Monte Baldo

Selle päeva sihtkoht oli Monte Baldo – üks Garda järve kuulsamaid vaatepaiku. See tähendas varajast ärkamist, sest tahtsime enne suuremat rahvamassi Malcesine linna jõuda. Köisraudtee piletid olime õnneks juba varem internetist ära ostnud. Kohale jõudes saime aru, kui õige otsus see oli – piletijärjekord lookles võimalik et sadade meetrite ulatuses ning ilma eelmüügita oleks võinud ootamine võtta mitu tundi. Suvehooajal kasutab Monte Baldo köisraudteed päevas tuhandeid külastajaid. Muidugi saime natuke pahurdada piletikontrolli käest - tehnoloogia, tehnoloogia... Ju ei ole siis mobiilipilet nii tavapärane sealmail.

Juba tõus mäkke ise on omaette elamus. Pöörlevas gondlis pole varem olnudki. See justkui annab võimaluse vaadet nautida igast küljest ning näha, et iga meetriga jääb Garda järv aina väiksemaks. Seda muidugi eeldusel, et sa pole litsutud keset gondlit. Siis suurt peale inimeste kukalde ja selgade ei näe.

Meie gondel 

Siht on silmapiiril

Üleval, ligi 1800 meetri kõrgusel, avaneb vaatepilt, mida on raske sõnadesse panna. Ühel pool laiub sügavsinine Garda järv, teisel pool kõrguvad Alpide tipud. Rohelised mäenõlvad, kivised kaljud, õitsevad mägiaasad ja värske mägiõhk loovad tunde, nagu oleks ülejäänud maailm korraks seisma jäänud. Hoolimata paljudest külastajatest valitseb seal üleval omamoodi vaikus – selline, mida kogeb ainult mägedes.

Naudin hetke

Meie ei läinud seekord mäetippe vallutama, vaid lihtsalt seda paika nautima. Tegime rahuliku jalutuskäigu, peatusime vaatepunktides ning lasime silmadel puhata. Istusime ja nautisime.

Loomulikult ei puudunud ka meie väike traditsioon. Seljakotist tulid välja üks õlu ja konserv lihaga. See võib kõlada veidi kummaliselt, aga just nii on meil kombeks mägedes väikseid võite tähistada. Pole tähtis, kui lihtne on söök – sellise vaatega maitseb kõik mitu korda paremini.

See nuga on meiega alati mägedes

Ilu

Pilte tegime palju. Omajagu telefoniga, aga veel rohkem oma silmadega. Mõnda vaadet ei suudagi ükski kaamera päriselt edasi anda. Et üksi on igav teinekord vaateid nautida, siis oli seal loodud võimalus alpaka rentimiseks, et siis temaga koos jalutades kogemusi jagada. Meil õnneks sellist vajadust ei tekkinud.

Alla jõudes jalutasime veidi Malcesines ringi. See keskaegne järveäärne linnake on tuntud oma kitsaste tänavate, väikeste poodide ja järve kohal kõrguva Scaligeri kindluse poolest. Malcesines elab püsivalt vaid umbes 4000 inimest, kuid suve jooksul külastavad seda sajad tuhanded turistid. Seda oli ka sel päeval hästi näha – tänavad olid rahvast tulvil ning kohati tuli lihtsalt koos vooluga edasi liikuda. Linn on kahtlemata väga ilus, kuid meie jaoks oli inimesi seekord lihtsalt liiga palju. Ühtlasi oli seal võrdlemisi ebaviisakad poemüüjad, kes sisuliselt ei lubanud oma kauba poole vaadatagi. Ka külma õlut pidi kole kaua ootama. Huvitaval kombel ma pole ühtegi pilti sellest linnast teinud. Aga na näeb välja selline.

Pärast väikest jalutuskäiku istusime bussi ja sõitsime tagasi Torbolesse. Päike oli päeva jooksul oma töö teinud ning rohkem ei olnud vaja pikalt mõelda. Otse telki, riided vahetusse ja külma Garda järvevette. See värskendus oli pärast kuuma päeva ja mägedes veedetud tunde täpselt see, mida vaja.

Pikale päevale pani punkti väike preemia iseendale. Seekord ei olnud selleks midagi uhket – läksime lihtsalt meie kämpingule kõige lähemal asuvasse restorani. Esmapilgul üsna tagasihoidlik ja kohalike seas populaarne koht, kuid just sellised paigad kipuvadki kõige rohkem üllatama. Toit oli maitsev ja kodune, õhkkond mõnus, hinnad mõistlikud.

Järgmisel hommikul magasime esimest korda tõeliselt kaua. Ei olnud äratuskella, ei olnud kiiret ega kindlat plaani. Alles siis tekkis tunne, et oleme lõpuks argipäeva rütmist välja murdnud. Viimaks hakkas puhkus päriselt puhkuse moodi tunduma.