Ringreisitamine

Palawanil asub maaalune jõgi, mis on lisatud ka uude maailmaimede nimistusse. Suures osas on seevist veel avastamata ja vallutama, kuid esimesed 4,5 km on põhimõtteliselt paadiga läbitavad. Turistidele näidatakse sellest vähem kui 2 km. See on küll tohutu turistimagnet ja üle lahe käiv paadiliiklus on vast võrreldav tavaise trammiliiniga. Aga ära me käisime ja rahule jäime ka.

Sissekäik koopasse asub seal, kust paat väljub

Pisikese paadiga viidi meid koopasse, kõrvus klapid millest tuli terve sõidu ajal vahetpidamata juttu. Nad üritavad hoida seal maksimaalset vaikust, et mitte häirida sealseid elanikke. Ainuke valgusallikas oli paadimehe pealamp, millega ta siis näitas meile erinevaid kivimürakaid, mis kunagi hiiglama ammu on tekkinud. Lagi oli rippuvaid nahkhiiri täis ja ühte maduussi nägime ka. Õnneks ta ei tahtnud paati ronida. Väga looduslik ja inimese poolt rikkumata jõgi ja koobas. Erinevalt Euroopa omadest (mida ma olen külastanud), mis on ülevalgustatud, radu täis ehitatud, ära sildistatud jne.

Maaaluse jõe tuuril kohtasime ühte Hawailastest vanapaari, kes käisid suvel Tallinnas. Ja lisaks sellele, et seal oli ilus, mäletavad nad seda, et eestlased pidutsesid oma olümpialt saadud medali pärast. Ja mitte ainult – me olevat seal kodumaal olnud õnnelikumad rohkem isegi selle üle, et lõunanaabritest lätlased koju medalit ei viinud.

Õhtul tegime veel ühe organiseeritud ringreisi. See toimus pimedas õhtul mangroovimetsaga ääristatud jõel, vaadeldes neid helendavaid putukaid (firefly). Paistsid täpselt nagu valgete jõulutuledega kaunistatud puud seal kaldal. Ma sisimas lootsin, et nad ikka tiirutavad jõe kohal ja ümber meie peade, aga kahjuks püsisid nad turvaliselt oma oksakeste peal. Ka selle paadi peal vestlesime veel ühe paariga, kes olid meie pealinnas käinud. Kodumaa annab märku igal sammul J El Nidos nägime ühe söögikoha seinal isegi sini-must-valget lippu raamituna!

Vaid 9000 km vaja lennata ja olemegi tagasi kodus. Aga enne veel puhkame kiiruga paar päeva!