Kümme päeva Garda järve ääres. Igal hommikul ärkame uue plaaniga - vahel on need paigas juba eelmisel õhtul, vahel pannakse kava paika hommikukohviga. Üks on aga kindel - tegevusi jagub igasse päeva. Olgugi, et oleme justkui paiksed, siis paigal püsimist see sugugi ei tähenda. Iga päev viib meid uutele radadele. Olgugi, et oleme siin Garda kallastel juba vähemalt viiendat korda, ei tähenda see sugugi, et kõik oleks juba nähtud.
Esimese päeva võtsime rahulikult, et ümbrusega taas tuttavaks saada. Seadsime sammud jalgsi Riva del Gardasse, mis asub meie kämpingust umbes kolme kilomeetri kaugusel. Teekond kulges mööda Garda järve kallast – vaheldumisi rohkelt rohelust, kiviseid rannasoppe, väikseid sadamaid ja pidevalt muutuvaid vaateid järvele ning seda ümbritsevatele mägedele.
Ja huvitaval kombel ma märkan, et ma olen nii palju vähem pilte hakanud tegema, isegi linnast pole pilti teinud. Peab mälupilte vaatama. Ja google pilte.
Riva del Garda on üks neist linnadest, kuhu jõudes tekib kohe mõnus puhkusetunne. Ühel pool laiub Garda järv, teisel pool kõrguvad mäed ning nende vahele on end sisse seadnud armas vanalinn kitsaste tänavate, pastelsete majade ja väikeste väljakutega. See ei ole koht, kuhu peaks tingimata kindla plaaniga minema – kõige mõnusam on lihtsalt jalutada, vaadata, kuhu järgmine tänav viib, ning aeg-ajalt mõnes välikohvikus istet võtta ja ümbrust nautida. Nagu Itaalias sageli kombeks, toodi koos jookidega lauale ka väikesed suupisted – oliivid, krõpsud ja muud ampsud, mis muudavad lihtsa joogipausi hoopiski mõnusamaks.
Kuigi Riva del Gardas elab püsivalt vaid umbes 18 000 inimest, muutub linn suvehooajal tõeliseks sipelgapesaks. Aastas käib siin üle miljoni külastaja ning tänavatel kuuleb sama palju nii saksa kui itaalia keelt. Ka meiega püütakse pigem alustada vestlust saksa keeles. Ju oleme selliste saksa nägudega :)
Tagasi otsustasime tulla jalgade säästmise eesmärgil hoopiski kohaliku laevaga, otse üle järve. Sest samme koguneb (nagu ikka me reisidel) päeva jooksul usinasti. Iga ujumine lisab kellale poole kilomeetri jagu sammusid. Ja päevas ujumas tuleb ju käia korduvalt :)
Ja kuna siinkandis õhtul alles elu läheb käima, siis pakkisime oma toolid-lauad kokku, käisime kohalikus poes ja läksime randa pikniku pidama, mis ilmselgelt kestis pimeduseni välja.
Pole midagi mõnusamat, kui lihtsalt istuda, imetleda kuidas valguse hajudes mäed ja järv värve muudavad, kuidas inimesed kulgevad, kuidas linnupered oma asju ajavad. Mõnus!
No comments:
Post a Comment