Minu Manila

Kael õieli tueb kogu aeg käia

10 tundi lendu ja olengi Aasias. Nii ma otsustasin Frankfurdis lennuki peale istudes. Minu kõrvele istusid kaks kõhnemapoolset aasia kutti, niiet vähemalt oli ruumi olla ja õhku hingata. Hommikul avastasin, et minu pinginaabril on Filippiini pass. Uurisin kohe, kas ta läheb Manilasse. Seega sain ennast talle sappa haakida ja ta juhatas mu kenasti kohale. Läks õnneks. Ja olengi siin oma uues kodus!

Hommikul ma ennast üles ei saanud. Minu keha elab siiski veel 6h varasemas ajas. Ja eks me läksime üsna hilja magama ka. Kui ma õhtul kohale jõudsin, käisme väljas einestamas ja õlut joomas.

Seitse raha

Neli õlut ja suupistete valik oli kokku vaid 7eurot (koos teenindustasuga). Pole paha, miks mitte nii elalda. Aga teglikult on siin ju hoopis peesod. Ja neid peab rahakott pungis olema, sest iga euro on võrdväärne ligikaudu 50 peesoga.

Pealelõunat lõpuks sundisin ennast voodist välja ja läksin lähitänavatele jalutama. Kaugele minna ei julge, kindlasti eksin ära. Suurlinn ikkagi. Iga tänavanurga peal vaatan pingsa pilguga üle kõik asutused ja hooned, et hiljem teaks kust ma tulnud olen. Teadagi, ma ju super orienteeruja (Loe: äraeksija)

Kuri vihmapilv

Ega mul midagi asjalikku täna polegi öelda. Mõne tunni sain väljas olla, siis hakkas hullupööra vihma lahmama. Aga selle mõne tunni jooksul kogesin, et siin on soe ja niiske, üsna vähe õhku aga inimesed on maru sõbralikud. Nii paljud naeratavad ja tervitavad, eriti politseinikud. Keda on tänaval üsna palju ja nad liiguvad ringi  automaatidega.

Rikasterajooni linnapilt

Eile, kui küsisin, kas siin mõni hea vaatekoht ka on, vastati mulle – ma pole turist, ma elan siin! Eks siis pean ise avastama. Mõne kõrgema koha/hoone tahaks vallutada ja vaadata sellele eluolule siin ülevalt alla. Mina siiski olen ju turist.

Tahtsingi lihtsalt öelda, et ma olen kohal. Ja kui oma kahtlase kliimaga kodumaal suutsin siiani terve olla, siis siin soojal maal on mul hoobilt kurk valus ja kuri köha kimbutab.