanapaari, kes käisid suvel Tallinnas. Ja lisaks sellele, et seal oli ilus, mäletavad nad seda, et eestlased pidutsesid oma olümpialt saadud medali pärast. Ja mitte ainult – me olevat seal kodumaal olnud õnnelikumad rohkem isegi selle üle, et lõunanaabritest lätlased koju medalit ei viinud.

Õhtul tegime veel ühe organiseeritud ringreisi. See toimus pimedas õhtul mangroovimetsaga ääristatud jõel, vaadeldes neid helendavaid putukaid (firefly). Paistsid täpselt nagu valgete jõulutuledega kaunistatud puud seal kaldal. Ma sisimas lootsin, et nad ikka tiirutavad jõe kohal ja ümber meie peade, aga kahjuks püsisid nad turvaliselt oma oksakeste peal. Ka selle paadi peal vestlesime veel ühe paariga, kes olid meie pealinnas käinud. Kodumaa annab märku igal sammul J El Nidos nägime ühe söögikoha seinal isegi sini-must-valget lippu raamituna!

Vaid 9000 km vaja lennata ja olemegi tagasi kodus. Aga enne veel puhkame kiiruga paar päeva!

It's more fun in Philippines

Viimati justkui mainisin, et aastavahetuse veedame merel. Laevale me läksime. Aga tulime sealt juba samal päeval ära, kuna see mida reklaamiti, ei läinud sugugi kokku reaalsusega. Selleks, et see merereis vastu pidada oleks ma pidanud olma kas merelõvi või hüljes (üks ujumine ja snorgeldamine ajas teist taga). Kuivõrd minust aga meremeest ei saa, tulime maapeale tagasi. Vähemalt nägime paari suurt sisalikku ühel nendest kaljusaarte randadel jalutamas.

El Nidos maabudes olime kodutud. Seega esimene tuba, mida pakuti, tuli vastu võtta. Aastavahetuse paiku just liiga lootusrikka näoga ei tasu majutust otsida. Õhtul saime oma järgmise majutusasutusega kaubale, et võtavad  meid ühe öö varem vastu ja saadavad meile isegi transpordi vastu (raha eest, aga siiski). Transporti mingil kummalisel põhjusel ei tulnud. Seega saime väikeses transformeri kastiautos tund aega vurada. Ja kui ma ütlen kastiautos, siis ma mõtlen auto kastis. Aga väga äge oli! Hea tunne oli sellest turistimekast välja saada. Lootused-ootused olid suured.

Aastavahetus oli meil väga rahulik ja tagasihoidlik. Kohalikud panid pidu, ei tekkinud tunnet et tahaks sekka minna. Hommikul ärgates olime suhteliselt väsinud,sest elektrgeneraator huugas terve öö suht maja taga ja voodi oli pisikesi sipelgaid täis. Ja päevased liivakärbeste punnid sügelesid hullupööra – hirmsad väikesed vereimejad, keda sa ei näegi mitte ja pärast oled ülekere auklik.

 Ja ega päeval siis ka ei saanud rahulikult puhata – teenendav personal koos muude kohalike külajüridega parandasid seal pead (ja pakkusid meilegi kes-teab-mis jooki. Keeldusime viisakalt...). Terve päev oli elu justkui Karaoke baaris. Ja kui ma siin mingi hetk mainisin, et Filipiinod oskavad kõik laulda, siis selle saare (koha?) kohta see ei kehti kohe kindlasti mitte! Käisime väiksel jalutuskäigul, tagasi tulles olime otsustanud, et sinna kauemaks jääda väga hing ei ihka. Küsisime millal ja kuidas saab sealt esimesel võimalusel minema. Lubati meiele transporti, mis pidavat saabuma järgmisel hommikul vahemikus 7-7.30. Selge, sobib! Pakkisime asjad kokku ja läksime naaberhotelli aega veetma ja nautima seda aega, mis me olime sunnitud seal veel olema. Naabrite juures olid väga head toidud, viisakas teenendus ja mis kõige tähtsam  - wifi J Õhtusöögi ajal olid enamus meie majutusasutuse inimesi kohal ja keegi viskas veel nalja – and this says nothing about our kitchen (ja see ei ütle midagi meie köögi kohta).

Hommikul suure õhinaga olime juba enne 7-t valmis. Selgus, et pea kogu rahvas lahkub. Kokku kümnekesi ootasime oma päästekaarikut. Kell läks... Mõni inimene muutus juba närviliseks, sest neil oli oht jääda oma ühendusbussidest ja seejärel oma lendudest maha. Kell hakkas 8 saama. Küsimuse peale, millal meie minibuss saabub, vastati – 7.30. Selge! Tegelikkuses saabus ta alles 8.30. Aga ega see siis ei tähenda, et me liikuma saime. Suure vaevaga pressiti need 2 inimest peale, kellel oli oht lendudest maha jääda. Ülejäänud jäid nõutult käsi laiutama. Organisaator tädi vabandas ja ütles, et ta ei tea, miks buss täis on. Ta arvas, et et ei pea broneerima ja mahume kõik, aga nii palju külalisi on aastavahetusel hotellides.... Kolmveerand tundi möödus ja lõpuks suutis ta ka meile ülejäänutele mingisugsegi minibussi organiseerida (ja „mõned“ kohalikest reisikaaslased). 15 istekohal istus kokku ühel hetkel 19 inimest. Ja see pole sõit kesklinnast Mustamäele vms. Tegemist on siiski 6 tunnise teekonnaga. Ja kohalikud ei kannata ikka kohe üldse sõitu – vaevalt 10 minutit oli möödas kui juba bussis hõljusid ringi mentoolilõhnad ning istuti ootevalmislt rohelised kotikesed pihus.

Poole tee peal (?!?) hakkas juht meid kahte süüdistama selles, et me pole maksnud sõidu eest ja me mingu üldse välja omale uut bussi otsima. Meil vajus karp lahti ja vaidlesime mõnda aega, et hommkul justkui hotellis maksime ja topelt pole küll plaanis seda teha. Juht istus vihasena rooli ja mina valmistusin terve edasise tee ennast vaimselt ette korralikuks sõnasõjaks. Õnneks sai juht kohale jõudes hotelliorganisaatortädi telefonitsi kätte ja käik laabus, surusime kätt ja igaüks läks oma teed. Tagasi Puerto Princesas... Nagu kodus, ausalt. Tuttav ja mõnus.  See viimane nädal on olnud ikka hullumeelne. Üks jama ajab teist taga. Aga ega enam hullemaks minna ei saa ju J Nii me peale igat juhtumist üksteisele ütleme...

Nagu kohalikud ise ütlevad – Its more fun in Philippines (Filipiinidel on rohkem lõbus). Turist (sh ka meie) oleme seda hakanud kasutama aga pigem sarkastilise tooniga. Aga naudime endiselt! Kuigi vaikelt hakkab juba koduigatsus ka tekkima.