Viimasel nädalal oleme olnud hirmus-hirmus tegusad. Seenehooaeg armu ei anna (kahjuks ka vihmahood mitte).
Kodulähedasest metsast saime viimati kahe kastme jagu metsaseeni (tegelikult liikusid need seened tatra-seene salati sisse ja sügavkülma). Lisaks neile mõnele seenele kohtasime ühte vahvat vaskusssi ka! Oli teisel kole kiire, sugugi pildi tarbeks ei soovinud poseerida...
Suure saagi lootuses ja ootuses käisime ära ka Juminda poolsaarel. Olime uhked küll, et saime ligemale 7 liitrit kukeseeni, aga ega me ei teadnud sel hetkel veel, et paremad päevad on veel ees.
Mööda metsa jalutades pugisime kahe suupoolega pohlasid ka! Kui kellelgi peaks isu olema, pole mul muud soovitust, kui - mine metsa! ja too pohlad ära, sest neid on minu tagasihoidliku arvamuse järgi tänavu küll hulganisti metsas.
Eile aga tehti mulle väga vahva üllatus, sest peale tööd viidi mind jälle metsa! Tegelik üllatus oli küll Vihula mõisa külastus, kuid kui mets ikka tee peale ette jääb, siis sinna need Kirsid ka jäävad :)
Leidsime ideaalse seenemetsa, kus ringi rännata iseenesest on juba lust ja lillepidu. Ilusad samblased mändidealused, lihtsalt sunnivad telefoni järgi haarama, et jälle pilti teha.
Lisaks ilusatele pildidele telefonis, leidsime end täna koju jõudes olukorrast, kus vaatas meile põrandalt vastu suur kuhi seeni. Õnneks olime otsustanud korjata vaid kukeseeni ja puravikke, kõik pilvikud ja riisikad jäid meist puutumata, ootama järgmisi seenelisi.
Kuidagi õnnestus meil nendest kuhjadest läbi närida ja uhkusega lugesime kokku 12 liitrit kukeseeni ja 5 liitrit puravikke (puhastatud ja tükeldatud!). Selgelt senine rekord. Vahva! Nagu näha, siis Pipi on ka suure uhkusega ninapidi juures.
Nüüd on vaid söögirõõm jäänud.
Retseptiotsinguile!
No comments:
Post a Comment