Üle mägede kodu poole

Veinimõisast soojade kallistuste ja heade soovidega teele saadetud, asusime lõpuks kodu poole. Mitte küll päris otse – ikka väikeste vangerdustega, et reisist viimast võtta. vTagasitee viis meid taas üle Alpide, seekord mööda kahest meie jaoks uuest mäekurust – Passo Brocon ja Passo Rolle. Passo Brocon ühendab Trentino ja Veneto maakondi ning kulgeb umbes 1615 meetri kõrgusel merepinnast. Tee lookleb läbi metsade ja mägikarjamaade ning pakub rahulikumat kulgemist kui paljud tuntumad Alpide kurud. Passo Rolle on aga üks Dolomiitide kaunimaid mäekurusid. See asub ligi 1980 meetri kõrgusel ning sealt avanevad suurepärased vaated Pale di San Martino massiivile – nendele võimsatele heledatele lubjakivikaljudele, mis ongi Dolomiitide üks tuntumaid sümboleid. Päikesega muutuvad kaljud kord helehalliks, kord kuldseks ja õhtul isegi roosakaks.

Nagu ikka mägiteedel, ei olnud sihtpunkt kõige tähtsam – tähtsad olid vaated. Kurv kurvi järel avanesid kaljused tipud, rohelised orud ja lõputud panoraamid. Oleme aastaid rääkinud, et tahaks vähemalt ühe öö päris mägedes veeta. Seni pole lihtsalt õiget kohta, ilma või hetke ette sattunud. Seekord olime Passo Rolle tipus juba peaaegu otsustanud, et jäämegi sinna. Aga... Midagi jäi puudu. Rahvast oli palju, tegemist oli sisuliselt suure parklaga ning isegi matkatoole poleks saanud rahulikult välja tõsta. See polnud päris see mägede öö, millest olime unistanud. Sõitsime veidi edasi ning veetsime öö küll autos, kuid juba märksa madalamal ühe väikese linna lähistel. Mäed paistsid endiselt aknast, aga tunne ütles, et päris õige koht ootab meid veel kuskil tulevikus. Ja tegelikult ongi hea. Midagi peab ju järgmiseks reisiks ka alles jääma.

Meie viimane ühine sihtpunkt enne koduteed oli Praha. Millegipärast lõppevad meie autoreisid peaaegu alati kas Prahas või Brnos ning sellest on saanud omamoodi traditsioon. Sest meie oma Škodaga oleme seal riigis ikka au sees, saame igal juhul hotelli ees parkida, ka siis kui seal enam väidetavalt kohti pole :) Veetsime Prahas kaks ööd ja terve päeva vanalinnas jalutades. Loomulikult käisime taas oma lemmikkohas Pork's, kus sõime mahlast seakooti, ning kõrvale nautisime head ja taskukohast Tšehhi õlut. Mõnda traditsiooni lihtsalt ei tasu muuta.

Pärast Tšehhit proovime tavaliselt Poolas leida mõne uue paiga, kus ööbida ja ringi vaadata. Seekord (taas) avastasime enda jaoks Łódźi ja selle kuulsa Manufaktura keskuse. Kunagine hiiglaslik tekstiilivabrik on muudetud üheks Poola ägedamaks vaba aja veetmise piirkonnaks. Punastest telliskivihoonetest on saanud restoranid, kohvikud, poed, muuseumid ja kultuurikeskus. Ajalooline tööstusarhitektuur on säilinud, kuid saanud täiesti uue elu. Jalutada seal oli tõeliselt mõnus ning kui keegi satub Poolat avastama, siis soovitan selle koha kindlasti oma marsruuti lisada.

Ja siis ei jäänudki enam muud üle kui võtta suund kodu poole.

Ning siin ma nüüd olengi. Istun oma kodu köögilaua taga. Värsked kartulid on juba peenrast üles võetud ja ootavad keetmist. Kasvuhoones ootavad korjamist kurgid. Laual on pestud oma aia maasikad. Pesumasin teeb oma tööd, õues põriseb muruniiduk. Kõik on täpselt nii, nagu peab. Reisimine on imeline. Uued kohad, inimesed, maitsed ja vaated annavad tohutult energiat ning loovad mälestusi kogu eluks. Aga ühes olen ma iga reisi lõpus jälle kindel.

Kodus on ikka kõige parem.