Arco ja spritzid

Pärast Monte Baldo külastust ja pikka hommikuund andis loodus meile vägisi puhkepäeva. Pärastlõunal tõmbus taevas tumedaks, hakkas müristama, tuul möllas ning vihma sadas sisuliselt ööni välja. Nii ei jäänudki muud üle kui võtta tempo maha. Vahel on ka selliseid päevi vaja. Veetsime päeva telgis, lugesin raamatut, kuulasime vihma trummeldamist vastu telgikatust ja lihtsalt puhkasime.

Järgmisel hommikul kohvi juues tekkis aga tunne, et kui oled üle 2000 kilomeetri maha sõitnud, siis on lausa patt võtta veel üks puhkepäev ja lihtsalt telgi ees vedeleda. Ei, nii ei saa. Otsustasime sõita bussiga Arcosse.

Enne tuli aga teha üks oluline peatus meie vanas tuttavas poes – Giarola Vinoteca. See pereettevõte on  on tuntud eelkõige oma veinide, kvaliteetsete oliiviõlide ja gurmeepalsamiäädikate poolest See on koht, kust oleme juba mitu aastat järjest ostnud oliiviõli ja palsamiäädikat nii endale kui ka kodustele. Poe perenaine tundis siirast rõõmu, kui kuulis, et oleme tema juurde igal aastal tagasi tulnud. Sellised kohtumised teevad reisimise eriliseks.

Sealt ostame alati ühte suurepärast tšilli oliiviõli, mis on meie kindel lemmik. Seekord avastasime aga midagi uut – trühvliga palsamiäädika. See oli lihtsalt imeline. Ausalt, ma juba ootan, millal kodus sellega süüa teha saan. Toidugurmaan minus on elevil.

Lisaks jäi silma üks täiesti eriline pudel – limoncello palsamiäädikas. Välimuselt nagu limoncello, ilus erk kollane, aga tegelikult hoopis balsamico. Seda soovitati rasvasema kala ja värske salatiga ning väidetavalt saab sellest valmistada isegi alkoholivaba Limoncello Spritzi. Seda peab kindlasti proovima. Poe perenaine veel naeris, et küll on hea, et sellise suure ostu jaoks tugev mees kaasa võetud, sest seda kasti annab ikka tassida Telklasse jõudes määrisime end taas päiksekreemiseks ja suundusime bussile.

Bussisõit nagu ikka võõras kohas - paar ootamatut ümberistumist ja väikest segadust hiljem jõudsime siiski Arcosse. Arco jättis väga mõnusa mulje. Rahvast oli küll vähe, kuid oli kohe näha, et see on kaljuronijate ja ratturite linn. Pole ime – linna kohal kõrguvad võimsad kaljud ning Arco on üks Euroopa tuntumaid kaljuronimise sihtkohti. 

Kirik palmi all

Arco tänavail

Ja siis olime meie... Mitte ronijad ega ratturid. Õllegurmaanid. Gelato degusteerijad. Spritzi testijad. Lihtsalt ilmailu nautijad.

Tagasiteel läks meie reisiseltskond pooleks. Osa läks kämpingusse pakkima, sest Alar ehk president oli  naabrinaise peole kutsutud ning ta pidi järgmisel päeval lennukile sättima.

Meie otsustasime hoopis minna panoraamkohvikusse erinevaid Spritze nautima. Arvet tasudes loetleti ette, mida me tellisime (et arve saks õige). Loetelu lõpuks ütles teenindaja - ehk siis põhimõtteliselt kõik, mida me pakume :)

Panoraamkohvikus

Sprizitame

Sealt edasi viis tee juba Riva del Garda õhtusesse melusse. Linn lihtsalt elas. Peaaegu igal tänavanurgal mängis mõni bänd, inimesed jalutasid, terrassid olid rahvast täis ja soe suveõhtu muutis kogu atmosfääri kuidagi eriti mõnusaks. Sõime taaskord imelisi mereande ja jõime oma lemmik frizzante veini.

Tänavamuusikud

Riva del Garda

Läksime uuesti ka samasse kokteilibaari, kus mõni õhtu varem olime omanikuga tuttavaks saanud. Ta mäletas meid kohe. Juttu jätkus pikalt – rääkisime Eestist, reisimisest, näitasime üksteisele telefonist pilte ja jagasime muljeid elust siin ja sealpool Alpe. Kui olime juba arve maksnud ja tänavale astunud, jooksis ta meile järele. "Ei, oodake! Ühed pitsid tuleb ka teha." Mõne hetke pärast olid meie käes jääkülmad liköörishotid. Meil on aga üks väike traditsioon. Reisidel kanname alati kaasas väikseid Vana Tallinna pudeleid, et kinkida neid inimestele, kes on meie teekonna kuidagi eriliseks muutnud. Nii sai ka tema kaks pudelikest kingituseks. Ta lubas, et kui te järgmine kord tagasi tuleme, teeb teile Vana Tallinnast Spritzi. Arvestades, et tema baaris oli menüüs ilmselt kõige pikem Spritzide nimekiri, mida ma näinud olen, siis usun küll, et see saab olema midagi põnevat.

Väiksed vana Tallinnad ootamas

Tagasi kämpingusse jalutasime mööda järveäärt. Ja lõpuks juhtus ka see. Sain oma selle reisi esimese villi. Täpselt talla alla. Kohta, kuhu mul vist pole elu sees villi tulnud. Minu teekaaslane kõndis suure osa tagasiteest juba sokkides. Tema jalgadel käis selleks ajaks tõeline villide pidu. Õhtu ei saanud aga sellega veel läbi. Loomulikult läksime kodurannas riietega ujuma. Pimedas. Kuidas siis teisiti? Ja siis hakkasid peas liikuma mõtted... Siin ujuvad ju päris suured kalad. Garda järvest on püütud üle 30-kiloseid sägasid (suurim lausa120 kg ja 2 m pikk!!!)  ning siin elavad ka väga pirakad haugid, mis võivad kasvada üle meetri pikkuseks.  Ja see kõik toimub järves, mille sügavaim koht ulatub lausa 346 meetrini. Isegi Tallinna teletorn, mis on 314 meetrit kõrge, mahuks Garda järve kõige sügavamasse kohta täielikult ära nii, et torni tipp jääks veel rohkem kui 30 meetrit veepinna alla.

Mida kõike see järv enda põhjas peidab? Ei tea...

Aga üks on kindel.

Siin ma ujun.

Iga päev.