Soomaa vallutused

Suured loodusesõbrad nagu me oleme, Soomaast oleme senini vaid und näinud. Hea küll, pisut siiski liialdan. Riisa õpperajal oleme käinud rabalõhnasid nuusutamas. Kuid kogu ülejäänud Soomaa - oma aus ja hiilguses - olime jätnud justnimelt möödunud nädalavahetusse.

Esimene peatus oligi Ingatsi õpperada, mis oli küll põhimõtteliselt suletud, kuid omal vastutusel tohtis siiski käia. Ei kirsiseiklusi takista miski, seega läbisime kõigele vaatamata selle kehvavõitu ja lagunenud raja et jõuda Kuresoo rabasse.

Kuresoo

Esimese hooga tundus suhteliselt igav raba, kui vaatetornist paistsid silmapiirini ulatuv lame maastik ja kidurad männid. Raja lõpus ootasid aga kaunid järvekesed. Niiet oli ikkagi väärt kõmpimist :)

Järgmiseks võtsime ette kopraraja, mis oli kohe Soomaa looduskeskuse juures. Koprad ise olid otseloomulikult ammugi sealt juba ära kolinud, aga jälgi olid nad hoolega maha jätnud. Näritud kännud püsti, jõgi puid täis jne. Samas olen kobraste elutööd ennegi näinud, niiet liiga suurt ahhaa efekti ei tulnud... Aga tore oli ikka!

Uus sihtpunt oli Öördi rabajärv ja sinna viiv õpperada. Järveni viiv tee oli üsna vettinud ja päris kuiva jalaga kohale ei jõudnud. Aga järvekaldale jõudes päike paistis, puhus mõnus tuuleke, rabalõhnad hõljusid, vesi sillerdas... Täielik nauding! Peesitasime seal mõnuga...

Öördi sillerdav pind

Ühe ilusa bokeh pildi sain ka järvekaldal purki püütud (ise olen vähamalt õnnelik :))

Nojah, aga selleks ajaks olime ilmselgelt juba niipalju samme kogunud, et kiiremas korras oli vaja leida üks lõkkekoht ja vorstid tulele visata. Esimeses väljavalitud kohas oli kole palju rahvast, aga Oksa lõkkekoht oli valmis meid mõnusasti toitlustama.

Ja ühe matka jõudsime nibin-nabin veel enne pimedat läbi teha, nimelt Hüpassaare õppearajal. Väga kaunite laugastega raba igatahes!

Hüpassaare

Pidime selle üsna tempoka kõnniga läbima ja paraku aega pikalt imetleda polnud. Lihtsalt pimeda kätte oleksime jäänud (viimane kilomeetrike tuli läbi metsa kõndida). Raja lõpus ootasid meid lambakesed, kes küll hakkasid just lauta magama sättima, aga mõni siiski võttis vaevaks tulla meid tervitama. Üli-mega-armsad paksukesed ikka :)

Autosse istusimegi juba pimedas, sõitsime Loodi loodusparki ööbima. Jah, me endiselt telgime autos! Aga hommikul ärgata kauni järve kaldal ja kohe asuda matkateele, pole ka paha mõte.

Loodi paisjärv

Ühesõnaga, hommikul varakult läksime "mägedesse" matkama. Unise pea ja tüha kõhuga polnud see sugugi lihtne rada. Aga kui nimi on teekonnal põrguoru matkarada, siis ega sealt midagi roosilist vist polegi oodata. Põhiatraktsioon oli rajal nn Loodi põrgu, mis kujutas endast liivakiviplajandit (oluliselt suurem, kui pildilt näib) kus voolas allikaline oja/jõgi.

Loodi põrgu

Lisaks läbisime kiiruga veel Sinialliku matkaraja ja vaatasime üle tolle allika, mis pidi väidetavalt nii-nii sinine olema. Ei tea, kas meie olime värvipimedad või lihtsalt pimedad, aga ei mingit sinist tooni ei märganud me mitte. 

Lõpetuseks võin öelda, et mitte ainult meie jalad polnud peale neid matku läbi vaid ka auto rehvid olid omadega täitsa läbi. Tõime oma Supsu tagasi linna ja nüüd tema eest kantakse hoolt ilusti-kenasti ja meie peame kuidagi ellu jääma ilma temata....

Aga me kohtume õige pea taas!