Lähme! Kuhu? Ei tea! Aga lähme....

On esmaspäeva hommik, pikk nädal ootab ees, ma olen selles ringis, kõik läheb sama teed... Tsiteerin Toomet nii muuseas!

Kõige raskem osa on tehtud - pildid blogi tarbeks välja valitud. Nüüd tuleb vaid nende abil meenutada, mis siis õigupoolest nädalavahetusel juhtus.

Kui reedel asusime teele, siis meil mingit kindlat plaani justkui polnudki. Pakkisime kõik vajamineva autosse, isegi grilli ostsime, et ei peaks toorest liha jälle näljasena vaatama. 

Aga kuhu siis minna? Ilm on ilus, maailm on valla!

Kuna olin hiljuti üht pilti Marimetsast näinud, siis võtsimegi esimeseks sihtkohaks just selle raba. Kohale jõudes meenus, et oleme seal tegelikult kunagi käinud. Aga tookord oli rada kehvasti tähistatud ja hooldamata, mistõttu ekslesime suvaliselt mööda metsa ja lõpuks rappa jõudes oli laudtee nii kehvas seisus, et pidime tagasi pöörduma.

Marimetsa raba

Seekord aga olid lood teisiti. Kõik oli korda tehtud ja rada tähistatud. Jõudsime sinna sellisel kellaajal, et täpselt päikeseloojangu hetkeks jõudsime raja lõppu. Imeilusaid vaateid sai nautida paraku selle hinnaga, et tagasi tuli minna pimedas läbi metsa. Kiired jalad ja öökulli silmad meid kuidagi autoni ikkagi viisid. Aga nüüd oli vaja hakata ööbimiskohta otsima. Nädala alguse kibedad kogemused olid veel värskelt meeles ja liiga positiivselt meelestatud me ei olnd selle ülesande juures. Oli siiski ju reede õhtu ja ilm oli telkimiseks ideaalne. Aga meie suureks õnneks juba teise lõkkekohaga näkkas. Lõket me küll tegema ei hakanud, esiteks oli kell juba üsna hiline ja teiseks oli nii tugev tuul tõsnud, et mingit isu õues istuda küll ei tekkinud. Ööbisime taaskord autos (mugavad inimesed telgivadki nii!).

Hommik Veskijärvel

Hommikul oli endiselt tugev tuul, kuid vähemalt oli valge ja pigem soe. Tegime lõket, grillisime vorstikesi, sõime hommikust ja tegime päevaplaane.

Järgmiseks sihtkohaks sai Matsalu rahvuspark, kus polnud me kumbki enne käinud. Valisime omale läbimiseks ühe puisniitudel kulgeva matkaraja. Raja alguses ootas silt, mis teavitas meid kariloomadega kohtumise võimaluse eest. Üsna pea otse tee peal ootaski meid lehmakari. 

 

Matk koos lehmadega

Oli ikka veidi hirmus ka... Hoidsime end võimalikult elektrikarjuse lähedale, et vajadusel saaks sealt alt läbi vupsata. Õnneks kartsid lehmad vist meid ka omajagu, ja eelistasid meid kenasti mööda lasta. Aitäh!

Raja lõpu poole leidsime astelpaju istanuduse (kahtlen, et need looduslikud puud olid). Sõime paar peotäit vitamiine (lisaks juba hommikustele pohladele ja põldmarjadele).

Vitamiinid

Olime nüüd täielikud vitamiinipommid. Ja kõht hakkas tühjaks minema. Aga lähedal asus veel üks vaatetorn, mille tahtsime enne lõunasööki vallutada. Suitsu vaatetorniga oli tegu. Kõrgest  (minu jaoks väga-väga-hirmsast) tornist avanes õhele poole metsa vaade, teisele poole säärane maa idülliline vaatepilt.

Vaade Matsalule

Lõunagrilli tegime juba Pärnumaal, Soontagana maalinnas.See oli küll üks huvitav leid. Auto pidi parkima küll kilomeetrikese eemale, aga koht on seda väärt. Üldiselt mulle igasugused linnused ja kindlustused suuri elamusi ei paku, aga sealne vaikus, avarus ja looduseilu oli armas! Pildil olevasse torni (vari) ronisime ka! 

Vaade maalinnale

Nüüd aga otsustasid metsalised veidi sohki teha ja maalt linna minna ööseks. Magasime kenasti puhaste linade vahel ja jõime hommikukohvi voodis. Aga seiklused jätkusid sellegipoolest.

Käisime taaskülastamas Norra allikaid. Mõni aasta tagasi seda küll juba tegime, kuid ometi jäi näiteks Võlingi oja oma allikatega nägemata/vaatamata. Seekord siis selle vea parandasime.

Võlingi oja

Laudtee kulges mööda kallast, veetase oli üsna kõrge, mistõttu nii mõnelgi korral sai varvaste vahel tunda külma karget allikavett. Aga ilus oli! Vesi selge, ilm selge ja soe. Seetõttu märjad jalad ei heidutanudki. Pealegi, Võlingi lõkkekohas lõunatades, sai oma jalanõukesi ja sokikesi päikese käes kuivatada!

Kuigi ega kuivi jalgu ei jagunud kauaks. Järgmine sihtkoht oli Endla looduskaitseala. Üritasime vallutada Endla järve matkarada. Kahjuks oli veetase suurtest vihmadest ka seal kõrge ja jalad olid iga natukese aja tagant vees. Jätsime selle raja katki, sõitsime autoga über järve Männijärve rabasse, Sellest sai meie nädalavahetuse viimane loodusretk. Uus ja uhke laudtee hoidis meie jalad veest eemal ja vaatetorn aitas näha rabajärvesid ja laukaid ülaltvaates. 

Männikjärve 

Eesti on ilus, nii lihtsalt on. Ja hea meel, et ka ilm oli suurepärane! Nii kui lõppes meie looduspuhkus, hakkas vaikselt ka pilvi koguma. Koduteel saime juba vihmagi. Kui nüüd aus olla, siis autole oli seda hädasti vaja. Päris kole nägi teine välja peale kruusadeedel rallimist!