Läbi Mantanzase tagasi Havannasse (ja koju!)

Vägisi kiskus naeratus näole, silmates peasaarele tagasi jõudes taas värviliste, pisikeste majakestega ääristatud tänavaid, millel kappasid hobused, vurasid ringi kopikad ja moššed ning kus kanad toimetasid tibusid rahumeeli üle tee. Härjad rühmasid põldudel tööd teha ja põrsad koperdasid mööda teeääri. Äge, just sellist Kuubat ma tahtsingi!

Mantanzas on säärane piklik, ümber merelahe koondunud (tööstus?) linnake, mis on pigem turistide poolt puutumata. Seal tundsimegi vast esimest korda, et igale poole ei tasu jalutama minna, vaid paari tänavavahega võib ümbruskond muutuda kahtlaseks. Ja kui omataval varal vähegi tähtsust on, tuleks ringi keerata. Kaua me seda linna ei uudistanudki, peamine vaatamisväärsus, mille pärast sinna sai mindud oli maa-alune koobas. Tuleb tunnistada, et Sloveenia suursugusele koopale ta liiga paljus alla ei jäänud. Oli küll väiksem - lühem, aga kõik mida ühes koopas näha võiks, oli olemas. Välja arvatud koopakollid.

Tervitused Doominopoistele!

Tagasi Havannasse jõudes oli tunne, justkui polekski ära käinud. Sama tädi trepi peal spagette ja kilekotte müümas, sama tädi poes linnarahvale pikki valgeid saiapätse ulatamas. Peale neid viimase päeva ringitrampimisi (20-30 km päevas), tundubki nagu kodulinn juba. Eriti teevad sealsed inimesed selle tunde koduseks. Näiteks üks juhtum, kui tänaval kõndis meile vastu seltskond vanemaid härrasid, kellel käes laud, kellel tool, kellel kilekott ja igaühel üks väike puidust alus doomino nuppude jaoks. Meid nähes paar härrast peatusid ja kutsusid meid vaatama, kuidas nad oma õhtuid mängides veedavad. Nad olid nii siiralt õnnelikult, kui jäimegi mõneks minutiks nende mängu jälgima ja juttu puhuma (sest nende sõnul Kuubale ei kostu üldse uudiseid sellistest kaugetest maadest nagu Eesti).

Sünnipäeva puhul leidsime ühe väga peene koogikohviku (sellise otsa on kardetavasti üsna raske komistada), kus üks kohalik mees hakkas kohe kaugetele külalistlele koogisoovitusi jagama. Jah, inimesed on ilusad ja head. Aga koduinimesi tahaks ka juba näha. Olgugi, et nad ainult norivad meid ainult külma ilma piltidega.

Hasta pronto, amigos!!