Antico Fenilon 🍷

Telklast lahkudes kahanes meie reisiseltskond kolmeliikmeliseks. Naabrinaine pidi tegelikult kohe järgmisel päeval koju lendama, kuid elu otsustas teisiti. Itaalia lennujaamade streik tõi kaasa lennu tühistamise. Asjaosalised otsustasid, et kõige mõistlikum on jätkata teekonda kahe auto ja kolme inimesega.

Laupäeva hommikul, kui olime oma laagri kokku pakkinud ja imekombel tagasi autodesse mahutanud, võtsime suuna  veinimõisa poole. Tegemist on pereettevõttega Valpolicella (Garda jävvest idapoole) piirkonnas, kus kasvatatakse oma viinamarju ning toodetakse kohalikke veine. Lisaks veinidele pakuvad nad ka majutust otse viinamarjaistanduste keskel. Meie jaoks oli see juba kolmas külastus sinna. Viimati lubasime endale (ja ka omanikele), et kui veel tagasi tuleme, jääme kindlasti ka ööseks. Mõistagi pidasime oma sõna. Ja kui mõnus see oli! Pärast pikki telkimispäevi tundus pehme voodi, jahe tuba ja täielik vaikus lausa luksusena. Mitte ükski lind ei alustanud hommikul kell viis kontserti ega kostnud laste jauramist ja kisa, nagu kämpingus igal hommikul.

Antico Fenilon

Olime broneerinud korraliku veinidegustatsiooni. Lauale toodi kohalikes mägedes valmistatud juustud, sink ja erinevad vorstid. Maitsesime ühte valget veini, kahte vahuveini ja kahte punast veini. Inglise ja itaalia keele toreda seguga rääkides saime teada nii mõndagi nende veinide valmistamise ja pereettevõtte kohta. Poole degustatsiooni pealt kolisime õuest siseruumi, sest herilased otsustasid meie seltskonnaga liituda. Kuna üks meist meist ei soovinud päeva haiglas lõpetada, tundus see igati mõistlik otsus. Kõige rohkem jäi aga meelde soe vastuvõtt. Pererahvas mäletas meid eelmistest külastustest. Vestlesime pikalt oma peredest, kodudest ja riikidest, näitasime üksteisele pilte ning jagasime reisilugusid.

Toored veel....

Korraldasime neile omakorda väikese Eesti degustatsiooni. Nagu meil juba kombeks saanud, on autos alati kaasas mõned väikesed Vana Tallinna pudelid. Seekord olime neile kingituseks kaasa toonud ka suurema pudeli ning naabrid kinkisid lisaks Vana Tallinna koorelikööri. Mõlemad pudelid keerati kohe lahti, maitsti ära ning kiidusõnu jagus küllaga. Pudelid pandi kohe külmkappi, et ka ülejäänud pereliikmed saaksid hiljem maitsta. Perenaine ütles veel järgmisel hommikul kallistades, et kui tagasi koju jõuame, saadaksime talle kindlasti pilte oma kodumaast. Loomulikult ostsime kaasa ka mitu pudelit nende veini. Lisaks kingiti meile tänutäheks veel üks vein ning mälestuseks ka nende logoga korgitser.

Enne degustatsiooni sattusime nende tütre soovitusel ka lähedal asuvasse linna, kus toimus traditsiooniline veinivaadi veeretamise võistlus. Ausalt öeldes ei osanud me midagi oodata, kuid sellest kujunes üllatavalt põnev ja kaasahaarav vaatepilt.

Õhtuks jäime veinimõisa täiesti omapäi. Ainult meie kolm, vaikus, mäed igas suunas ja lõputud viinamarjaistandused. Pererahvas jättis meile lõpetamiseks pooleliolevad valge veini ja vahuveini pudelid. Istusime terrassil, nautisime sooja suveõhtut.

Õhtu lõppes siiski väikese seiklusega. Suutsime end toast välja lukustada. Kell oli juba hiline ning korraks tekkis päris korralik närvikõdi. Mõtlesime, kas tõesti tuleb hakata telki püsti ajama. Õnneks õnnestus pärast mõningaid telefonikõnesid ja sõnumeid tuba kaugelt elektrooniliselt avada. Lõpp hea, kõik hea.

Järgmisel hommikul lahkusime sealt väga soojade tunnetega. Kallistused, lubadused uuesti kohtuda ning kutse alati tagasi tulla. Sellised kohad ei jää meelde ainult suurepäraste veinide pärast. Need jäävad meelde inimeste pärast.

Ja üks on kindel – kui Eestis nende veinipudelid ükshaaval lahti korgime, saadame neile kindlasti ka lubatud pildid meie kodumaast.