Naabrinaise sünnipäev Garda linnas

Järgmine päev algas hoopis pidulikumates meeleoludes – meie naabrinaisel oli sünnipäev. Selle puhul otsustasime auto kämpingusse jätta ning võtta ette bussisõidu Garda linna.

Kuigi kaardilt tundub vahemaa üsna tagasihoidlik, kestis sõit mööda järveäärseid teid tubli tunni. Bussipiletite ostmine osutus tõeliseks katsumuseks. Tänaseks oleme juba süsteemi selgeks saanud, kuid esimese hooga jäime natuke bussijuhi tõreduse tõttu jänni. Turiste tuli peale igas peatuses, ning bussijuhi kannatus näis olevat juba ammu otsa saanud. Ta pobises, ohkas ja jagas üsna napisõnalisi juhiseid, millest värskelt saabunud turistidel polnud sugugi lihtne aru saada.

Kuna istusime päris esimeses reas, avanes meile suurepärane vaade kogu sellele saginale. Mõne peatuse järel hakkas süsteem meilegi selgeks saama ning üsna varsti leidsime end ise järgmistele reisijatele selgitamas, kuidas piletit osta, kuhu kaarti viibata ja mida üldse teha. Mõistagi sai meile selgeks ka see, et bussijuht eelistas sularahaoste, sest siis sai ta pileti hinna määrata oma suva järgi ja natuke (või ilmselt omajagu) endale päeva jooksul lisa teenida.

Gardasse jõudes ootas meid mõnus üllatus – linnas oli parasjagu päevaturg. Sellised turud on Itaalias alati omaette elamus ning ka seekord tasus sinna ära põigata.

Lette jätkus silmapiirini. Ühel pool särasid käsitööna valminud savikeraamikast kausid ja vaagnad, millest iga järgmine tundus eelmisest veel ilusam. Teisel pool looklesid pikad read suveriiete, kübarate, kottide ja kõige muu vajalikuga, mida ühel suvepäeval või puhkusel võiks vaja minna. 

Lõpuks leidis sealt igaüks meist midagi toredat - mina nimelt ühe mõnusa suvekleidi ja ühe kausi. Millest ma sulle järgmine kord oliive serveerin, kui külla juhtud tulema! Ja nagu reisides ikka vahel juhtub – keset Itaalia turusaginat õnnestus meil kohata ka kaasmaalasi. Maailm on jätkuvalt väike.

Pärast turul uudistamist broneerisime õhtuks laua meie vanas lemmikkohas – Trattoria Al Pescatores. See on restoran, kuhu oleme igal Garda reisil tagasi jõudnud. Mõnus on tulla kohta, kus kõik tundub tuttav – ja seekord rõõmustasime, et ka teenindajad olid endiselt samad. Selline äratundmisrõõm annab paigale kuidagi koduse tunde.

Kuna päike küttis korralikult, otsustasime enne õhtusööki end Garda järves värskendada. Mõnus ujumine ja veidi lesimist järve ääres olid täpselt see, mida palav pärastlõuna vajas. Nii olime õhtusöögiks taas täis energiat ja valmis sünnipäeva tähistama.

Kohalik rand

Tellimuse tegemine läks meil kiiresti, sest menüüd polnud tegelikult vajagi. Teadsime juba täpselt, mida tahame – nende kuulsat mereannipaellat. Kui selle välja ütlesime, ilmus teenindaja näole muie. Vastasin talle naerdes, et tean küll, selle valmimine võtab omajagu aega. Tema aga naeris vastu ja ütles: "Ma tean. Ma mäletan teid eelmisest korrast." Vot sellised meeldejäävad tüübid me olemegi. Loodame, et ikka heas mõttes.

Vana hea paella

Sellised hetked teevad ühest restoranist palju enamat kui lihtsalt söögikoha. Õhtu möödus mõnusalt, toit oli täpselt sama hea, nagu mäletasime, ning pärast õhtusööki jäime teenindajaga veel pikemalt juttu ajama. Saime teada, et ta on pärit Bangladeshist, kuid elab Itaalias juba 16 aastat, neist viimased kümme Garda ääres. Enne lahkumist ütles ta naeratades, et ootab meid järgmisel korral jälle tagasi. Lubasime, et tuleme.

Veelkord - palju õnne naabrinaine!