Juba paar päeva olen kirjutanud märkmiku logiraamatusse, et täna sõidame Monteneegrosse. Aga millegipärast oleme ikka veel siinpool piiri.
Jaanipäeval mõtlesime, et sõidame sipsti korraks mäkke, vaatame veidi vaadet ja käime Dubrovnikus turistipilte tegemas ja olemegi valmis piiri ületama.
Reaalsus oli aga see, et Biokovo Skywalkile pääsemiseks pidime üle tunni aja järjekorras ootama. Tegemist on alles eelmisel aastal avatud vaateplatvormiga, mistõttu huvi seda vaatama minna on suuuuuur. Aga mis ei olnud suur, oli mäkke minev tee. Niiet portsu kaupa lasti rahvast üles ja alla. Skywalkist edasi ülepoole, 11 km mägiteed, oli veel üks vaatepunkt, mis originaalis on lihtsalt mobiilimastide mäetipp, aga vaade sellegipoolest uhke ja enam kui 1700 m kõrgune. Need viimased kilomeetrid mäetippu olid küll kõige elamusterohkemad minu senises mägiteede kogemuses. Tee oli nii kurveline, järskude tõusudega ja reaalselt ainult ühe auto laiune. Mõningad möödapääsemise kohad olid (mitte segi ajada möödasõidukohtadega) ja seal ei reguleerinud keegi liiklust, kes millel alla ja kes millal üles. Niiet tuli ette päris pikalt alla mäkke tagurdamist (tuletan meelde kitsal ja kurvelisel teel), kui autod ebasobival hetkel ninad vastamisi sattusid. Avaldan kiitust oma suurepäraste oskustega autojuhile, kõik läks kokkuvõttes suurepäraselt.
Kõige eelneva juured jõudsime Dubrovnikusse praktiliselt alles pimedas, mistõttu otsustasime jääda üheks ööks veel Horvaatiasse. Olles ööbinud ühes suvalises ilma köögi ta toas, ei saanud me hommikusööki ise valmistada ja läksime esimesse ettejuhtuvasse linnakesse kohvikusse. Ja see osutus nii armsaks väikseks linnaks! Cavtat meeldis meile sedavõrd, et otsisime endale kohe ka öömaja. Isegi ühed eestlased peatasid meie auto kinni (ilmselt numbrimärgi pärast) ja küsisid kas me räägime eesti keelt 🙂 kui kinnitasime seda väidet, kiitsid nemadki linna, et pidavat parim linnake rannikul olema.
Ja selles parimas linnas kargasime mõlemad keset ööd järsku voodist välja, mindagi meid ehmatas, midagi kolises või mürises. Põhjust me unise peaga ei osanud tuvastada, kobisime tagasi unele. Hommikul selgus, et meie öine ärataja oli olnud maavärin, mille epitsenter oli suht koht seal kus me olime tegelikult plaaninud täna öösel olla. Ju siis see on see põhjus, miks me teed polnud ikka veel meid üle piiri viinud.
Ei taha ära sõnuda, aga täna peaks küll piirivalveametnikke kohtama 🙄🙂
Hvala!
No comments:
Post a Comment