Meie automatk Šveitsis

Meie järjejutt jäi pooleli vihmases Austrias. Sealt edasi tõepoolest nagu plaanitud, keerasime rooli Šveitsi suunale. Sinna vahele jäi aga üks uus vallutus! Nimelt Liechtenstein.

Jah, ma googeldasin praegu, kuidas seda nime kirjutada ja muide ma pole vist ainuke kes on hädas õige kirjapildliga, sest nende suveniiripoes oli isegi säärane postkaart kus oma 10 erinevat versiooni oli kirjutatud üksteise alla ja vaid 1 oli jäänud maha kriipsutamata. Seda postkaarti me ei ostnud. Küll aga saatsime ühe teise kaardikese kodumaale. Meie uus vallutatud riik autoaknast paistis väga töine, ärimehed tänaval triiksärkides ja ülikondades, naisedki portfellid käes, krunnid peas ja salatikarp näpus.  Nii meiegi panime siis parklas matkariiete asemel kenad linnariided ja jalutasime uhkelt pealinna tänavail. Oli kena. Aga ei midagi sellist mis kunagi tagasi kutsuks. 

Ööbida lootsime Šveitsi mägedes. Sest oleme saanud uue infokillu võrra targemaks, nimelt on seal lubatud magada/campida 2000+ m kõrgusel mägedes. Mujal see nimelt lubatud ei  ole. Leidsime isegi sobiva tee (Klausen Pass), mis viis üle mägede, imekaunid vaated, lihtne Šveitsi maaelu, rahulik ääremaa.

Tarvis vaid sobilik plats valida ja hakka aga pikutama. Oleks vaid sooja vähegi üle 9 kraadi ja kui ometi lõppeks see paduvihm... siis oleks olnud see ilmselt teostatavam.  Sõitsime sama targalt mäest alla tagasi ja valisime teise ettejuhtuva campingu ja palusime öömaja. Muidugi olid mul alles seljas sitsi-satsiline linnakleit seltsiks mu platvorm kingakestele, mistõttu campingu omanik murelikult küsis - kas meil ikka telk on. Lisaks uuris kas meil ikka süüa on. Ju nägime välja kui kassipojad vihma käes. Kinnitasime, et me tegelikult olemegi matkajad ja meil on kõik hästi, varustatud igatepidi. Nii saimegi Vierwaldstättersee järve kaldal omale telkimisplatsi.

Söögist rääkides - õhtusöögimenüüs oli praekartul singi ja munaga. Aga munad olid kummalised - koor läikis ja oli justkui lakitud. Ja koor ei tahtnud sugugi järgi anda, kui servaga vastu potti lüüa. Tuli välja et need olid keedetud! Osta veel väljamaal võõramaise tekstiga kaupa. Aga kõht sai täis sellegi poolest ja keerasime end vihmasadu kuulates tuttu.

Öö läbi aga tormas, kallas ja tuulas, magasime üks silm lahti, teadmata, kas telk lendab koos meiega või meieta laia ilma rändama. Telk hakkas läbi tilkuma ja tulemuseks oli üsna niiske olemine. Üldsegi on seni meid saatnud jahedus, pilved ja vihm. Magan keset juuli kuud pika pesuga ja kakleme öösel teki pärast. Enneolematu.

Uue päeva plaan oli mägedes teha üks tunniajane rongisõit Šveitsi Alpides. Sõitsime varakult kohale, et järgmiseks päevaks piletid broneerida.  Hoidisime aga ligi 200 eurot kokku, sest pileteid me ei saanud. Internetisoovituse kohaselt peaks varahommikul minema, kui tahad samal päeval rongile. Ma siis annan uue soovituse- mine nädal varem kohale. Ületurism saatis meid veel terve see päev -  parkida ilmvõimatu, campingud kõik pilgeni täis topitud. Isegi kui oled valmis kasvõi 100 eurot telgiplatsi eest välja käima. 

Lõpuks kuskil ääremaal, no-name kohas saime telkima. Olgu nii Šveitsikene. Sa oled ilus ja kena. Sa küsid turistidelt küll kenakesti palju raha, aga kuna nii paljud on nõus sulle seda lahkelt tooma, siis meie lihtsad Uulukad ei pääse löögile.  Me jätame su nüüd maha. Kui elu tahab, siis kohtume kunagi taas.

Lõpetame meie seekordse suhte ühe sinu kauni järve kaldal hommikusööki süües.

Ps, üks luik märkas meid söömas ja tuli kimaga ja üsna kindlameelse nahhaalsusega meie hommikusööki varastama. Saiakott oli juba noka vahel, haarasime sisuliselt ta hambust selle omale tagasi.  Aga kalda poolt sekkus olukorda kaks rannavalve luikede, kes tiivad puhevil mereröövli pagendusse ajasid.  🦢