Ja siis me mõtlesime, et oleme ööloomad, kes näevad pimedas imehästi. Eksisime. Eksisime seda arvates ja eksisime metsa. Auto poole tagasi liikudes ei leidnud õiget teeotsa üles... Läksime tagasi mere äärde ja alustasime uuesti. Ikka sama lugu. Omateada läksime täpselt nii nagu tulime, aga välja jõudsime ikka täiesti vales kohas! Nagu on tavaks öelda - tahtsime parimat, aga välja kukkus nii nagu alati.
Aga midagi positiivset ka selle öise ekslemise juures - taskulambi valgel kohtasime sirmikuid! Seeni, mida oleme ammu juba taga ajanud ja igatsenud leida. Aga suurest stressist kodutee-mitte-leidmise osas jätsime need seenekesed maha. Meeltesegadus ilmselgelt! Järgmisel päeval tuli ikkagi paneeeritud sirmiku isu ja läksime metsa tagasi. Taaskord, pimedas ja taskulambi valguses leidsime seeni. Mitte küll need samad isendid, kes eelmine kord meile teele jäid kuid siiski.... Pimedas liiga palju neid rappima ei hakanud, niiet kodus pidi üsna palju usside poolt järatud seeni prügikasti rändama. No ja ega kaks ei jää kolmandata. Läksime kolmandat korda veel sirmikule. Valges! Tundub, et siiski oleme ööloomad... Sest valges meil see jaht ei õnnestunud eriti. Kül aga leidsime jälle neid vahvaid haisuseeni, mis lehkasid üle metsa. Pole enne vist kohanudki selliseid. Algul näevad välja nagu kanamunad maas, sees mingi limane ollus ja siis üleöö kasvavad neist säärased tanuseened (Harilik tanuseen). Pilt pärineb esimesest eksimise-ööst ja on taskulambi abiga tehtud. Aga nende leidmiseks ei ole valgust vajagi.. Raipehais juhatab su otseteed nendeni!
Aga nüüd asume asju pakkima, sest kauge kagu-Eesti vajab avastamist! Et siis tuleks selget ilma ka!
No comments:
Post a Comment