Bosnia ja Hertsegoviina

Juba Horvaatiast Monteneegrosse sõites, pidime läbima väikest osa Bosniast ja Hertsegoviinast (Bih). Mida muuseas varsti enam tegema ei pea, sest nägime, et horvaadid on asunud ehitama silda, et taasühendada oma riik ja see viimane jupp nende maast ei oleks bosniakate poolt ära lõigatud. 

BIH on ikkagi väga väljaspool Euroopa liitu, mistõttu me natuke alguses pelgasime sinna minna. Koroona ajastu ikkagi, kes teab mis tingimused ja kas kunagi üldse koju saab sealt. Aga piiril ei küsitud peale meie ja auto dokumentide mitte midagi ning sees me olimegi. Peamiselt tahtsime sinna minna, kuna nägime, et Mostaris saaks nautida odavat luksust. Neljatärnihotell basseini ja hommikusöögiga oli seal suht  naljahinnaga. Ja hullud eestlased käisid muidugi ka saunas leili viskamas seal, mis sest et õues on iga päev saun 😁

Õhtul jalutasime muidugi ka linna peal, eks see pisut teistmoodi kultuur on. Islamiusulised liiguvad ringi oma pikkades ürpides, naistel nagu ikka vaid nägu või silmad väljas. Mošeed ja minaretid tänavapildis jne. Oli ka meie mõistes lihtrahvast, pidu ja pillerkaari. Jõe äärest leidsime ühe kokteilibaari, kus kõik koksid olid 2-4 eurot. Liiter mojitot maksis 10eurot.

 Samas pole hinna üle miskit ka imestada, kui poes maksab liiter kanget gini näiteks 7 euri. Kolmandatest riikidest võib paraku EU-sse tuua vaid liitri kanget, ja kuna meid on õnneks autos kaks, saime koguse tuubeldada. 

Mostar külastatud, panime hotelli wifit kasutades omale trajektoori Horvaatiasse ja hakkasime sõitma. Poole tee peal avastasime, et see tee, mis meid piirini peaks viima, oli küll väga ajast ja arust. Kitsas lagunenud asfalt, ei mingeid viitasid, suvaline küla- ja metsavahe tee. No aga mis sa teed, kui netti pole. Keerad otsa ringi ja katsud viitade järgi sõita, kasutades ikkagi suuremaid teid. Tänu sellele vangerdusele sõitsime me Bihi suht terves pikkuses läbi ja nägime seda vaest külaelu ikka omajagu. Ja räämas ja räpane on ka see riik. Sõjast pole vist veel taastutud, kuigi Bosnia sõda lõpes 26 aastat tagasi. Nii paljud majaseinad on kuuliaukudega sõelapõhjad, majade varemed igalpool, seda just eriti sisemaal. 

Õnneks oli küte sealmaal kõvasti odavam, et võis lubada seda seiklemist ja ringiuitamist. 

Piiri lähistel, mis on lisaks Horvaatia piirile ühtlasi ka EU piir, oli näha puntide kaupa mingeid tõmmusid noormehi kõndimas, pambud ja kotid käeotsas ja seljas. Omavoliliselt andsime kohe hinnangu, et need on vast pagulased, kes tahavad üle piiri kuidagi saada. Ja sealne piir tundus tõesti selline lameda maa peal, et äkki osavamad isegi suudavad pimeduse varjus end tõotatud maale läbi metsa suruda. 

Riigist lasti meid välja ilma igasuguse mureta, vaadati 3 korda passe (mõlemad riigid ja lisaks tolliametnik). Mis meil kaasa ostetud oli, kust tuleme või kuhu läheme ei huvitanud kedagi. Vaktsineerimistõendi võttis ametnik korra kätte, kuid ilma süvenemata andis tagasi ja viibati meid minema.

Ja olimegi taas Horvaatias!