Käed-jalad-silmad-suu tööd täis.

Küll oleks palju veel seenejutte kirjutada. Muud elu justnagu poleksi enam. Seened siin, seened seal, seened iga panni peal.
Nädala alguses, kukeseeni otsides, sattusime puhtjuhuslikult ühte metsa, mida välisel vaatlusel poleks osanud küll pidada kaseriisikametsaks. Esialgu küll jalutasime neist ilusatest karvikutest mööda, aga kuna pole juba aastaid sääraseid kaunitare näinud ega korjanud, leppisime siiski kokku, et kõige pisemad, mille servad alles allapoole kaardu, leiavad tee meie ämbritesse ja sealt edasi taldrikule.

Seenesaak

Kui nüüd aus olla, siis oli seal metsaalune täis igasugu riisikaid. Aga meist nad sinna ilutsema jäidki.
Telefoni kaamera tegi metsa all muidugi samavõrd palju tööd kui nuga. Metsaalune ägedaid SeeneMikke täis :)

Seeneleiud

Kaseriisikatest sai aga taaskord tatra-seenesalat. Retseptike ka, äkki endalgi tulevikus tarvis! Kõik enam vähem sama, lihtsalt kastmes on miinus rukola, majonees ja jogurt pluss sibul. Täitsa maitsev, kujutage ette.
Seenelemineku eellugu on ka muide üsna huvitav. Tuli säärane uitmõte pähe, et läheks õige õhtul juba metsa, grilliks-telgiks-mõnuleks. No idee on ju täitsa hea! Aga teostus ei tahtnud kuidagi välja kukkuda. Esimesse lõkkekohta jõudsime, kui oli veel tinglikult valge. Seal oli rahavas paraku ees. Vihmaga! Esmaspäeva õhtul! Hea küll, ega metsas ruumi ju on, valime siis järgmise koha, ja järgmise, ja järgmise... Ei - metsas ei ole ruumi, kõik on täis! Nii halenaljakas kui see ka pole, sõitsime lõpuks oma ilusa seenemetsa alla, parkisime auto valendavale samblale, lükkasime istmed alla ja sõime leiba ja salatit. Liha oli ka. Aga see oli toores ja seda sõime alles kodus. Selline nägi siis välja meie grillimine ja magamiskottidega autos "telkimine". Aga oligi mugav kohe hommikul autost välja seenele astuda :)
Aga muud juttu siiski ka....
Virmalistehooaeg on avatud. Meie jaoks alates sellest nädalast. Pidu taevas oli võimas, seda võin järeldada kaaspiltnike fotodest kui ka sellest, et isegi pilvist taevast palja silmaga vaadates oli pilveaukudes üsna kenake valgusemäng.

Pilvede all

Kahjuks jah, pilved varjasid seekord suuremat ilu meie eest. Aga kindlasti on veel uhkemad sambad ootamas ees. Katsetamise mõttes (valgusreostuse hulka testimas) käisime pilti tegemas ka kodule veidi lähemal põllu peal. Sellesks ajaks olid pilved juba veidi hajunud.

Täusvas udus hajuvad virmalised

Kuid peale rohelise virmalistekuma enam midagi suurejoonelist pildile saada polnud võimalik. See aeg oli möödas selleks hetkeks.
Aga uued seikulsed looduses ootavad juba sel nädalavahetusel mind! Kaamera aku on laadimas, statiiv autos ootamas. Vaja vaid roolist haarata!