Monday, January 15, 2018

Aadria mere kaldal

Leidsin ikka tolmukihi alt üles oma armsa blogikese. Ilmselge vihje sellele,et eestlane ei oska puhata, kui nii pikalt pole millestki kirjutada olnud.
Aga nüüd on! Tulin lõunamaale, linna nimega Bari.Vaatan aknast välja – ongi vist soojamaa reis. Astun uksest välja, ei – siiski mitte. Lihtsalt meeldivalt jahe ilm.

Esmane esmamulje on tüüpiline igasugusele reisile – mis koht see siis on? Siia vist küll nüüd polnud mõtet  kohale lennata. Ilmselt ainsad turistid kogu linna peale. Anna aega, eksole!
Kaheksajalamees
Teisene esmamulje on märksa positiivsem. Itaalia on ju tegelikult täitsa tore.  Ja itaallased on nii armsad ja rahulikud elunautlejad, selline kulgev elurütm mulle meeldib. Igatepidi sõbralikud – aina tervitavad ja lehvitavad. Vanamehed mängivad päikesepaistel kaarte, püütakse ja müüakse  kala, tehakse hoogsalt sporti, lobisetakse ajaviiteks tuttavatega, vajadusel poseeritakse uhkelt oma kaheksajalgadega turisti Facebooki tarbeks. Sugugi ei taheta pesulauaga äiata pildistamise eest.  Pakuti lausa proovida mereande! Seega täiesti toores (ja pesupulbrimaiseline) kalmaar ja meresiilik kah nüüd ära mekitud. Sest kui promenaadi ääres kohalikud kalamehed degusteerimiseks midagi pakuvad, võtad sa selle vastu! Pistad suhu, tõmbad naeratades pöidla püsti, ise samal ajal mäludes ja mõeldes – saaks nüüd selle kuidagi alla neelatud ilma koledaid nägusid tegemata.

Bari rannapromenaadil
Mida veel saaparahva kohta öelda? Väga meeldib neile näiteks pesu pesta. Kõik rõdualased on täis riputatud pesupulbri järgi lõhnavat puhast pesu. Ja seda kogu aeg, olenemata päevast või kellaajast. Loomulikult lõhnavad tänavad ka mõnusalt pitsa ja fritüüritud polenta järgi. Lõhna järgioleme meiegi mõne kauba-augu üles leidnud ja jägmisel hetkel leppinud teadmisega, et see oli vist pettekujutelm. Nõnda ruttu kui letid siin tekivad, nad ka kaovad. Erilise teeorientiirina ei tasu neid kasutada. Päris restoranid on püsivama loomuga. Samas millal need avatud on ja kes sisse saab on juba keerulisem küsimus. Ja kui lõpuks ka pääsed löögile, siis enne arve saamist liialt ei tasu rõõmustada. Arvele lisatakse üldjuhul mõningaid eurosid lisatasusid (mahaistumise maks, teeninduse tasu). Aga vähemalt mõne lisatasu eest saab ka reaalseid tooteid –kausikese krõbinaid või oliive näiteks.
Ega me siia ju suures joones söögi pärast ju tulimegi. Olles toiduideaalid seadnud nõnda kõrgele latile, on kardetavasti väga lihtne pettuda. Õnneks ei ole antud meile säärast võimalust. Üks toidukoha lugu ka siis, nii mälestuste tarbeks.
Päevasel ajal, on kohalikud kõik siestatamas (vaatamata jahedale ilmale),  mistõttu keegi meiesugustest turistidest kui klientidest ei huvitunud. Õnneks siiski leidsime ühe sussideks kulutatud kingades italiano vanamehe, kes tegi meile „kibekiirelt“ mõned pitsad. Tegemist oli justkui esirea kohaga restoranis, pitsameistri tegemiste jälgimise eksklusiivne etteaste väljavalitutele. Ja isegi maksma ei pidanud selle eest. Võibolla... Ega täpselt ei tea, sest arve, mis meile esitati oli.... omamoodi J Neljast küljest rebimisjälgedega valge paberilipik, kuhu härra oli omapäevinäinud  jahuse käega korrektselt kirjutanud tasumisele kuuluva summa. Ja ei midagi muud. Usun, et selle saaks kenasti töölõuna kuludesse kanda. Õhtu nael aga oli veel tulemata. Lahkuma hakates viipas umbkeelne pitsameister ühe meie reisikaaslase helkurile. Tehakse vastuviibe, millest mina lugesin välja – kas sa soovid seda omale. Vastatakse ebamäärase pealiigutusega ja juba lähenetakse kääridega. Naksti helkur eemaldatud ja ulatatakse heatahtliku näoga omanikule.  Ahah.... Saime vist millestki valesti aru? Ülejäänud rahvas lükkas ruttu oma helkurid taskusse, et keegi neid hinnasiltidepähe ära ei tuleks lõikuma.

Kokkuvõtvalt võib Bari kohta öelda, et siit saab täis kõhu ja tohutust ringitatsamisest pingul säärelihased, aga ega seegi paha ju ei ole. Eks meise teadlikult oleme ju valinud jalatakso. Bari vanalinna keerdkäigud ja tõenäoliselt spiraalina kulgevad tänavad muidgugi jalavaeva ei vähenda. Ei tea, kuidas vana-aja rahvas siin elatud ja orienteerutud sai. Vahest olid neil kaardioskajad hobused.

Alberobello
Ühe päeva jätsime õpi-tundma-Itaalia-rauteeääri reisi tarbeks. Sest mida paremat võiks tahta, kui üle pooleteise tunni loksuda rongis, mis viib meid vaid 65 km kaugusele. Eks ta tundub ebaloogiline ja jabur. Aga mis sa teed, kui neljast juhilubadega inimesest pole kellelgi antud hetkel seda roosat aknakraapijat kaasas. Siis valikut justkui pole. Aga Alberobello linn oma uhkete trullinõlvadega oli ju tegelikult seda väärt küll. Selliseid kummalisi „smurfimajade“ linnakut vaadates tekkis küll küsimus, kas see kõik on ikka autentne või lihtsalt üks turisminduseidee. Aga olenemata vastusest – kunagi nii just elati. Kas just linnade kaupa, aga põlluveerel oliivipuu all kindlasti.

Aeg veel viimased espressod juua ning lendama asuda, et jõuaks Lätis veel hinna-alast turu-uuringut läbi viia. Kohtumiseni Eestis!





Thursday, July 20, 2017

Hoopis Poolas

Viimane vaade Tšehhile
Ei tea, kas esmase reisiväsimuse märgid või meeltesegadus (või GPS-i viga), aga oleme nüüd otsapidi hoopis Poolas. Hommikul teekonda planeerides, ei olnud päris täpselt kindlad, kas olla Tsehhis veel üks või kaks päeva. Pealelõunasel ajal valisime hoopis välja lähima Kauflandi, et pakkida autosse viimased sisseostud (loe: õlled) ja lahkuda riigist. Ilmselt mõjutas otsust ka meie tagasihoidlik hinnang Tsehhi põhjaosale, mis on tunduvalt madalam, kui lõunapiirkonnale. Eks siingi on hetki ilusaid, kuid ületrumpamisi jäi aina vähemaks. Ju ta siis ammendas ennast meie jaoks. Aga ma ei taha midagi halba sõnada. Väga mitmekülgne ja kaunis maa. Ilmad olid ilusad, vihma me ei saanud kordagi. Ringi saime kenasti peale tehtud, pealinn jäi küll külastamata, kuid seda teadlikult. Meenutama jäävad seda riigikest need kaunid kuldkollased viljapõllud, õunapuude alleed kõikjal teede ääres, kaunid mägivaated, sünged-tihedad-kõrged metsamassiivid, ilusad ja värvilised vanaaegsed linnakesed, teeäärsed jäätiseputkad ja minu erilised lemmikud – imeilusad lillelised aknalauad.

Aga ei tasu meid veel koju ootama hakata! Poola on ka suur riik. Kogu selle lääneosa on ju ometigi avastamist väärt. Nii me arvame täna. Küsige homme uuesti!

Wednesday, July 19, 2017

Linna- ja loodusturism vaheldumisi

Päevakavad ei ole just tihedad nagu siinsed metsad, aga ikkagi kuidagi kiirelt kukub see Päike lõpuks alla. Mis seal ikka – ärkad, sööd, teed plaane, sõidad-seikled, sööd, sõidad-seikled ja juba oledki otsapidi voodis. Okei, väikse õllepausi aja enne uinakut ikka leiab.
Ka eile oli plaanis väga sisutühi ja rahulik päev. Hommikukohvi läksime jooma Chebi nimelisse väikelinna. Täiesti tavalised paneelmajad ehitatud otse kaunite vanalinnavääriliste hoonete külge. Sellise linnplaneeringuga te ilmselgelt UNESCO’sse ei pääse. Linna peal aga nägime suuri ja väga kutsuvaid reklaamsilte TravelFree piiripoodi. Kohe rool noolte suunas ja olidki nagu naksti sisuliselt Aasias. Kujutasime ette, et sakslastele oli piiri peale tehtud mingisugune mõnus ja soodne ostukeskus, kuid reaalsus viis meid pilukatest „firmariietega“ kauplejate seltskonda. Lettide vahelt leidsime siiski ka ühe Saksa mehe saksa vorste müümas – ta oli väga rõõmus eestlasi kohates, jutustas, et keegi tema sõber on meie kodumaal lausa inglise keele õpetaja. Ostsime paar vorstijuppi ja läksime kodutunnet otsima.
SOOS
Nimelt on siin Tšehhi lääneosas üks SOOS Natural Park, mis sisuliselt on üks soine ala. Väga kodumaine – märjad-niisked alad, ei mingeid mägesid, lihtne lame maa. Ainsa vahega, et seal tuli maa seest gaseeritud mineraalvett. Udupeen tunne ikkagi pihuga sellist soolast ja mullikestega vett otse suhu kühveldada.
Teel õhtusesse „kodulinna“ Karlovy Vary, tegime veel peatuse Loketi linnas.
Mõnus jäätis pihku ja imetlesime taaskord kaunist vanalinna. Jäätistega muide on siin nii, et tuleb vaadata, kust putkast vanad mehed jätsudega välja imbuvad, sinna tasub kindlasti sisse põigata. Nii head (ja odavat) jäätist polegi nagu mujal saanud. Aitäh, Tsehhi!
Aga Karlovy Vary –  linn, mis minu jaoks oli reisi alguses „must go“. Aga kahjuks pidime pettuma. Ei olnud kole, ei olnud igav. Mööda jõekallast pikaks venitatud vanalinn oli küll avar ja korrektselt üles vuntsitud, aga ei mingit hubasust ega suurejoonelisi emotsioone tekitavaid vaateid/hooneid. Ja pealegi jättis see kohati sellise väljasureva spa-linna mulje. Ju siis venelastel hakkavad rublad rahakotist otsa saama (venelaste seas popp koht).
Loketi lossike
Loomaia (Zoopark Chamutov) külastamiseks valisime ilmselgelt kõige parema päeva üldse – kraade oli täna üle 30. Ei teagi, kummad olid loiumad – kas kinnipeetavad või meie. Aga üldjoontes oli siiski tore.

Matka tulemus
Oma õhtu sisustasime ära kolmekilomeetrise kõnnakuga mäkke. Teekonna esimene kilomeeter kulges mööda lamedat maapida ning teise kahe joosul pidime tõusma üle 200 meetri. Seega iga arvutaja saab aru – ühe kilomeetri jooksul nii 100 meetrit kõrgemale. Ei ole hullu tegelikult, terve tee alla tulime lausa joostes! Nii lihtne see eluke siin ongi!

Lõpetuseks - üks õpetlik lugu loomaaiast, kus ema selgitab pojale, et esmapilgul puuhaluna näiv objekt võib osutuda krokodilliks.
Illustreeriv materjal ja sisu lahti selgitav osa asub SIIN

Tuesday, July 18, 2017

Sammudes läbi Tsehhi

Valgel ajal linnadesse jõudmine mõjub ilmselgelt pärssivalt minu kroonikate kirjutamisele. Päevad on pikad ja üsnagi väsitavad, aga vaatamata sellele oleme kõigega rahul. Näiteks oma pisikese valge käekesega aprikoosi noppimine otse puult – nüüdseks tehtud. Paljudes aedades nägime autoga mööda sõites aprikoosidest lookas puusid ja kange isu tekkis endalegi neid saada. Lõpuks raksutasime paar tükki omale ühe pool-avaliku puu küljest. Kuna aga need olid väga-väga mõnusad ampsud, pidime mõne aja pärast uue raksu tegema. Seekord sai isu suht täis söödud. Muidugi sealtsamast linnakesest välja sõites, nägime teeääres mitmeid müügiletikesi, kes täpselt neidsamu puuvilju müüdi, alla euro kilo. Aga ostes oleks jäänud ju pool lõbu olemata!
Ronimist väärt vaade linnale
Eilse une tegime Cesky Krumlovi nimelises imeilusas linnas. Täielikkude kultuurihuntidena tegime linna peal tiiru nii õhtul kui ka hommikul. Tagatipuks ronisime lähedalasuva mäekese otsa, et saada veelgi parem  vaade linnale.
Ilmselgelt ei ole minu sõnavaras piisavalt palju omadusõnu selle kirjeldamiseks – oskan öelda, et oli väga kaunis. Ja kitsas. Parkimine osutus meie Subaarikule tõsiseks katsumuseks. Aga ära mahtus lõpuks.
Järv üle kilomeetri kõrgusel merepinnast
Täna hommikul ärkasime juba Domazlice linnas. Lihased eilsetest „jalutuskäikudest“ kanged. Ja mõni isegi valus. Peale eilset hommikust vaatenautimist linnale, sõitsime Šumava rahvusparki ja võtsime ette 6 km matka järve äärde. Tagasi oli ka vaja tulla. Veidi üle 1000 m merepinnast asus üks järveke, mis viimase kurve tagant paistis välja nagu kellegi tagaõue tiik. Peale pooleteisetunnist kõndimist ja jõdurate tõusude võtmist tundsin end väga petetuna ja pahasena Tsehhide peale – kes teeb sellisesse mõtetusse kohta matkaraja. Aga nurga tagant välja jõudes muutsin meelt – päris vägev järv siiski, mille taga oli justkui kõrge sein, kaetud oma elu ära elanud kuusemetsaga.  Väga ohtlik rada oli see ka, muide. Isegi silt hoiatas, et puu võib pähe kukkuda!
Eestlane metsas, all vasakul
Et päeva lõpuks ikka vähemalt 20 km jalge alla saada, astusime läbi ka ürgmetsast, kus puud olid suuremad kui elu ise. Tegelikult nii 50 m kõrgused. Tõeliselt võimsad ja kõrged puud – peaasjalikult kuused. Parajad panna Raekoja platsi, niiet üle kogu linna ikka paistaks. Nii suured, et ega pildi peale nagu ei mahugi. Midagi siiski koos ühe meessoost eestlasega (otsi pildilt) ma siia vaatamiseks saan panna.
Enamus ilusaid asju jääb pildile püüdmata. Enamjaolt on põhjuseks kurvilised teed ja pole võimalik lihtsalt peatuda, et hetke tabada. Lisaks – on vaateid, mis ei mahukski kaamerasse ja siis teemegi mälupilte. Senini on teekonnal ikka väga-väga palju ilusaid vaateid, hetki ja emotsioone! 

Sunday, July 16, 2017

Tere Tšehhi!

Unine hommik Brno lähistel. Jällegi, ei tea mismoodi me ümbrus siin välja jääb, sest taaskord jäime pimeda kätte. Kolmandat õhtut järjest. Aga lihtsalt poleks osanud arvestada, et Brno ümber ja läbisõit meenutab liiklemist kosmodroomil. Mega suur linn, mistõttu on isegi mõnevõrra hea meel et alles pimedas (väiksema liikluse hooajal) siia kanti sattusime.
Cicmany seinad
Vaatan aknast välja – loodan, et tuleb soe päev, sest kui jätkuvad jahedamapoolsed ilmad, siis pakkisin ikka väga vale kohvrisisu kaasa. Samal ajal oleme pisut imelikud ka – tulime sooja otsima aga eile käisime vabatahtlikult (ja raha eest) hoopis miinuskraadidega jalutamas. Dobšinska jääkoopasse saamiseks pidime enne kõrgele mäkke ronima ja seejärel giidi saatel maa alla laskuma. Mööda treppe õnneks. Esimene koht minu jaoks, kus piletihind on madalam kui pildistamisluba. Selleks, et oleks luba pilti teha, pidi rahakotist eraldama lausa kümneka. No unustage ära, mida röövimist. Tavaliselt sellistes kohtades teen ühe salapildi telefoniga ja lähen eluga edasi. Aga seekord said taskulambiga näkku sellise salaka peale.
Slovakkia viimane vaatamisväärsus oli Cicmany linnak, mustriliseks maalitud majadega. Väga armas kohake, ilmselgelt on leidnud viisi, kuidas neid suusa- ja mägironija turistide rahakotikesi ka enda juurde meelitada.


Tubli töö! Jalutasime väikse tiiru, klõpsisime pilte, sõime korraliku maotäie kohalikke ja väga traditsioonilisi toite (nt. Kartulist tehtd pastakuubikud). Ning siis juba piiri ületama. Tore oli lahkuda sellest vihma-vabariigist kaunite vaadetega Tšehhimaale. Väga kaunis! Mitte just liiga mägine (ei pea küüsi istmesse suruma), aga väga vahelduv maastik siiski. Ja päevalillepõllupildi sain ka purki! Eelmisel Eurotripil jäi see vaid helesiniseks unistuskes, nüüd on vigade parandus tehtud.



Nunnu 1
Nunnu 2
Enne tudulasse tulekut tegime ühe pikema peatuse Kromerizi linnas. Avastasime paari tänavavahet vanalinna ja kohalikku Kadrioru lossi park-aeda. See viiane osutus muidugi kogu päeva highlight’ks. Parim pargi külastus üldse! Lihtsalt niisama jalutasid seal ringi paabulinnud. Ja veel lihtsamini kohtasime väikesi pehmeid küülikukesi. Aiast välja ei saanud küll kalkunid, kitsed, hirved jms, aga no need jänkud – tahan ka! Ja lammast tahan ka! Ja üldse kõiki pehmeid ja armsaid loomi!

Friday, July 14, 2017

Tsehhoslovakkia poole teel

Eile hommikul olime veel kodus. Ja sama päeva viimastel minutitel juba paarkümmend kilomeetrit enam kui tuhande kilomeetri kaugusel Lublinis, Poolas. Sattusime ilmselgelt päikesejahil omadega hoogu. Eestisse suvi pole jõudnud, tulime vaatama, kus ta küll viibib. Paraku otsimistulemused jäid kesiseks, kuna 20 kraadini ei küündinud soojusenäitajad kogu eilse päeva jooksul. Ja suur enamus teest tuli autokojameestel meile läbi vihma nähtavust toota. Milline suvi!
Viimased tunnid liiklesime eile pimedas, mistõttu hommikuks panin mõningad lootusekiired ootele, et äkki on akna taga juba mägedevaated ootamas. Pidin kahjuks pettuma. Kõik oli ikka samasugune lame maa.
Täna õhtuks siiski jõudsime Tatratesse. Siia Slovakkiasse - vihmaparadiisi. Viimane kord siin olles, põgenesime siit kiiruga peaasjalikult just lakkamatu vihma eest ning ka seekord niipea kui olime jõudnud piirilähistele, hakkas aga kallama. Ja umbes nii me siia tudukohta jõudsimegi:

Aga vähemalt saime päeval nautida päikest ja sooja. Niivõrd kuivõrd.... Sest ligi 2 tundi kõige ilsamast päevast veetsime ligi 100 m sügavusel maa sees. Eelmisel Euroreisil külastamata jäänud soolakaevandus jäi seekord siiski plaanipäraselt teele. Oli nagu kah. Teist korda uuesti ei läheks, ühekordse külastuse mõttes aga tore küll. Kui muidu muuseumides on pigem keelatud asjade katumine, siis siin julgustati turiste seinu lausa lakkuma. Ei ole tarvis mulle sellist ettepanekut kaks korda teha. Eks ikka proovisin ära. Homme tahame ka minna maa alla. Soola asemel jääd limpsima.

Aga enne sooja teki alla tuttu! Keha on juba mõnusalt soe, sest niipea kui perenaine meile toa kätte oli näidanud, võttis kapist pitsid, valas pirnimaitselist tervitusnapsi täis ja sõnas vene keeles – terviseks! Mis seal ikka, pitsi ju sülitama (ega ka külalislahkuse peale) ei hakka. Põhjani! Tädi pani kohe uue lonksu meile hakkama. Põhjani! Head ööd!

Friday, June 16, 2017

Teeme Lätile reidi

Me (vist) leppisime küll kokku, et tõmbame reisimisetuhunale veidi käsipidureid peale. Aga ma vaatan, et ma olen ikkagi välismaal. No juhtub ikka. Kui ikka autoga kohale saab, siis nagu polegi vist reis. Udupeen vahe J
Tulime kaema oma lätakatest lõunanaabreid. Ja ühtlasi tähistama mingisugust nahkset tähtpäeva. Hommikul kiisu oli küll väga pahur, kui lahkusime, aga plaanid on plaanid.
Private island
Suhteliselt otsejoones (niipalju kui teed seda võimaldasid), sõitsime lääne Lätis asuvasse Engures järvistu alale. Igatahes suurepärane otsus! Meenutab mulle kodumaa Matsalu piirkonda, kuid kardetavasti veel lahedam! 
Metslased
Lammialadel suvitasid seal mõnusad poolmetsikud veised ja üsna rahulikud (metsikud) hobused. Liiga metsikut muljet kumbki liik ei jätnud. Kui nüüd ma pole ajast maha jäänud ja säärased loomad tõepoolest on hakanud omale talveks heinarulle vorpima. Aga hea küll, võibolla on sellised moodsad metslased.
Pahur luik inetute pardipoegadega

Igatahes oli tore nende vahel seal jalutada ja veidi pabistada, et kas ikka jääme püsti, kui neil suur uudishimu meie suhtes kerkib. Veidi uudistasid, kuid mitte liialt. Saime ilusti külastada meie rahvuslinnu poolt ära sitatud vaatetorni.


Oo, orhidee!
Ja siis nii moe pärast jalutasime ka sealse orhidee-matkaraja läbi. Mine võta nüüd kinni – kas aeg varajane, või lätakad ongi nii minimalistlikud, aga liiga palju orhideesid ei leidnud.
Mõned siiski ja tegelikult on sellegi üle hea meel. Päike ju paistis terve aja ja nii mõnusad suvelõhnad olid ümberringi. Soojem kui Eestis ja see on juba väärt seda bensu kulutamist J

Naabrimees
Aga nüüd – oleme „külas“ ühel elupõlisel lätakal, kes rendib meile oma saunamaja. Peaaegu privaatne olemine. Naabriteks on krooks-konnad (ilmselt meie saunajärgseks mõeldud tiigis) ja hobesed, kes seltsis jalutavad maja taga. Parima vaatega saun siiani. Laval istudes avastasime metskitsekese akna taga rohtu nosimas. Lubas meil teda imetledagi, aga hobused va sunnikud pidid ta „prrrrutama“ metsa.
Ah kui ilus õhtu... Sookuredki laulavad meile kaugustes. Vähemalt nüüdki, sest pulma nad millegipärast ei jõudnud, kuigi ettemaks oli ju tehtud. Ilusat kolmandat, hubby!