Monaco – väike riik, suured muljed

Pärast Prantsuse Alpide rahulikku ilu ja käänulisi mägiteid jõudsime taas hoopis teistsugusesse maailma – Monacosse. See tilluke, ent tähelepanuväärne riik on pindalalt väiksem kui Tallinna kesklinn ja ometi üsna suurelt maailmakaardil. Ja ühtlasi meie uus vallutus riikide nimistus.

Kas sa teadsid, et Monaco on pindalalt maailma teine väikseim riik – ainult 2,02 km²? Ainult Vatikan on väiksem. Aga sellest hoolimata mahub siia uskumatult palju – pilvelõhkujad, jahisadamad, uhked hotellid, kasiino, printsipalee ja palju muud.

Kus riik algab ja lõpeb, polegi nii lihtne öelda. Monacosse sisenedes ei saanudki me täpselt aru, millal me üle piiri jõudsime. Piiritähiseid me ei näinud või olid need lihtsalt väga tagasihoidlikult märgitud. Korraga olid ümberringi kallid autod, hoolitsetud aiad ja läikivad majad – ja oli selge, et olime jõudnud kuhugi väga erilisse kohta. Kuna ta asub täiesti Prantsusmaa süleluses, olime tänavate rägastikus kord ühes, kord teises riigis.

Ainus märk, et algas Monaco

Monaco ei kuulu Euroopa Liitu, mistõttu meie mobiilne internet ei töötanud. Ilma Google Mapsita pidime hakkama saama sisetunde ja silmade järgi. Kogu linn on ehitatud mäenõlvale ja liikumine käib tasapinnalt tasapinnale – üles, alla, jälle üles. Eksisime korduvalt, sattusime samale tänavale mitu korda ja tegime korraliku jalutuskäigu linna labürindis. Ja kuna auto oli pargitud ühesse paljudest maaalustest parklastest, ei olnud teda võimalik ka eemalt silmata.

Muide, Monaco on nii tihedalt asustatud, et seal elab üle 38 000 inimese – ja on seega maailma kõige tihedama rahvastikuga riikide loetelus teisel kohal.

Üks ootamatumaid asju Monacos oli eskalaatorite rohkus. Neid oli üle linna – tänavatel, majade vahel, mäekülgedel. Tänu neile sai liikuda mugavalt ühelt tasandilt teisele, aga kui ei teadnud, kuhu eskalaator viib, võis see teinekord su hoopis valesse linnaossa viia. Monacos on üle 80 avaliku eskalaatori ja lifti, mis aitavad inimestel mägisel maastikul liikuda. Vägev, rikaste värk!

Eskaleerumas

Käisime ka kuulsa Monte Carlo kasiino ees ja sees. Sisenedes taheti koti sisu ka näha. Ju kontrolliti, kas me vaevleme rahapuuduses. Maja ise on suurejooneline, justkui filmistseen. Kuulsusi me ei kohanud – või vähemalt ei tundnud kedagi ära. Küll aga liikus tänavatel palju luksusautosid.

Kasiinotamas

Monte Carlo kasiino peeglis

Monaco elanikud ise aga ei tohi Monte Carlo kasiinos mängida. Eks ikka selleks, et  kaitsta kohalikke hasartmängusõltuvuse eest ja et nad oma rikkust maha ei mängiks.

Sadamas seisid tohutud jahid, mõni nägi välja nagu ujuv mõis. Jalutasime läbi ka Aafrika pargist, kus oli näha isegi banaanipuid päris viljadega. Ootamatu vaatepilt kivise rannikuriigi keskel. Ootamatult palju oli ka glamuuuri.  Monacos liigub väga palju üles löödud inimesi – eriti naisi, kes olid justkui filmivõtetele minemas. Riietus, meik ja kontsad olid viimseni lihvitud. Iseasi, kas see ka ilus oli... aga eks kalalandid ongi väga kirevad ja petlikud. Glamuursetes kohtades jälgisid korda aga turvamehed, kes suunasid inimesi lahkuma, kui keegi liiga pikalt hotellide või poodide treppidel istus. Kõik oli väga range, aga viisakas.

Kokkuvõttes - Monaco on koht, kus igal sammul tajud luksust ja korrapära. See on nagu etendus, kus kõik on detailideni lavastatud. Samas ei pea olema miljonär, et seda riiki külastada – vaadata ja kogeda saab ka lihtsalt jalutades.

Meie jaoks oli see korraga huvitav ja veidi kummaline kogemus. Kaunis, külluslik ja kindlasti ainulaadne. Kindlasti tasub seal korra ära käia – aga kui tagasi läheme, siis juba koos kaardi, interneti ja parema plaaniga.