Limone sul Garda

Järgmisel hommikul vahetasime taas sõiduvahendit ning seekord viis meid üle Garda järve laev. Sihtkohaks oli Limone sul Garda – linnake, millest olime varasematel reisidel küll autoga läbi sõitnud, kuid kuhu polnud kordagi päriselt peatuma jäänud. Meil olid isegi sidruniteemalised riided selle tarbeks kokku ostetud. 

Sidruniriietes

Limone sul Garda on üks Garda järve tuntumaid ja enim pildistatud linnakesi. Huvitaval kombel ei ole selle nimi tegelikult pärit sidrunitest, nagu esmapilgul arvata võiks. Arvatakse, et nimi tuleneb hoopis ladinakeelsest sõnast limen, mis tähendab piiri – linn asus kunagi olulisel piirialal. Sidrunid jõudsid siia alles hiljem, kuid tänu Garda järve pehmele kliimale kujunes Limonest üks Põhja-Itaalia tähtsamaid sidrunikasvatuse keskusi. Tänapäeval on sidrun linnakese vaieldamatu sümbol ning sellest ei pääse siin praktiliselt kusagil – sidrunid vaatavad vastu poodidest, kohvikutest, keraamikalt, suveniiridelt ja isegi majade kaunistustelt.

Linn ise on tõeliselt armas. Kitsad tänavad, kivimajad, lilledega kaunistatud rõdud, värvilised detailid ja kõikjale põimitud sidrunikollased aktsendid loovad väga omanäolise ja stiilse õhkkonna. Pole ka ime, et Limone on üks Garda järve kõige populaarsemaid sihtkohti.

Limone sul Garda

Samas tuleb tunnistada, et populaarsusel on ka oma hind. Kitsastel tänavatel liikus rahvast väga palju ning kohati oli tunne, et turiste on rohkem kui kohalikke elanikke. Meie jaoks oli see kindlasti koht, mida tasus oma silmaga näha ja mille üle on hea meel, et lõpuks aega võtsime. Mõni tund Limones oli igati paras – jõudsime jalutada, uudistada ja selle erilise atmosfääri endasse võtta. Aga kui aus olla, siis pikemalt ei oleks me sinna jäänud. Garda järve ääres leidub ka rahulikumaid paiku, mis on rohkem meie maitse järgi.

Tagasitulekuks valisime seekord bussi. Kuna otseliini Torbolesse ei olnud ja pidime niikuinii Riva del Gardas ümber istuma, otsustasime spontaanselt plaani muuta. Selle asemel et järgmise bussi peale joosta, jäime hoopis linna peale õhtut nautima.

Ja ega rohkemat ühelt Itaalia suveõhtult tahta oskagi. Natuke tänavamuusikat, üks värskendav limoncello spritz, hiljem veel gelato ning lihtsalt vanalinna tänavatel kulgemine. Vahel ongi kõige toredamad hetked need, mille jaoks pole üldse midagi planeerinud.

Tagasi kämpingusse otsustasime hoopis jalgsi minna. Umbes kolmekilomeetrine jalutuskäik möödus kiiresti ning tänu sellele sattusime ka Riva del Garda sellisesse piirkonda, kuhu me varem polnud jõudnud. Seal olid hoopis uuemad hotellid, modernsemad hooned ja kuidagi teistsugune õhkkond kui vanalinnas.

Kõige ägedam leid oli aga üks stiilne katuseterrass, kust avanes suurepärane vaade linnale. Jõudsime sinna küll napilt pärast seda, kui elav muusika oli lõppenud, kuid juba sellest piisas, et otsustada – siia tuleme kindlasti tagasi. 

Sellised õhtud tuletavadki meelde, miks meile meeldib tuttavatesse paikadesse tagasi tulla. Iga kord leiab mõne uue tänava, vaate või koha, mis eelmistel kordadel märkamata jäi. Ja nii jäi ka seekord Riva del Gardast veel üht-teist järgmiseks õhtuks ja päevavalges avastamiseks.

Kuna õhk oli endiselt soe ja järv lausa kutsus, käisime kodurannas ujumas. Ujukaid meil kaasas polnud, aga ega see meid ei peatanud – läksime lihtsalt riietega vette. Alasti ujumine pole seal lubatud, seega oli see kõige lihtsam lahendus. Ausalt öeldes oli pärast pikka päeva ja sooja suveõhtut riietega järve hüppamine üks selle päeva lõbusamaid hetki.

🍋