Vaimne puhkus

Senini suurim leid

Näidake meile, kuspool on meri ja meie raudkindlalt läheme vaatame, kuhu see rannaäär viib. Ligi 2 tundi kondasime vaheldumisi liiva ja kivirannal. Korjasime uhkeid karpe (mõned pidime kahjuks maha jätma, sest kaalusid oma kilojagu), uurisime rannale uhutud koralle (millest üks oli väga uhke leid – nagu tasapinnaline puuvõra, kõrgusesks vähemalt 30 cm), jälgisime krabide toimetamisi (kes külgepidi meie eest põgenevad), vaatasime milliseid moodsaid uusi kodasid erakvähid olid omale soetanud... Ilm oli mõnus, nautisime vaateid merele, kus möllasid suured helesinised kaardus lained, taamal mäed, palmid, mahe tuuleke ja kohtamata selle kõige keskel mitte ainsatki inimest! Ühel hetkel keerasime otsa ringi ja eemal märkasime inimesi rannal. Ise viskasime veel nalja, et peaasi et inimsööjad ei ole. Meie üllatuseks tuli aga välja, et need on meie oma puhkekodu kaks töölist. Nad ütlesid, et nad olid hakanud muretsema, et me nii kaugele oleme jalutanud, aeg aina kulub ja meid ikka tagasi pole. Väga kena igatahes! Niiet meie pärast muretseda pole tarvis, silm hoitakse keanasti peal.

Mõistes, et me sellised pisut loodusefanatid oleme, kutsus üks meestest meid vaatama merekilpkonna munade haudeplatsi. Võrkaiaga piiratud ala, kus oli kolm munakurna maetud. Jaanuaris pidavat konnakesed kooruma ja siis saavad minna suurde merre suplema. Senikaua saavad turvalises pelgupaigas oma munakese sees areneda. Uskumatu, et minu jalakesed on kõndinud samal liival, kus on patseerinud merekilpokonn ja sinna lausa munenud!! Seda imekaunist loomakest kohata vabas looduses on vast üks mu suurimaid unistusi. Äkki see juhtb? Juba sel reisil? Kes teab... Kui tahan, siis saan mida tahan!

Ja nii need päevad meil siin kulgevadki. Naudime vaateid, hõljume helesinises vees, joome rannatoolidel värskest kookosvett otse pähklist, imetleme päikeseloojangut kuni... ühel hetkel kõlab kõrvus muusika (mis annab märku generaatori käimapanekust) ning käsi haarab kiirelt nutika järgi, et saaks viia end kurssi mujal maailmas toimuvaga. Ja kuna seal ka tegelikult mitte midagi ei toimu (vaid söömaorgiate pildid), oleme lihtsalt õnnelikud, et sel aastal vast pääseme holiday weight’st.

Selle kõige peale võtame ühe külma dušši (sest sooja pole ju võtta) ja asume õhtusööki ootama. Ei tea, kas täna ka riisi saab? Siinse seitsme toidukorra kohta pole taldrikult see veel kordagi puudunud. Aga ma ei kurda J Keha ja vaim puhkavad hoolega.