Hommikusöögilauas otsustasime, et Makedoonia reisi jätame ära. Hakkasime selle asemel Serbia poole liikuma, seda aga läbi Montenegro, kuna siis peaks piiri ületamine kuuldavasti lihtsam olema. Niisiis võib sisuliselt öelda, et hakkasime koju liikuma.
Enne Kosovost lahkumist tahtsime vaadata ühte kohalikku juga ka. Sõitsime teel joa juurde paar korda õigest teeotsast mööda ja ka meie elektrooniline kaardilugeja suunas vale tee peale meid. Lisaks veel paar äpardust ja takistust...Võtsime seda kui selget signaali, et ju meil pole vaja sinna joa juurde ronida ja keerasime rattad Montenegro poole, et sõita läbi Rožaje linna Serbiasse.
Teel sinna saavutasime ka uue kõrguserekordi - lausa 1800m. Ühest küljest on mägiteedest juba suht siiber, teisest küljest hakkame juba ära harjuma.
Serbia meeldib mulle väga. Sattusime sellisesele kummalisele kõrvalisele teele, mis viis läbi väiksemate kohtade. Kitsekesed jalutavad tänaval ja otsivad prügikastidest süüa; kohtasime nii hobuseid, lambaid kui ka lehmi mööda teed jalutamas.
Inimesed teevad käsitsi heina, karjused jalutavad koos lammastega mööda põldu. Inimesed on rahulikud, neil paistab olema palju aega ja ei kuskile kiiret!
Maaelu on lahe!!
Serbia mägedes hakkas temperatuur langema, jõudes sinna 20 kraadi kanti. Tundub, et mu eilne soov täitus. Ja taevas oli pilves! Isegi sellist asja oleme jõudnud selle nädalaga hakata igatsema.
Auto-eestalsed olid kohe hulga energilisemad ja rõõmasmeelsemad.
Ja lõpetuseks üks väike mõistatus - Lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata? Serbia teed, justnimelt!
Tervitused Nova Varošist!
No comments:
Post a Comment