Tasuta asju pole olemas

Tasuta asju pole olemas, aga odavalt saab läbi aetud küll. Viimaste puhkepäevade puhul otsustasime oma ausalt välja teenitud puhkuserahasid kulutada. Alustasime eile järjekordse ostlemisega. Mõlemad ostsime omale ühed plätud. Mina oleks kangesti tahtnud endale neid veel ja veel osta, aga täpselt sama jutt nagu eelnevalt – mul on hiiglase jalg nende mõistes. Valdav enamus 34-37 naiste jalanõud. Ja lisaks sellele ei kattu nende suurused kohe mitte üldse meie omadega. Mina ostsin lõpuks omale nr 40 plätud (esimest korda elus) ja isegi neid vaadates mõtlen, et suts võiksid veel suuremad olla. Ja sellist varbavahede valikut ma pole veel kuskil kohanud, mitu vahekäiku täis, üks ilusam kui teine. Hinnad vahemikus 1-2 euri. Promoga ostes saad 3 paari 1,5 euri. Nojah.. Ja palju meie jalavarjud seal kodumaal maksidki? Ja see kuidas need inimesed siin oma varbavahedes elavad, puhta imetlusväärne, jooksevad ja ujuvad kõigele muule tavapärasele lisaks.

Jalanõusid valida oli ka muidugi omaette huvitav kogemus. Nimelt enne poodi minekut „sundis“ mu meespool mind maitsma mingisugust kohalikku veiseliha-luuüdi suppi. Ja poole kingaproovimise pealt andis kõht kahtlaseid signaale. Kiiruga vetsuotsingutele suundudes tuulasin ruttu käekotis, lootuses leida paberit (mida loomulikult seal ei olnud ja ka vetsus mitte), õnneks üks suvaline smuuti putka mulle siiski viisaka palumise peale salvrätte loovutas. Okei, vetsuseiklused õnnelikult möödas sai rahulikult edasi poodelda. Ostsime ka nagu asju, aga raha justkui ei tahtnud kuluda. Riideid me seekord ei ostnud, küll aga nägin huvitavat kampaaniasilti meeste särkide – 2 särki 250 PHP, ekstra 20 eest saab 2XL särgi J

Tänava äärest ostsime tädikese käest banaani ka. Kolm banaani maksab 5 PHP, ehk siis sisuliselt mitte midagi. Aga kuna banaanist üksi ei ela, käsisime täna ühes uhkemat sorti hotelli restoranis krabi söömas. Taldrikul olid ilusad võised krabid (2tk) ja seda vaid naeruväärse 7 euro eest. Nojah, Eesti saad selle eest krabilõhna restoranis nuusutada.

Mis on kallis (kohalikke hindasid arvestades), on kohv. Aga kui kuskil ikka pärsi kohvi pakutakse, siis seda me kindlasti ka joome. Sest kohalikud peavad ka 3in1 kohvi imepäraselt heaks joogiks. Meie mitte...

Aga selle eest on õlu odav. Hind kõigub seal ühe kodumaise mündi juures. Ja kui juhtub veel happy hour olema, siis... ajab ikka jooma küll.

Täna tegime spa-päeva. Aasiasse tulles ega vist sellest mööda ei pääse. Mis ma siis täna 19 euro eest sain? Tunniajase üle keha massaazi, jalaspaa, pediküüri ja maniküüri. Pole paha, ma leian!

Ilus kolmerattaline

Kõikide nende tegevuste vahel (kui jalad enam ei viitsi tuiata) saab endale palgata kohaliku „takso“ ehk tricycle. Ja sõit selle avatud mottorratas-autoga maksab vaid 1 euro. Eks nad muidugi näevad välja suhteliselt ausõnapeal sõitvad masinad... Ühe ilusa roosa leidsin ka linnatänavatelt :) Ja see on tõesti vast parima kvaliteediga mida olen kohanud.

Ja samal ajal kui meie suure hoolega kulutame ja kulutame, elab kohalik siiski üsna kehvasti. Ja siis sa lähed kohalikku memoriaali ja lihtsalt vaatad ja imestad. Seal on mingisugused koorekihi perekonnad lasknud endale elujärgseks puhkepaigaks ehitada minivillad. 

Kodud peale surma

Valdav enamus kohalikke ei saa elu jooksul pooltki (ega ka veeranditki) sellist luksust lubada. Aga neil on sel lausa „elutoad“ koos laudade, diivanite, toolidega... Kummastav vaatepilt. Selline see eluolu siin on, äärmusest äärmusesse.

Ja ongi lõpp minu Palawaniga... Homme hommikul lendame tagasi Manilasse, et siis ülehomme juba kodupoole teele asuda. Ootan siis kõiki suure plakati ja lillekimpudega vastu, nagu filmis või nii...