Ühel hommikul, so. siis reisi kolmandal päeval (kui transiidi päevasid ei arvesta) korrastasime pisut eelarvet, mille tulemusel otsustasime, et võiks sekka mõne öö autos ka veeta. Miks see madrats meil muidu nii üksikuna ja kurvana seal taga peab olema. Tegime eeltööd öise parkimise otsingute osas. Kasutasime Park4night äppi ja käisime koha peal luuret tegemas. Ideaalne nuunu vaikne koht ranna lähistel. Aga millega üks lihtne eestlane ei osanud arvestada, et horvaadi joaks on jalka mäng šotlastega nagu rahvuspüha ja laulupidu ühes. Ja hommikune uudiste lugemine kinnitas meie arvamust nende lauluhüüete kohta - nad võitsidki. Seetõttu ka pidu poole hommikuni. Liidame sellele juurde veel suure saunalava laadse palavuse ja tulemuseks ongi üks suht koht magamata öö. Otsustasime jätkata apartmentide rentimist. Ja reisinipp, head sõbrad - broneeringuid tehke sama päeva teises pooles, siis on hinnad all ja super korterid jõukohased. Campingute platsihinnad on muide samas hinnaklassis, niiet ei näe põhjust seal öid veeta....
Muidugi kui selline plaanimajanduse puudumine pole sinu jaoks, siis peaks vast ikka palju ja põhjalikku kodutööd tegema. Aga hetkel on mõnus teadmine, et kuskile kiiret ei ole, molutame F. Jüssi soovituste kohaselt.
Üheseõnaga, magamata ööle järgneval hommikul varavalges jahutasime end merevees maha, tegime broneeringu Makarskasse ja tulime siia lõunatudule. Korteri omanik andis meile mingi vip kaardi randa ka, mis senise reisi jooksul osutus kõige puhtamaks ja mõnusamaks sulistamiseks. Ja õnneks samal päeval avastasime, et me olime enne reisi oma eelarvest osa raha sulas välja võtnud ja ära unustanud, niiet me polegi veel majanduskriisis! 🤪
Aga kuidas meil siis seni läinud on? Horvaatia hakkab läbi saama. Unes nägin, et me sõitsime peale esimest nädalat tagasi, sest me unustasime, et me pidime Monteneegrosse ka minema. No ehk nii pehmoks pole see kuumus me ajusid veel keetnud. Sooja on püsivalt nii 30 ja 37 kraadi vahel. Ja päike ei halasta, pilvi ei paista kuskilt otsast. Meil siin traditsioonilist jaanipäevavihma ei saja. Küll aga tuli kolmapäval sõnum, et on oodata ohtlikku tormi ja paluti toas püsida. Ootame, vaatame. Seni pole midagi juhtunud.
Küll aga nägime üks päev Šibeniku lähistel ühte metsatulekahju. Lennukid käisid aina mere ja metsa vahet ja viskasid siis luugust vee metsa ja mägede kohale.
Kogu rannikuääre suuremad ja väiksemad linnad oleme läbi rallinud. Pressinud igasugu kitsastesse, käänulistesseja järskudele tänavatele. Mis on kohati suht hirmsad, sest ei näe, kas keegi tuleb ja kas ikka saab hoo üles või kas veereme alla või mitte. Tavaliselt me lõpetame neod tänavaid läbidesvlausega: ok, pole ikka vaja igale poole ronida. Ja loomulikult järgmises linnas juba ronime jälle 😁
Ühe korteri rendileandja vaatas ka meie higipiisku otsaees, kui pidime parklasse keerama mingi mega järsu tänava pealt (ja seda veel tagurdades) ja küsis, et kas sellised teed on hirmsad meie jaoks. Ja oli üllatunud, kui ütlesin, et meil on on ainult lamedad teed.
Ah mis me siis teeme siin? Ujume, päevad mitu korda. Jookseme hommikuti mägedes. Joome külma õlut ja sooja vett (läheb lihtsalt soojaks autos....). Naudime vaateid, higistame palavusest. Sööme oma kaasavõetud purgitoite. Mina käin ja nuusuta aina rosmariini ja loorberi põõsaid. Kas pole ilus elu, kui võid iga hetk võtta neid puhastest oksa ja visata toidu sisse? Mitte et ma seda teinud juba oleks, aga mõte sellest on juba ilus 🙂
Palmialleed tervitavad igas linnakeses. Mida lõuna poole, seda puhtam on ümbrus ja seda suuremaks ja uhkemaks lähevad rannikul olevad jahid.
Täna läheme üle piiri Mustamäele (mont the negro).
Ilusaid elamusi!
🌞
No comments:
Post a Comment