Gardas campamas, osa 1

Ees on ootamas neli ööd telgis, otse Garda järve ääres. Olime nädala jagu varem saatnud päringuid mitmesse kämpingusse, aga lõpuks vastas vaid Camping Serenella, mis asub Bardolino ja Garda vahel, otse veepiiril.

Tegemist on üsna suure ja populaarse kämpinguga, kus on bassein, restoran, minimarket, paadikai ja tegevusi lastele. Koht on hästi hooldatud ja asukoht suurepärane, aga väga rahulikuks seda pidada ei saa – eriti tipphooajal. Telgi plats oli tõesti pisike - nagu pitsalõik. Meie auto ja telk mahtusid sinna ära pigem loominguliselt. Mõlemalt poolt ulatusid ka naabrite varustus meie alale, aga ei hakanud tüli tekitama – eks selline see kämpingu elu on.

Telklas

Ja nagu ikka – kõik sõltub naabritest. Meie kõrval oli rahulik Hollandi tüdrukute paar, aga teistes kolmes küljes olid lastega pered, kellest üks pisipoiss äratas kogu laagri igal hommikul kell 6.30. Vaikust nappis ka päevasel ajal. Päris ärritav. Huvitaval kombel tundus, et vähemalt pooled kämpijad olid Hollandist. Ilmselt on see mingi varjatud kultuurikokkulepe, millest me polnud kuulnud.

Tegelikult tundub, et panime kämpinguvalikuga veidi mööda. Tagantjärele oleks võinud valida väiksema, rahulikuma koha. Soovitus endale tulevikuks - varem tuleb tegeleda broneeringutega! Aga see ei vähenda üldsegi häid muljeid Garda järve äärest. Kämpingus me pikalt ei passinudki – enamuse ajast olime linnades ja  rannapromenaadil. Hommikukohv järve ääres, rattasõit mööda veepiiri ja õhtused jalutuskäigud olid telgielu kuldaeg.

Kui vihma ei sadanud ja naabripoiss ei kisendanud, siis oli tegelikult täitsa tore. Aga sadas paraku omajagu...

Pärast telgi ülespanekut ja laagrieluga kohanemist rentisime kaheks päevaks jalgrattad. Garda järve ääres lookleb mõnus kallasrada, mis ühendab linnakesi. Jalutades oleks avastamine jäänud liiga raskeks – ratastega liikumine oli kiirem, lihtsam ja mõnusalt tuuline.

Rattur

Ratturite joogipaus

Esimesel päeval võtsime ette umbes 45 km pikkuse tiiru, mille sihtpunktiks sai Sirmione – järve lõunatipus asuv poolsaar, mis justkui surub end Garda järve sisse nagu kitsas keel.

Kui Prantsusmaal Annecy's kurtsime, et meid ei lasta linna autoga, siis Sirmiones ei tohtinud isegi jalgratastega minna. Nagu korralikud turistid parkisime oma rattad linna serva teiste sadade ratturite vahele ja sisenesime poolsaartele jalgsi.

Mõned sisenesid linna paadiga

Seal jalutasime kitsastel tänavatel, nautisime vaateid ja melu, vaatasime üle kallid rõiva- ja kotipoed ja lootsime leida kuskil veidi vaiksemat nurgakest – mis polnud just lihtne. Turiste oli rohkem kui oliive Itaalia turul.

Palju päid palmide all

Sirmione

Veel Sirmionet

Rattaga tagasi sõitmiseks meil energiat ei jäänud. Aga kuna Sirmione praamipeatusest sai ainult jalgsi peale minna, siis pidime väntama 10 km kaugusele järgmisse sadamasse. Ostsime kaks piletit ja hüppasime praamile, mis viis meid otse Garda linna.

Sirmione sadam

Bardolino sadam

Selleks hetkeks olime täiesti janus. Laeval ei müüdud isegi vett, rääkimata snäkkidest. Kui lõpuks Gardasse jõudsime, tellisime mõlemad kannu külma õlut – ja elu sai uuesti hoo sisse.

Ja mitte suvalisest kohast me seda õlut ei tellinud! Istusime meie lemmikasutuse toolidele, kus oleme juba mitmeid aastaid järjest istunud – ikka seal, kus vaade järvele võtab hingetuks ja klaasikese kõrvale tuuakse ka väike valik suupisteid. Toredad Itaalia kombed!

Teisel päeval oli meil plaan sõita ratastega ööbimiskohast põhja poole, järgmisse järveäärsesse linnakesse. Kaardil tundus kõik lihtne – järv kõrval ja tee justkui olemas. Aga tegelikkus osutus sootuks teistsuguseks.

Rada kulges mitmes kohas läbi jalakäijate alade, kus pidi ratast käekõrval lükkama. Mõnes lõigus polnud seegi võimalik – rannaäärne maastik oli kivine, liivane või kitsas. Ja kohati oli  see lihsalt keeruline – rahvast palju, tee kitsas, liiklus närviline.

Alternatiiv oleks olnud sõita suure autotee kaudu, aga see tundus meile üsna ohtlik variant – kiirused olid suured ja ratturitele ruumi nappis. Nii et mõistlikum otsus oli plaan katkestada.

Viisime rattad poole päeva pealt tagasi sinna, kust olime need laenanud, ja jalutasime telklasse tagasi. Lõunaks oli juba palav ja kerge tolm nahal, seega suundusime ujuma – järv oli just parajalt värskendav. Äkki peakski mõnikord lihtsalt olema, mitte pidevalt kuhugi kihutama.