Ööd olid vihmased - nagu ikka kui meil on vaja telgis magada. Mõnel vihmased päevadki sattusid sekka. Aga kui oled Itaalias, siis ka vihmast saab võimalus – näiteks võimalus teha poering. Võtsime suuna lähimasse ostukeskusesse ja tulime sealt tagasi auto veini ja limoncellot täis. Loomulikult ei jäänud puudu ka kohalikest delikatessidest: pasta, oliiviõli, palsamiäädikas - kõike, mida Itaalia armastajale vaja. Käisime ka taimepoes ja lõpuks leidsime omale palmi, mis ime kombel mahtus autosse ära. Ja nüüd ta peab õppima elama Eestis!
Päeva teises pooles külastasime meile armsaks saanud veinimõisa, kus käisime ka kaks aastat tagasi. See on ilusas mägises paigas asuv hoolitsetud mõis, kus kasvavad viinamarjad, oliivid, hurmaad ja sidrunid. Algul polnud pererahvast kodus – helistasime, ootasime, jalutasime. Kõik oli nii rahulik ja ilus. Meiega liitus oranž kass, kes tegi meile väikese tuuri ümbruse elust.
Kuigi olime varem seal käinud ja teadsime, et veinid on head, tehti meile taas degusteerimine – sedapuhku veelgi lahkema suhtumisega. Meid jäeti veinidega laua äärde ja öeldi, et kui tahame veel midagi maitsta, valage aga ise juurde. Leidsime isegi oma eelmise sissekande külaliste raamatus ja lisasime sinna uue – ikka eesti keeles. Meilt küsiti siira huviga, kuidas Eestis elu on ja kas kõik on ikka rahulik, arvestades naabreid... Armas.
Lahkudes olid kõik rõõmsad. Lubasime kindlasti tagasi tulla – võib-olla juba järgmisel korral sinna end ka ööbima sättida.
Kui juba ostlemisest rääkida, siis Garda üllatab leidlikkusega. Ühel õhtul avastasime järveäärsel kergliiklusteel iseteenindusega munamüügi auto. Iga munakarp oli omaette laekas. Paned mündid sisse, valid karbi ja ongi hommikusöök olemas. Lihtne, arukas, mõnus! Ostsime meiegi loomulikult!
Päevad möödusid peamiselt jalutades, rattaga sõites, külmi ja karastavaid jooke nautides ja head itaalia sööki süües. Üheks meeldejäävamaks elamuseks oli mereandidega paella, mille järgi olime juba mitu aastat igatsenud. See oli taas suurepärane – istusime vanalinna tänaval ja nautisime igat suutäit.
Garda juures saab kõik meie jaoks vajalikud elamused kätte: ilus sinine järv mägede vahel; armsad Itaalia linnakesed; mõnus kliima – ei ole liiga kuum, sest järv hoiab temperatuuri; pole sääski (!), saab ujuda; sõita saab laevaga, liikuda rattaga; süüa saab hästi ja juua veel paremini (ja mõistliku hinnaga).
Paraku pärast nelja ööd oligi aeg lahkuda. Meie telk, mis vihmale vastu ei pidanud, sai oma lõpu prügikastis. Naabrid vaatasid suurte silmadega: "Kas sai telgist kõrini?" Vastus oli lihtne: "Ei, aga veini ostsime liiga palju ja telk enam autosse ei mahu."
Naabrimehele – sõbralikule hollandlasele – andsime pudeli Vana Tallinnat ja näitasime kaardilt, kus Eesti asub, sest millegipärast tal polnud sellest aimugi. Ta soovis meile head teed ja lubas järgmisel aastal meid samas kohas näha. Ütles muuseas, et neil oli juba järgmiseks suveks broneering tehtud – pole siis ime, et nädal enne reisi on raske kohta leida.
No comments:
Post a Comment