Tsehhoslovakkia poole teel

Eile hommikul olime veel kodus. Ja sama päeva viimastel minutitel juba paarkümmend kilomeetrit enam kui tuhande kilomeetri kaugusel Lublinis, Poolas. Sattusime ilmselgelt päikesejahil omadega hoogu. Eestisse suvi pole jõudnud, tulime vaatama, kus ta küll viibib. Paraku otsimistulemused jäid kesiseks, kuna 20 kraadini ei küündinud soojusenäitajad kogu eilse päeva jooksul. Ja suur enamus teest tuli autokojameestel meile läbi vihma nähtavust toota. Milline suvi!

Viimased tunnid liiklesime eile pimedas, mistõttu hommikuks panin mõningad lootusekiired ootele, et äkki on akna taga juba mägedevaated ootamas. Pidin kahjuks pettuma. Kõik oli ikka samasugune lame maa.

Täna õhtuks siiski jõudsime Tatratesse. Siia Slovakkiasse - vihmaparadiisi. Viimane kord siin olles, põgenesime siit kiiruga peaasjalikult just lakkamatu vihma eest ning ka seekord niipea kui olime jõudnud piirilähistele, hakkas aga kallama. Ja umbes nii me siia tudukohta jõudsimegi:

Aga vähemalt saime päeval nautida päikest ja sooja. Niivõrd kuivõrd.... Sest ligi 2 tundi kõige ilsamast päevast veetsime ligi 100 m sügavusel maa sees. Eelmisel Euroreisil külastamata jäänud soolakaevandus jäi seekord siiski plaanipäraselt teele. Oli nagu kah. Teist korda uuesti ei läheks, ühekordse külastuse mõttes aga tore küll. Kui muidu muuseumides on pigem keelatud asjade katumine, siis siin julgustati turiste seinu lausa lakkuma. Ei ole tarvis mulle sellist ettepanekut kaks korda teha. Eks ikka proovisin ära. Homme tahame ka minna maa alla. Soola asemel jääd limpsima.

Aga enne sooja teki alla tuttu! Keha on juba mõnusalt soe, sest niipea kui perenaine meile toa kätte oli näidanud, võttis kapist pitsid, valas pirnimaitselist tervitusnapsi täis ja sõnas vene keeles – terviseks! Mis seal ikka, pitsi ju sülitama (ega ka külalislahkuse peale) ei hakka. Põhjani! Tädi pani kohe uue lonksu meile hakkama. Põhjani! Head ööd!