Liigume koju!

Gödöllő loss

Üleeile hommikul tegime Ungaris oma esimese lossi-külastuse.  Meie mõistes oli see rohkem nagu mõis. Ei vaimustunud me sellest keegi. Lossiaed oli ka sisuliselt üks suur puudega muruplats. Ja sellele murule ei tohtinud isegi mitte astuda.

Slovakkiasse sisenedes olime õnnelikud, et taaskord on käibel eurod. Seljataha (ja rahakotti) on jäänud niipalju erinevaid valuutasid ja kursse, et enam isegi ei orienteeru selles rahahunnikus.

Loodus oli Slovakkias juba üsna sarnane koduga.  Mägesidki esimese hooga kuskil näha polnud. Põhjas siiski kohtusime Tatra mägedega, mis olid tegelikult väga kaunid.

Vaada Tatra mägedele

Linnavälised slovakid olid kummalisel kombel väga mägirahva moodi – sellised tõmmud ja mitte just liiga kenad. Võibolla viibivad lihtsalt palju värskes õhus. Sest korilased paistsid nad küll olema. Teede ääres seisavad inimesed (peamiselt mehed) seene- ja marjakorvidega, pakkudes neid mööduvatele autodele. Samas läbisime selliseid hõreda liiklusega kohti, niiet ei oskagi arvata kuivõrd tulus see äri üldse on. Aga võib arvata, et tulusam, kui töötuna kodus olla.

Ei tea, kas väsimusest, kolmandat päeva kestvast vihmast ja/või koduigatsusest visati Kesk-Slovakkias õhku idee, et võiks hoopis koju minna. Kuigi plaanid nägid ette veel Slovakkia päeva, Poola päeva ja siis kojusõitu. Lõunasöögilauas võtsime otsuse vastu, et ööbime Slovakkias ära, kuna majutus läheks muidu raisku ja hommikul varavalges asume teele. Mõeldud tehtud.

Ärkasime hommikul kell 5, et hakatagi kodupoole vurama. Eesmärgiks oli läbida kiiremas korras 1543 km  ja langeda oma kodusesse voodisse. Ja seda me ka tegime, täna varahommikul kell 5. Seega, kes soovib Slovakkiat külastada – kõigest 24h autosõidu kaugusel! Ilusat reisi!

Järgmiste emotsioonideni! Meie reis on selleks korrkas leidnud oma lõpu. Kui keegi need asjad nüüd lahti vaid pakiks...