Vinales (nagu Läänes)

Elanikke 27 tuhat, koos turistidega 50 tuhat. Sellisesse linnakesse oleme sattunud. Teekond siia just liiga suuri elamusi ei pakkunud, maalapid olid kõik väga hõredalt asustatud ja loodus ei midagiütlev. Karjakasvatus paistis olema selline Matsalu tüüpi, kus loomad jalutavad omapäi võserikes ja naudivad elukest täiel rinnal. Sealt see magus piim siis tulebki. Aga vaatamata sellele, et põllumajandus ja karjakasvatus on täies hoos, jäi mulle silma selle kahesaja kilomeetri jooksul vaid üks traktor. Ja seegi mitte selline sinine ja vanaaegne nagu võiks arvata, vaid hoopis uus uhkemat sorti roheline. Uus kogemus oli näha kullide parvesid liuglemas maastiku kohal (loen omavoliliselt parveks juba üle kümne linnu korraga). Hiljem selgus, et need polegi mitte kullid vaid mingit väikest sorti raisakotkad.

Harjumatu ja samas äge oli näha täiesti võrdväärse liikumisvahendina hobu-vankreid autode vahel. Ja see on siin nii loomulik, mitte selline „taluturism“. Kuna autod maksava siin suurt hinda (keskmiselt nii 10 tuhat meie rahades), siis liiga paljud seda omale lubada ei saagi. Kellel pole ei hobust ega ka autot, seisab tee ääres kupüür näpus ja ootab, et mõni hea kaasmaalane ta auto peale võtab. Elu toimib!

Siin elame ühes roosas casas. Kuubale meeldivad värvid. Ja sambad. Kogu tänav (st. kõik linna tänavad) on täis erivärvilisi kodumajutusi, mida jõudumööda suurendatakse ja tehakse uhkemaks. Veranda peal kiiktoolis mohhitot juues tekkis paratamatult võrdlusmoment Monopoli mänguga – ostad maalapi, ehitad maja, teenid tulu, ehitad suurema maja, teenid suuremat tulu ja ehitad veel suurema maja jne, jne. Muide, mohhiito jaoks käis perepoeg rattaga meile eraldi õhtupimeduses kuskilt värsket piparmünti toomas.

Punane pinnas

Turistiatraktsiooniks valisime omale esimesel päeval siin ligi 10 kilomeetrise juhendatud jalgsimatka Vinalese orus. Sealne kuumus ja kuivus tekitas tunde, et oled kuskile preeriasse sattunud. Kauboimütsidega ratsanikud lassodega, väikesed madalad majakesed haritud põldude vahel, lisaks lõõskava päikese kuumus ja kuivus ning sellest tingitud tohutult tolmune tunne ja olek. Vaated mägedele ja orule olid kõik seda teekonda igatahes väärt. 

Vaade orule

Tubakapõld

Olgugi, et peale rännakut olime üleni punased (ja seda mitte päikesest vaid sellest peenest ja tolmavast punasest pinnasest). Giidi juhtimisel (kelle inglise keel oli puhtamast puhtam, mistõttu tundsin ennast nagu kala vees) käisime nii tubaka- kui kohviistanduses. Sealne pähe õpitud ja kiirelt ette vuristatud tekst ei avaldanud küll mingit muljet. Kuubalt tagasitulles ei taha ju piinlikkusega tunnistada, et ühtegi originaalset Kuuba sigarit pole proovinud. Seda viga me siis ennetasimegi. Naiste reitel seda küll valmis ei rullitud, aga muidu sigar mis sigar. Kohvi maitsesime ka (ei meeldinud) ning väidetavalt väga limiteeritud toodanguga guaavast (?) tehtud rummi. Nagu öeldud – liiga turistikas värk, ei mingit originaalsust ega autentsust.

Kogu see elu on rajatud siin turistide teenendusele, turistidelt kasu lõikamisele. Ei kujuta ettegi, kuidas nad suudavad siin päevast-päeva meiesuguseid taluda. Aga ju meeldib. Raha ma mõtlen.

Teine päev Vinaleses

Ära sea turistlie lõksu üles ja ta tuleb palju parema meelega su juustu sööma. Ehk lugu sellest, kuidas turistid sattusid talumehe juurde, kes oli sõbralik ja sugugi mitte raha peal väljas. Sattusime Rauli valdustele, kuna plaan oli leida üles koobas nimega La Cueva de la Vaca.  Juba värava juures vaatas vastu suurelt tasuta sissepääsust teavitav silt. Mäejalamini oli oma jupp maad astuda ja üles koopasse viiv rada oli üsna järsk ja pigem raskemate killast. Teelistele pakkus vanamees väikese raha eest naturaalseid mahlasid ning  seda teenust kasutasime isegi. Mina jõin klaasikese  värsket sidrunimahla, mis oli otseloomulikult hapu, aga ütlemata hea.  Lisaks koopale sai talumehe maadel vabalt ringi jalutada ja nautida tasuta taluturismi täiel rinnal. Just sellist autentset nagu me taga olemegi otsinud. Mäejalamil võsa vilus kasvas mitu põrsaperekonda. Beebipõssasid patsutasime ja pildistasime kohe mõnuga. Kitskesi väga patsutama ei julgenud minna, kuna mehise habeme ja kurjakuulutavate sarvedega sokuhärrad jälgisid tagareas terasel ilmel me tegevusi. Siiski sain ühe imepehme värse kitselapse kasukat silitada, noorpere oli muust seltskonnast eraldatud ja habemega oht ei ähvardanud kuskiltki poolt. Ma pole ilmselt näinudki enne nii väikest kitsekest, rääkimata siis katsumisest. Ta oli nii pehme!

Teel Rauli juurde

Lisaks loomadele nägime ka taimekasvatust. Jalutasime banaani, mango, laimi ja kes teab veel mis puude vahel. Oleks ma botaanik, loetleks nimekirja pikemaks J Vaid ühe pisikese laimi näppasime puu otsast, rohkem ei söandanud sellist külalislahkust kuritarvitada. Kuidas laim maitses? Pole veel nuga koore sisse löönud, aga kujutan ette, et see on tooremast toorem.

Päeva lõpetuseks saime ka kõhud sealses „kodukohvikus“ täis. Toidu sisust aru saamata, tellisime talu firmaroa ja ühe tortilla (mis lauda tuues osutus omletiks ja mida ma tegelikult ka teadsin, kui ma vaid oma mälu oleks pisutki pingutanud). Majaroog koosnes kahest taldrikust manjokist (?), suurest hunnikust riisist, viilutaud tomatitest soola ja äädikaga ning kausitäiest lihahautisest. Kelle liha see oli, ei tea me siiani. Lepime vaid teadmisega, et see oli maitsev.

Tuleb aga üles tunnistada, et enne seda me siiski ühes tavapärases turistilõksus ka käisime. Mural de la Prehistoria nägime ka küll ilma rahata, aga sellegi poolest on see üks totakas turismiatraktsioon. Kui härra Castro omal ajal selle kaljumaalingu oma kunstimeelsuse tarbeks lasi luua, siis iga linnakülaline võiks vähemalt nii viisakas olla, et korra selle siiski üle vaatab. Nautisin igaljuhul teekonda sinna ja tagasi oluliselt rohkem kui seda suurejoonelist kirjut kaljuseina. Ja mis kõige parem – nii palju lahedaid pilte saab igal sammul!