Budva läbi turistitatud tõmbasime autonina sisemaa poole, sihtkohaks Durmitori rahvuspark. Teekonda sinna muidugi on raske kirjeldada. Ei mahu need suured kaljuseinad tee ääres ei sõnadesse ega ammugi pildi sisse. Selge on muidugi see, et see on sõnulseletamatult kaunis ja võimas. Jõekanjonid, all voolamas kristallselge vesi, tunnelid läbi kaljude, ürgne loodus ümberringi.
Eks iluga käivad kaasas ka ohud. Nägime maalihkeid, ühes kohas lausa oli teel lihtsalt suure auto suurune auk tekkinud, tee alt tühi ja kõik...
Kaljudest teatavasti võib kive mureneda neidki nägime teel omajagu. Samuti ka langevate kivide eest hoiatavaid silte.
Aga Durmitorist siis. Üles mägedesse jõudes tervitas meid mõnus kodumaine kliima. Esimest korda reisi jooksul viskasime õhtul pikad varrukad selga. Kirsid olid alles rohelised ja metsmaasikad õitsesid (rannikul olid kõik puuviljad valmis juba).
Meie öömaja looduspargi alguses, Žabljakis, ka muidugi omamoodi kogemus. Kuna me avaldasime soovi magada kahekohalises voodis (mitte aga läbikäidavas toas eraldi voodites), siis pererahvas vahetas oma voodis pesu ära ja nii me seal siis tudusime.
No ja hommikusöök oli ju hinnas, tasemel värk. Proovi siis naeratades tänada, kui selgub, et süüa saad saiakuivikuid mee ja võiga. Aga vähemalt kohtusime öömajas ühe laheda serbist reisiselliga, kes kodumaal on taksojuht. Ja see mees pidavat aastas ligi 4 kuud oma motikaga Euroopas ringi kimama. Eeskuju missugune! Elu nautimise osas. Aga Eestisse pole ta jõudnud, pidavat eelistama soojemaid ilmasid 🌞
Niisiis, juulikuu esimese päeva hommikul tegime ümber Musta järve 1.5 tunnise matka. Järv ise on liustikutekkeline ja hoopis imeilusat türkiissinist värvi. Nagu enamus siseveekogusid siinkandis. 
Jalutuskäigu lõpp oli muidugi meil ideaalselt ajastatud, sest peale seda tuli mõnus paduvihm, esimene vihmake me reisi jooksul.
Vaatamata vihmale jätkasime sõitu mägideedel, kuid kui taevast hakkas jääkuubikuid alla pudenema, pidime tee serval ootama rahe lõpu siiski ära. Tundus turvalisem..... Ja meie suvine soojus langes lausa 11 kraadile. Saa või külmashokk 🙂 Lund nägime ka katsusime ka. Kodu igatsusest? Ei, veel mitte.
Mägedes oli igaljuhul äge. Nägi päriselu ka. Talupidajaid, kes harisid põldu ja kasvatasid lehmi ja lambaid. Heina tehti käsitsi, kohati ka pakiti heina. See oli juba väga moodu värk!
Ahja, pealinnast Podgoricast pole tõepoolest midagi rääkida. Käisime kaubanduskeskuses, ostsime mulle odava raha eest uued tossud, sõime kõhu täis ja jätsime ta seljataha!
Aga Durmitor oma elamuste ja vaadetega jääb meiega 🏞️
No comments:
Post a Comment