Playa Larga, also known as Long Beach

Suurte ootuste ja lootustega hakkasime varahommikul oma käesoleva reisi esimese rannapuhkuse suunas sõitma. Lõpuks ometi saab ujuda, lõpuks ometi Kariibimere valgel liival jalutada ja ehk esmakordselt vabas looduses üht ebaloomulikult roosat lindu kohata. Sai ju ometi nende linnukeste tarbeks spetsiaalselt reisile kaasa ostetud binokkel. Samas, kõiki mune pole me ühte korvi asetanud ja kui siin flamingosid ei ole, on paar kohta veel soolas.

Aga tegelikkus ei vastanud meie kurvstuseks kohe kuidagi ootustele. Playa Larga on üks räpakas ja kipakas koht. Ei nägu ega tegu. Mereääres asetseval külal on potensiaali küllaga, aga mingid mustad kassid on siin teid ületanud ja sealt alates on asjad vist allamäge hakanud minema.

Kuivõrd homme on esimene aprill, siis rõõmsamates toonides pisut kodukootud huumorit ka. Ei pea naerma, kui naljakas pole. Igatahes, kui tahad end erilisena ja unikaalsena tunda, tuleb lihtsalt reisile minna ja mõnda USAkat kohata ja tutvustada end talle eestlasena. Ja seejärel loota, et ta vastab sulle nagu meilegi: „Vau, eestlased! Ma pole kunagi ühtegi eestlast kohanud. Kus see Eesti on? Venemaa juures? Kas Putin ei tahagi teid kontrollida?“

Ja kui jutt juba eestlastele läks, siis kohtasime neid meile teadaolevalt juba teist korda siin Kuubal. Täna käitusin teisiti, kui on minu tavapärane praktika ja hüüdsin ühe rõõmsameelse TERE vastutulijatele. Nood olid ilmselgelt ehmunud ja suures hämmingus ning ei osanud peale „oi-oi“ midagi kosta.

Aga kuna ma ei taha jätta sellest kohast üdini halba muljet, siis võib öelda, et rahvas siin (eriti meie pererahvas) on ütlemata tore. Kõhud söödetakse meil ilusti-kenasti siin täis ja aidatakse igal sammul nõu ja jõuga.

Playa Larga, osa II

Krokodill Kena vabas looduses

Kuna Pika Ranna asustatud ala meie südameid ei vallutanud, katsetasime kätt lähiümbruse loodusega. Üks mees (super) Mario juhendas meid ja mõningaid teisigi rohelusehuvilisi rännakul mööda Zapatose looduskaitseala. Kui paljud saavad öelda, et on näinud vabas looduses boamadu?
Või lausa kahte? Või krokodilli? Mina olen nüüd igatahes üks nendest. Ja ei olnudki nii hirmus, kui oleks võinud etteulatavalt arvata. Julgesin vabalt, ilma südame kloppimiseta seal metsa-all jalutada (ka peale madu-ussi kohtamist). Üleüldse oli üks ütlemata tore jalutuskäik puhtas looduses.

Oleks vaid soovi olnud, võinuks kasvõi katsuda!

Ei mingeid rajatähiseid, ega tobedaid infosilte. Giid kutsus kõlari abil linnud platsi ja meie muudkui aga kruttisime binokli teravusastme paika ning vahtisime ja imetlesime. Ragistasime mööda metsa aina Mariole järgi,et leida üha uhkemaid lindusid. Üks nendest oli muide rähn, Kuuba rahvuslind!

Metsas nähtud krokodill hakkas nii palju meeldima, et sõitsime lausa krokodilli parki neid olevusi lähemalt uurima. Igavad loomad! Aga vähemalt oli neil seal palju ruumi ja ei olnud sugugi kurb neid vaadata.

Ja kõige kurvem uudis – ei ühtegi flamingot seni. Ja nende pärast ma ju siia lendasingi...