Näib, et koroona on hetkelise pausi otsustanud taas teha, mistõttu otsustasime meie Eurooplastele külla minna. Tükk aega pole see olnud lubatud, kuid raha tahab ju tuulutamist.
Minu jaoks on see juba kolmas kord külastada Horvaatiat ja Monteneegrot, niiet järelikult väga koledad kohad ei ole, kui tagasi lähen. Kõige rohkem igatsen neid rosnariinipõõsaid, mida lõpmatuseni nuusutada.
Ettevalmistused reisiks olid seekord pisut teistugused. Need hakkasid juba mitu kuud varem, ennast süstides. Sputnikit ei olnud saada, pidime leppima läänelikumate valikutega.
Nädalake enne reisi panime omale ninasurkimise ajad kirja, et meid tunnistataks negatiivseteks inimesteks ja lastaks seega üle Läti piiri. Lätakad aga otsustasid paar päeva enne reisi meid ka ilm testita sisse lasta, niiet hoidsime hulga õlleraha kokku. Või veini, eks paistab.
Eelmine suvi Austria, Šveitsi ja Itaaliat külastades sõitsime läbi 10 riiki, 6800 km ja põletasime kasvuhoonegaaside tarbeks 440 l kütust. Toitu jäi kõvasti üle, seega seekord pakkisime seda vähem kaasa. Raha ei jäänud üle, seda võtsime siis rohkem kaasa. Võib meile alati juurde ka kanda. Aitäh!
Reisi alustasime paari kokkuleppega. Et ujume rohkem (päev 3 ja 2x juba ujutud) ning tanklakohvi ei joo (kohe esimesel hommikul jõime). Rahasäästmise mõttes. Ei, see pole vaesemehejutt, lihtsalt jätame vahendid muude vedelike tarbeks.
Aga piiriületustest koroonaajal siis. Lätlane kontrollis väga eeskujulikult meie isiklille dokumente ja veendus, me pole ise joonistanud neid vaktsineerimise pabereid. Veebis täitsime sisenemise jaoks ka ühe paberi ja sellega jäädi ka väga rahule. Lasti üle piiri.
Leedu paberimajandusest me aru täpselt ei saanud, seega jätsime täitmata. Piiril kedagi ei olnud meiega pahandama, sõitsime lihtsalt edasi. Poola piiril olid küll paar onu, meid maha ei suunatud ega peatatud.
Tudusime rõõmsasti Poola kiirteeparklas ja jätkasime hommikul teekonda.
Enne järgmistesse riikidesse sukeldumist oli tarvis ainult esiklaas erinevaid kalleid kleepse täis laduda. Ainult tšehhidele piisas sellest, et tegime neile väikese ülekande ja nad saatsid vastutasuks kirja, tänks, mine sõida!
Üheseõnaga, me ainult kimasime, kedagi ei huvitanud kes me oleme ja kust me tuleme. Teise päeva õhtuks olime Horvaatias. Ja seal piiril tõesti taheti teada, kuhu minek. Ja kuna me päris täpset vastust ei osanud öelda (sest me ausõna ei tea isegi), siis leppisid nad teadmisega, et meie esimene peatus on Rijeka. Mis nüüd osutus lausvaleks, sest me pole seal ja ei kavatse minna ka!
Kokkuvõtteks, võta kaasa isikut tõendavad dokumendid, vaktineerimispass või korja küla pealt haigus külge (ja siis saa sellest terveks) või ole lihtsalt täiega negatiivne ja sa saadki meile järgi vurada. Ainult 2 päeva ja kohal!
Igaks juhuks loe Reopen Europe lehte ka seal hästi palju segadusse ajavat infot. Välisministeeriumi Reisi Targalt lehelt võid ka asju uurida, siis lased ikka korralikult omal juhtme kokku.
Aga meil lgab siin Vahemere kaldal nüüd 3 nädalat olesklemist. Tuju on hea, ilm on ilus.
Tervitused kõigile, eriti Marule, kes juba tundus huvi mu reisikirjade vastu!
No comments:
Post a Comment