Pühapäevane ringreis Garda läänekladal

Pühapäev vääris natuke teistsugust algust. Seekord jäid matkapliit ja kohvikann telki ning otsustasime end veidi poputada. Otsisin lähedusest ühe väga kiidetud hommikusöögi ning valik langes Hotel Continentalile. Helistasime ette, küsisime, kas ka hotellivälised külalised on oodatud, ning saime rõõmsa jaatava vastuse.

Ja see tasus end igati ära! Kui Itaalias tähendab hommikusöök enamasti cappuccinot, croissanti ja magusaid saiakesi, siis siin ootas meid tõeliselt rikkalik valik. Lisaks värsketele küpsetistele leidus hulgaliselt maitsvat soolast – munad, juustud, singid, köögiviljad ja palju muud. Täpselt selline hommikusöök, mis annab jõudu terveks päevaks. Siia tuleks kindlasti veel tagasi.

Kuna auto oli juba välja aetud, otsustasime teha väikese ringreisi Garda järve ümbritsevates mägedes. Esimene peatus oli Lago di Ledro. See umbes 650 meetri kõrgusel asuv mägijärv on tuntud oma erakordselt puhta ja kristallselge vee poolest. Loomulikult ei suutnud me vastu panna ning tegime värskendava supluse. Ümbrus oli imeilus – vaiksed mäed, rohelised metsad ja rahulik õhkkond. Silma jäid ka arvukad kämpingud ning panime need kohe kaardile kirja. Kes teab, ehk satume kunagi siia pikemaks puhkuseks.

Lago di Ledro

Edasi viis tee meid mööda käänulisi mägiteid Lago di Valvestino äärde. See on tehisjärv, mis tekkis pärast 1962. aastal valminud Ponte Cola tammi ehitamist. Tamm ise on muljetavaldavad 124 meetrit kõrge. Järv meenutab oma järskude kaljuseintega lausa Norra fjordi. Mitte et ma neid kunagi ise näinud oleks, aga pildi järgi meenutavad küll. Vesi vahetas valguse käes pidevalt värvi – kord särav türkiissinine, siis jälle sügav smaragdroheline. Üks ilusamaid veetoone, mida selle reisi jooksul näinud oleme. Pildilt see taaskord kõik välja ei tule. Peate mind lihtsalt uskuma. Õnneks mul on tunnistajaid.

Uppunud piiripunkt

Kõige põnevam oli aga järvest välja paistnud vana kiviehitis. Esialgu arvasime, et tegemist on lihtsalt varemetega, kuid tegelikult on see Lignago endine piiripunkt ja tollihoone. Pärit siis Austra-Ungari aegadest, kui siin kulges riigipiir ning sellest majast kontrolliti inimeste ja kaupade liikumist. Aga nüüd on see otsapidi vee all ja vaid vahel harva, madalama veetaseme korral ilmuvad selle kivimüürid nähtavale. Ja meie neid nägime!

Seejärel suundusime tagasi Garda järve poole ning tõusime taas kõrgustesse. Sihtpunktiks oli Terrazza Panoramica Fil, mis asub ligikaudu 350 meetrit Garda järve kohal. Isegi Eiffeli torn on väikse, muide. Selliseid vaateid on raske pildile püüda – ükskõik kui hea kaamera ka poleks, kohapealne tunne on midagi hoopis muud.

Vaade Garda järvele.

Päeva viimaseks peatuseks sai väike mägilinn Pieve, kus asub kuulus Terrazza del Brivido – otsetõlkes  "värinate terrass". Restorani terrass ulatub otse kalju servale ning selle alt avaneb mitmesaja meetri kõrgune vaade Garda järvele. Kahjuks oli restorani köök päevasel ajal suletud, kuid vähemalt saime nautida tassi head kohvi ja magusat kooki.

Pieve linna kirik

All paistab autotee, muide.

Õhtuks jõudsime tagasi oma telgikoju. Päeva lõpetas veel üks mõnus ujumine Garda järves ning õhtusöögiks loomulikult korralik taldrikutäis Itaalia pastat kohalikus restoranis.

Järgmisel päeval otsustasime end premeerida täieliku rannapäevaga. Vahel ongi parim reisiplaan lihtsalt... mitte midagi planeerida. Päike, järv ja puhkus – täpselt nii, nagu üks suvepäev olema peab.